Mika ütles kunagi, et … Muinasjutus on kõik võimalik. Nüüd saan ma öelda, et ka elus on kõik võimalik. Kuidagi äkki tuli see tunne, et sa võid elada ükskõik kus ja olla ükskõik kes. Ei loe see, kui vana sa oled või mis valikuid sa oled enne teinud, ok see veidi ikka loeb. Näiteks, see keda sa armastad ja kellega koos oled. Meil endil olid ka enne korterimüüki igasugused takistused ja tundus, et oleme igatpidi seotud. Kuigi tahaks vaba olla ja lihtsalt minna nelja tuule poole.
Mäletan üht hetke, mil lamasin pimedas toas põrandal Mika võrevoodi ees ja ootasin, et ta magama jääks. Oli covidi kõrgaeg, vaktsiini veel polnud ja me Tarieliga olime väga haiged, küll mitte covidis. Tegime lisatöid, sest firma käive oli drastiliselt langenud. Kuid kõige rohkem masendas mind see, et Tarieli ei tantsinud, laulnud ega lollitanud enam nagu ta muidu vahetpidamata teeb. Ja siis, seal lamades, ma mõtlesin, et kas see ongi kõik? … Kas see ongi kogu me edasine elu? Ainult mure sellepärast, kuidas hakkama saada. Rahaliselt. Ja kas rohkem midagi enam ei juhtugi? Ma pole ju veel nii vana, et jääda paikseks!? Aga seiklused, uued inimesed, riigid, kus pole käinud, värvid, valgus, lõhnad, mida pole veel näinud? Kas see tõesti ongi kõik?
See oli kõige tumedam hetk. Hiljem Tarieliga rääkides leidsime, et ka temal oli umbes sellel ajal kõige suurem madalseis. Sellest hetkest peale hakkas kõik paremaks minema. Vaikselt hakkasime sellest sügavikust välja ronima. Ja miski muutus meie mõtlemises. Meil “vedas”, et nii meie keskeakriis kui koroona, Haiku surm, kui ka hiljem Ukraina sõda, langesid samale ajale. Kõik see raputas meid korralikult läbi. Saime korraga kuidagi väga selgelt aru, kui vähe on materiaalsed asjad väärt ja et investeerida tuleb iseendasse. Sa saad alati suunda muuta, kui sa vaid tõesti tahad ja julged. Tarieli ütleb, et kui sa midagi tõesti tahad, siis saad selle ka saavutada. Kui sa midagi väga soovid, siis sa näed võimalusi, kuid kui sa seda ei taha, siis näed vaid takistusi.
Praegu on septembri lõpp, kuid kirjutasin pool sellest postitusest selle aasta mais, mil olin üksi Mehhikos, sest mul oli covid. Tarieli ja Mika olid veel terved, alles Eestisse jõudes jäid nemad ka haigeks, aga õnneks kulges haigus meil kõigil kergelt. Ja ma reisisin neile juba kümne päeva pärast järele.
Kuidagi järsku täitusid mitmed mu mõtted ja soovid, kohati ka hirmud. Ma olin soovinud juba mitmeid aastaid, et saaksin pikemalt välismaal elada vms. Ja nüüd olengi seda koos perega teinud. Samuti soovisin üksi reisida. Mehhikosse jäädes saingi seda proovida. Ja see OLI teistmoodi. Ma märkasin hoopis teisi asju kui Tarieli ja Mikaga, hoopis väiksemaid detaile ja kuulsin oma sisehäält teistmoodi. Ja samas oli oma kallitega taaskohtumine lihtsalt super!
Suvekuudel olime Eestis ja nüüd taas reisil, seekord Lätis, Ungaris ja hetkel Kreekas. Nii et kui kõik meie liikumine lühidalt kokku võtta, siis aasta 2020 raputas meid korralikult. Me tundsime, et vajame oma ellu suurt muutust. 2021 veebruaris liisisime endale uue voodi, diivani ning Mikale kiiktooli ja voodi. Millalgi sama aasta veebruaris või märtsis vaatasime teist korda filmi “Revolutionary Road”, mis räägib abielupaari soovist oma elu muuta ja suutmatusest seda siiski teha. See on väga hea film, aga seda on ohtlik vaadata, eriti siis, kui sul on parasjagu keskeakriis ja sa oled väsinud kohast, kus sa elad ning Eesti ilmast, mis näitab just neil kuudel oma kõige kehvemat palet. “We`ve could have been great out there …” on lause, mis jääb sealt kummitama.
Millalgi siis küsisin Tarielilt meie jalutuskäigul, mida tegime nüüd ilma Haikuta, et kas tema ei ole kunagi unistanud välismaal elamisest. Ta vastas esimese hooga, et pole. Hiljem rääkides meenus talle, et kunagi enda kahekümnedates tal oli olnud idee oma Võru korter maha müüa ja minna mõnele soojamaa saarele chillima.
Oli veel üks moment – 2021 aasta aprillis, kui tegelesime laos oma medpersonalile suunatud kampaaniaga “Toetame aitajaid!” pakkide pakkimisega. Nimelt tuli andekas klaasikuntnik Kateriin meile oma ilusaid konjakiklaase tooma ja rääkisime ka niisama juttu. Muuhulgas tuli jutuks, et tema ema talvitub Kanarisaartel, sest sealne kliima mõjub ta tervisele hästi. Tarieli võttis sellest kohe tuld: “Ohoo, väga lahe!” Ja küsis klõiksugu lisaküsimusi, aga kuna Tarieli võtab väga kergesti tuld, siis mina unustasin selle episoodi suht ruttu, kuid Tarieli ei unustanud.
