… ja tagasi Eestisse jõudmine. Kuusirp oli Portugali tumedas öötaevas poolpikali kui saabusime ja kui lahkusime oli kuu taas sirbiks kahanenud. Ring täis saanud – kuu aega oli just paras, et tajuda üht paika veidi põhjalikumalt.
TALLINN VS LISSABON
On üsna uskumatu kui palju keskkond mind mõjutab. Tagasi Tallinnas, meie kodus, tundsin juba järgmisel päeval, kuidas vajun oma argisesse ja halli vormi tagasi, nagu jõgi võtab vee naastes oma endise kuju. Mitte et see vorm oleks midagi halba, see on vaid nii paganama harjumuspärane ja kohati ka masendav, eriti kui oled lennanud koos roheliste papagoidega, õitsenud koos erksate lilledega ja kumisenud suure linna helidest, ahminud endasse valgust, valgust, valgust. Portugalis toitis valgus mind vist isegi rohkem kui soojus, kuigi ka soojus oli ääretult-ääretult kosutav. Ja siin ma siis nüüd olen oma vanas rutiinis ning tunnen, kuidas ka mu mõtted võtavad sama suuna ja kiiruse ehk siis aeglustuvad, aeglustuvad meeletult. Seda ei ole mõnus tunda, sest mulle tohutult meeldis tajuda seda ajus toimuvat mõtteühenduste kiirust, paljusust ja erksust, mis mind Lissabonis saatis. Ma tajusin kõike teravamalt ja tugevamad, olin tulvil energiat ja looming surises näpuotstes. Tundsin justkui uueneksin, nooreneksin ja muutuksin paremaks versiooniks endast. Umbes nagu Bradly Cooper „Kõrvalnähtudes“ või Kristen Stewart „Videviku saagas“ 😀 Äärmiselt tore on aga, et saan seda peagi loodetavasti taas kogeda kui jaanuaris uuesti laia maailma suundume.
Üht sellist kirgastumise hetke mäletan eriti selgelt. Olin meie pargis maalimas – joonistasin üht tellimustööd IPadis kuni mu akvarell kaktustest kuivas. Oli nii soe, et hoidsin puude varju, kuskil ses troopilises tihnikus kiresid kuked ja üle mu pea lendasid vahepeal lennukid. Ja ma tundsin, et ma olen kõikvõimas, et ma suudan sellest hetkest kõik salvestada – kirja panna, maalida, joonistada, läbi elada ning saada sellest meeletu energialaeng! Sel hetkel ma tundsin, et see on minu uue elu algus. Et ma tõesti ELAN !!!
TÖÖ JA INSPIRATSIOON
Ainult tööd on siin parem teha. Ilm on pime ja külm ja ma peaaegu ei vaatagi aknast välja, laman diivanil ja joonistan oma iPadis. Ma harjutangi end nüüd sellega töötama, sest kui kõik nii läheb nagu me plaanime, siis sõidame juba jaanuari keskel Aasiasse ja on vaja, et ma siis oleks Procreatega juba piisavalt harjunud. Üks positiivne muutus on ka selle uue töövahendiga tulnud. Ma saan palju rohkem kehaasendeid vahetada kui oma suure digilaua taga joonistada. Praegu ma töötan põhiliselt diivanil lamades või istudes, iPad mugavalt süles 😀 See on ülimõnus. Kaelapingeid on vähem ja neist tulevaid valusid peas ka. Muidugi teen ikka pause ja võimlen, kuid juba on tunda, et uus tööstiil meeldib mu kehale palju rohkem. See on nagu enda lahtiühendamise tunne. Lisaks sellele on iPad kiire ja automaatselt salvestav. Ka olen hakanud juba väga hindama Procreate käe ja digipliiatsi koostööd, väga lihtne on liigutusi tagasi võtta ja lihtsalt super on see, et layeritele nime andmist praktiliselt polegi vaja, sest Procreate kuvab layeri aknas pildi, mis kujund sellel kihil parasjagu on.
Kui esimene kaamosešokk möödus, hakkasime Tarieliga uusi ideid genereerima. Saime kohe kahe uue sarja ideed paika ning oleme neist nüüd suht vaimustuses. Ok, üks idee tekkis meil juba Lissabonis maailma parimaid pannkooke süües 🙂 Olen nii elevil, et saan neid mõtteid peagi ellu viia.
ASJAD JA AJU ÜMBERPROGRAMMEERIMINE
See on aeg, mil tegeleme oma aju ümberseadistamisega. Põhiliselt käib see emotsioonide ja tegevusplaanide paikapaneku ja hoopis vähem materiaalsete asjade ümber. Olen kuulnud, kuidas öeldakse, et inimene ei vaja elus üldse palju asju. Kuid alles nüüd mõistan seda. Lissabonis olles ei olnud meil palju asju kaasas ja me isegi kiitsime ennast, et kõik, mis kaasa võtsime kulus ära ja midagi mõttetut eriti polnudki. Riideid pesime ja mõningaid esmatarbelaupu ostsime kohapealt. Olin ostnud Eestist paar pehmekaanelist raamatut ja lahkudes jätsin need sinna maha. Ise ma neid lugeda ei jõudnudki, sest nii palju oli tegemist-vaatamist. Kuid need kaks raamatut said Helgile meelelahutuseks ja vot ilukirjandust oleks küll pidanud rohkem kaasas olema. Sest Kahjuks ei saanud Portugalis vaadata erinevaid sarju, mida Helgi muidu on harjunud vaatama ja mida talle lubasime, et ta saab vaadata. Sülearvuti oli liiga nõrk, et näidata hangumata ETV saateid. Seega sai ta vaadata AK-d või Pealtnägijat ning neidki siis kui minu iPad või Tarieli Macbook olid vabad. Vahepeal tahtis ju Mika ka multikaid vaadata.
Kui me oma reisi plaanisime, siis olid meil endil selged eesmärgid – me otsisime oma ellu uusi värve ja üldse kõike uut. Kuid kahjuks ei taibanud me Helgiga enne läbi rääkida, mida tema sellelt reisilt ootas ja reisi jooksul selgus, et Helgi püüab luua siin hoopis oma harjunud eluviisi. Ta ei soovinud proovida uusi maitseid, vaid jäi samade toiduainete juurde, mis Eestis, nii palju kui võimalik. Tal olid mitmed toiduasjad isegi kaasa võetud ning tarvitas neid. Nii et Helgi tundis end tihti ebamugavalt ja me muretsesime ta pärast, kuid ei saanud kahjuks sinna palju parata 🙁 Ja see oli ka meile ju nn õppereis. Me polnud ka ise varem nii kaua Eestist eemal olnud. Juba reisi keskel ütles Helgi meile ka ära, et järgmisele reisile ta meiega enam ei tule, millest on kahju, sest Aasias on kordades soojem ja soojus oleks talle hea. Muidugi muretses ja muretseb ta nüüd Mika pärast, kuid me oleme alati rõhutanud, et kui ta tuleb meiega kaasa, siis vaid enda pärast (ta on nii kaua kui teda tunnen rääkinud sellest, et sooviks olla soojal maal). Kuid ilmselt on see minek ja kõik sellega seonduv talle siiski liiga väsitav.
Mänge, raamatuid ja mänguasju olime Mikale küll kaasa võtnud, kuid neid ka mitte piisavalt, sest Mikal oli ka vahel igav ja tegevust vähe. Samas meisterdusasju jms saime kenasti ka kohapealt osta ja muidugi mänguasju. Neid sai ta selle kuu jooksul hoopis rohkem kui tavarutiinis olles. Samas ei asenda ükski mänguasi elavat mängukaaslast. Lastega Mika selle 25 päeva jooksul peaaegu kokku ei puutunud. Vaid vahel mänguplatsidel, mida õnneks oli piisavalt. Ja muidugi oli super, et Mikaga tegeles Helgi, kes jätkas Mamma Kooli. Neil on Eestis selline asi väljakujunenud, et kui Mika mammal külas käib, siis nad harjutavad seal kirjatehnikat, õpivad juba ka kirjatähti ning veidi ka lugemist ja arvutamist. Lisaks õpetab mamma Mikale, kuidas värviraamatuid värvides ilusti äärejoontes püsida. Mina luban alati üle servade värvida 😀 ja mõned kohad läigeteks valgeks jätta. Ongi head kaks erinevat lähenemist. Korrektsus ja loominguline vabadus. Nii et Mamma Kool jätkus ka Portugalis ja Mika kirjutab sõnad just tänu mammale üsna sirgetes ridades ja ühesuuruste tähtedega. Ja mul on ka sellest hea meel, et Mika sai sellise elamuse – reisida oma pere ja ka vanaemaga koos veidi pikemalt.