Ja siis 2021. aasta 13. mail, oli emadepäev, kutsus Tarieli mind enda juurde diivanile ning ütles, et tal on üks jutt, mis on täiesti crazy, aga mida rohkem ta sellele mõtleb, seda vähem crazy see tundub. Ta ütles: “Mul on sellest kõigest kopp ees ja siin on kaks varianti, mida me võiks teha. Esiteks, kas võtame laenu ja teeme selles korteris korraliku remondi või müüme korteri maha ja lähme reisima.” See oli väga lihtne valik ja ma ei ole seda valikut kordagi kahetsenud.
Muidugi puudutas see kogu meie väikest peret ja me rääkisime hiljem Mikaga ning küsisime, mida tema kogu sellest loost arvab. Ta oli seikluse poolt, kuigi muidugi ei mõistnud ta siis veel selle ulatust. Ta oli siis pooleteist kuu pärast 4-aastaseks saamas.
Asjadest loobumine oli ka väga lihtne. Õigemini – polnudki paljut, millest loobuda ja naljakas oli, et see liisitud mööbel läks meile kõige vähem korda. Lahe oli avastada, et me “reisisime” juba enne päriselt reisile minekut üsna väikse pagasiga. Meil oli ülivähe mööblit, mis meile midagi tähendas ehk emotsionaalselt armsat mööblit, telekas, arvutid, nõud, voodipesu, riided (mida oli ka üllatavalt vähe), jalanõud, raamatud ja mõned nostalgilise väärtusega esemed nagu minu päevikud, joonistused, vanad fotoalbumid, ehted ning oligi kõik. Kogu meie elu mahtus kokkupakituna ära paarile ruutmeetrile. Väga zen tunne tekkis seda väikest kuhja vaadates, et ei veagi midagi rasket ja suurt kaasa.
Ja väheste asjadega reisile minek oli ka väga vabastav. Reisime vaid käsipagasiga ja nüüdseks, mil oleme välismaal kokku juba seitse kuud elanud, on meil väljakujunenud kindel rutiin, mida kaasa võtame. Riiete vähesus meeldib mulle eriti. Niiviisi pole vaja pikalt mõelda, mida selga panna ning see peaks olema ka üsna keskkonnasõbralik, sest me reaalselt kanname oma riided läbi. Jätsin pea kõik kaasavõetud riided Mehhikosse maha, sest need olid juba pleekinud ja viledaks kantud. Aga isegi sellisel kujul läksid need taas ringlusse, kuna kott riietega oli prügikasti juurest kadunud juba mõne aja pärast, kui läksin taas prügi viima. Mehhikos nimelt pole miskipärast kasutatud riiete poode. Ka minu praegused rõivad jäävad Kreekasse maha.
Kohanemine meie paljudes uutes kodudes, airbnb´des läheb järjest sujuvamalt. Iga kohaga harjumine, isegi kui see pole super-mugav ja hubane, tekib meil Tarieliga juba kahe-kolme päeva jooksul. Mikal läheb umbes nädal. Me kõik leiame oma armsa nurgakese ja kiindume sellesse paika, mis on mõnda aega meie kodu sellel seiklusrikkal teekonnal. Ja see on samuti täielik unistuse täitumine minu jaoks, kellele nii väga meeldib piiluda pimedas linnas valgustatud akendesse, kiigata mõnda rohtunud hoovi või varjurikkasse aeda ning kujutada ette, millised inimesed seal elavad ja kuidas mina end seal elades tunneksin. Neid kihistusi on nii palju, mida üks ruum loob, et see kõik mõjutab mind elu jooksul edasi. Näiteks meeldib mulle juba nüüd minna mõttes tagasi paljudesse oma lemmikkodudesse, sellesse tundesse, mida nad minus tekitasid ja teada, et maakeral on nii palju hubaseid tubasid, sooja päikesevalgust ja pehmeid voodeid kohevate tekkidega. Muidugi on ka palju liiga kõvasid voodeid olematute tekkidega ja liiga väikseid aknaid, et lasta päikest tuppa. Aga siis teame, et me liigume sellest paigast ju taas peagi edasi. Just see ongi selle nomaadi-elu võlu.
Nii et sedasi me reisime ja oleme saavutanud enda jaoks mõnusa rütmi, mil seitse kuud aastast oleme välismaal ja viis kuud (suvi ja jõulud, mil meie ettevõttel, Lucky Laikal, on kõige kiiremad ajad) Eestis. Siis saame olla oma tavapärases rutiinis, sest ka seda on ajule vaja, ja Mika saab käia lasteaias ning veeta aega vanaema juures ning muidugi rääkida piiramatus koguses eesti keelt.
Olen tänulik iga päeva eest selles uues elurütmis, mis on toonud mind mulle endale lähemale, muutnud mind julgemaks, avatumaks ja lahkemaks ning andnud mulle nii palju põnevaid kohtumisi, kogemusi ja üllatavaid olukordi, mida ma vaid Eestis elades poleks kunagi saanud. Endasse ja mälestustesse investeerimine on tõepoolest kasulik ja väga nauditav! Ja väga vabastavalt mõjub ka see, et oleme laenudest ja muudest kohustustest mõneks ajaks vabad.