Mikal käisid Portugalis juba ka päkapikud ja jätsid talle portugalikeelseid kirju, mille tõlkisime talle google translatega ja mis suunasid teda oma kinke Estrella majaesisest roospõõsast otsima 😀 Nii et Mikal oli tegevust ja rõõmu. Aga ta on nii terane tüdruk, et enam-vähem hammustas selle loo läbi. Võibolla minu joonistustiili pärast. Kuid otsustas siis siiski uskuda ja joonistas päkapikule kaarte vastu, nii et Portugali päkapikul oli pea igal ööl reisi lõpuni tööd palju 🙂
ILM JAHENEB
Meie viimane nädal Lissabonis oli juba jahedama ilmaga. Mõnes mõttes oli isegi hea, sest siis polnud nii raske lahkuda ja samas valmistas see ilm meid veidigi ette Eesti detsembrikuu karguseks. Vaatasime suht uskumatu tundega neid külmakraade, mis Tallinnas olid ja samas nautisime edasi oma 14-16 soojakraadist ilma.
VIIMANE KODU LISSABONIS
Kodu, kus me viimasena elasime oli väga stiilne, suure rõdu ja asus liftiga majas. See viimane oli väga oluline, sest Helgile mõeldes valisime alati võimalikult madala korruse või otsisime liftiga maja. See korter asus neljandal korrusel ja oli katusekorter, osa seinu olid kaldu ning Mika ja Helgi toa aknad avanesid otse katusele.
See korter vastas täpselt piltidele, mida olime netis Tarieliga vaadanud, kuid selles kodus ei tekkinud nii sooja tunnet nagu meie nn keskmises kodus, Estrelas. Seal oli midagi, mis meile kõigile kohe südamesse kodutunde tõi. Ruumide paigutus oli Estrelas isegi kehvem. Mitu tuba olid läbikäidavad ja uste ülaosa akendest paistis palju valgust sisse, ka öösiti. Siin, São Vicente linnaosa korteris oli ruumide paigutus palju parem, toad olid rohkem eraldi ja elutuba magamistubadest eemal. Ja ka väiksed kunstiesemed, nõud ja isegi suures kogudes toataimi, ei tekitanud nii sooja tunnet nagu lihtsalt valgeks võõbatud ja lahkelt päiksevalgusega üle kallatud Estrela kodu.
Valgust oli siin koduski piisavalt, kuid otsest päikest paistis tubadesse vähem ja see tegi ruumid kohe veidi kõledamaks, nii et elektriradiaatorid olid meil kogu aeg igas toas sisselülitatud. Ja me väga ei põdenud ka selle priiskamise pärast, sest üürihind oli nagunii üsna krõbe ning kuna töötasime kodus, oli meil vaja säilitada normaalne temperatuur. Minul aitasid sellele kaasa ka klouni(loe: fliis)püksid, mis Tarielil kui pakkimiskunstnikul õnnestus kaasa mahutada. Need ning oversize kampsun tagasid mulle mõnusa olemise. Mari-Leen, kes elab juba kümme aastat Lissabonis, rääkis, et kel võimalik, need sõidavad talveperioodiks ära. Talv pidi seal olema ebameeldiv, sest sajab palju ja on rõske ning olematu küttesüsteemi puhul (uutes majades on see siiski juba olemas) istuvad inimesed näiteks külas olles jopedes diivanil ja kodus elavad kogu perega ühes toas, et soojem oleks. Nad võiksid siiski mingi järjepidevama lahenduse leida nende kolme külmakuu jaoks, sest on nad ju leidnud nii kauni lahenduse imeilusate mustriliste kahhelplaatide näol, mis aitavad palava päikese majaseinalt tagasi peegeldada.
PÄIKE JA KODUSED HÄÄLED
Päike vist oligi oluline mõnusa tunde tekitaja, sest seda oli seal nii külluslikult ja see küttis meie toad suviselt soojaks ja pani mõtlema vanale lauluviisile: „Minu südames sa elad kenas päiksepoolses toas …“ Mulle meeldis vaadata, kuidas Helgi tuli hommikul elutuppa ja seadis end akna alla tugitooli istuma, otse päikeselaiku. Mika mängis päikselisel vaibal, Tarieli ja mina töötasime ka päikesepaistel. Seal elades sai mulle selgeks, et meie kunagistes uutes kodududes peab kindlasti olema palju päikest, valgust nagunii, aga just päikest. Estrela tegid hubaseks veel sealsed hääled. Õigemini vaikus. Meie maja asus tegelikult üsna suure tee lähedal, vaid mõnikümmend meetrit ja mõned suured majad summutasid aga selle liiklusmüra täiesti. Nii et kümblesime vaikses päiksepaistes keset vanalinna. See kodu sai mulle armsaks ka selle tõttu, et seal oli lisaks vaikusele ka üks hääl, mis mulle lapsepõlvest saati kallis on. See on kauge reisiliennuki ülelendamise hääl. Lapsena vanaema Mikitamäe korterist kuulsin samuti seda häält, sest meie majast läks üle lennuliin. Ka Tartus, meie esimeses ühises kodus Tarieliga, kuulsime lennukeid möödumas. Eriti õdusa tunde tekitab see kui kuuled lennukit öösel voodis und oodates. Selles on nii palju seikluste, igatsuste ja kaugete maade hõngu ja samas midagi väga sooja ja turvalist. Meie Estrela kodust lendasid ka lennukid üle, suundudes Lissaboni lennujaama. Nii et tundsin seal lennukeid kuulates kõiki neid erilisi tundeid.
Veel helide liikumisest. Huvitav märkamine oli ka see, et meie mäeveerul asuva koduni ei ulatunud 25. aprilli silla hääl. Sild sai oma sellise nime 25. aprill on revolutsiooni kuupäeva järgi, siis kukutati diktaator Salazar, kelle nime sild enne kandis. Kogu Lissabon muudkui tõuseb ja langeb (väga hea trenn). Oma Estrela kodust välja astudes nägime Kristuse kuju ja selle kõrval asuvat 25. aprilli silda. Kuid sinna ei kostunud sugugi sillal sõitvate autode, busside ja rongide hääl. Samas kui ronisime oma maja juurest veidi kõrgemal asuvale platsile, kuulsime seda kummalist vinguvat mesilaspesa hääle sarnast heli väga selgesti. Silla hääl oli näiteks Tejo jõe (Lissabon jõgi, mis on kohati väga lai) promenaadil kõndides peaaegu kõrvulukustav. Nii et rõõmustasime, et polnud valinud üht ilusat korterit, mis asus otse silla kõrval.
Aga veel São Vicente korteri häältest. Ööseks sulgesime sealgi puust aknaluugid, mis on praktilised ka seetõttu, et Portugalis ei ole kahekordseid aknaklaase ja nii on külmal ajal soojem. Kui Estrelas oli luukidele vaatamata öösel toas üsna valge, siis siin valitses peale luukide sulgemist kottpimedus. Sellist pimedust olen kogenud vaid oma teise vanaema majas Soelaanes. Kui tõsta käsi näo ette ja mitte midagi näha. Selline tubane pimedus tekitas minus ebamugavust ja ma hoidsin pigem silmi kinni, et mitte „näha“ pimedust. Tarieli vastupidiselt naudib sellist keskkonda uneks. Paari öö järel selgus, et niiviisi on tõesti hea magada. Uni on sügavam ja rahulikum. Oli sürreaalne mõelda, et asume peaaegu Lissaboni kesklinnas ja meil on toas nii pime nagu kuskil maakohas. Ka hilisõhtuti rõdule astudes nägime taevas rohkem tähti kui Tallinnas. Meie maja suures hoovis ei põlenud ühtki tänavalaternat.
Kuigi seal olid omad segajad ja hääled, mis polnud nii meeldivad kui Estrelas. Nimelt mürises aeg-ajalt öösel meie akna läheduses nagu mootor, vahel kostusid justkui läbi metalltorude meeste hääled vastastikku nagu mingeid korraldusi hüüdmas ja lõpuks oleks nagu mingi väike vagun kuskil sisehoovis lühikest maad sõitnud??? Esimesel ööl maalis mu kujutlus pildi eelmise sajandi algusaegadest, mil töölised kuskil šahtides põlevkivi kaevandavad ja seda siis otse vagonetiga kuskile kütteks saadavad. Tarieli ja Helgi ei olnud taolisi ööhääli kuulnud ja vaatasid mind peale sedasugust juttu nagu oleksin ma mingi hull naine, kes arvab end öösiti päkapikkude kaevanduse keskel magavat. No eks neil oli osaliselt õigus, sest selgus, et mootorihääl tuli meie alumise naabri kliimaseadmest, mis ka öösiti töötas ja meeste hääled kostusid nurgapealsest baarist. Kuid väikse vaguni saladust ei õnnestunudki lahendada.
OMAVAHEL OLEMISE AEG
Enamus asju, mida me soovisime sellelt reisilt saada, me ka saime ja oleme sellega väga rahul. Aga on üks asi, mida me sellisel viisil elades kindlasti kaotame. See on meie omavahel olemise aeg. Meie jaoks on kõige läbiarutamine ja lahtirääkimine nagu vajadus. See pole isegi see, et see meile meeldib, seda nagunii, kuid see on rohkem nagu hädavajadus, sest teisiti me ei saa. Me mõlemad Tarieliga tahame kõike omavahel jagada ja ka Mika ja Helgi teavad, et meie peres mingeid saladusi pole. Kuid selleks, et segamatult rääkida peame olema kahekesi ja meil peab olema aega. Helgi ja / või Mika juuresolekul pole see võimalik.
Reisi alguses kujutasime ette, et seda aega saab ikka olema, kuid reaalsus oli, et Tarieliga kahekesi käisime me linnas vaid kolmel korral selle aja jooksul. Kõndisime ja rääkisime siis kiiresti nagu meile omane. Kahel korral käisime linnas jalutamas ja kolmas oli meil tõeline kohting ühes lahedas väikses itaalia restoranis. Muidu käisime linnas, poes või söömas ikka nii, et ka Helgi ja Mika olid kaasas. Või jäi Helgi koju ja me olime kolmekesi. Eks see kõik oligi meile üks suur harjutus ja õppetund pika reisi ettevalmistuseks. Saime nii mõndagi enda ja oma kaaslaste kohta teada. Selgus ka see, et me peame jaanuaris Taisse minnes kindlasti seal kohapeal lapsehoidja või -hoiu leidma. Sest üsna suure tõenäosusega Helgi meiega sinna kaasa ei tule. Nagu ma juba eelmises postituses rääkisin, tekkisid meil mõned emotsionaalsed ja ka olmega seotud olukorrad, millest paljud lahendaks eraldi korter. Seda saaks me Tais, kuid ei saanud Portugalis, endale lubada. Aga lisaks tekkisid Helgil ka mingid omad hirmud, mida ei osanud ette näha. Loomulikult peab reis pakkuma rõõmu ja kui mitte, siis pole sel mõtet.
MAITSEELAMUSED
Üks meie reisi eesmärke oli kogeda uusi maitseid. Suuremas osas tegime kodus süüa ja ka kõik hommikusöögid sõime kodus. Kuid Portugal pole just tuntud oma kulinaarsete imede poolest peale selle, et ta on vaieldamatult ühe maailma maitsvaima küpsetise – nata – paradiis! Paar aastat tagasi Portos käies veendusime, et toidud on Portugalis enamasti frititud, pakutakse palju sellist kombot nagu friikartulid ja riis ning vähe salatit ja köögivilja. Lissabon võttis meid vastu samade toitutega, kuid riigi pealinnana oli tal siiski rohkem maitsvat varuks ja kindlasti hoopis rohkem värsket kraami (eriti head olid kõiksugu puuviljad, mida me ka väga agaralt sõime). Ja suurlinnale kohaselt leidsime mõned väga head muude rahvaste toitu pakkuvad kohad. Üks neist oli Maria Vespa nelja juustu pitsa, mille äärekooriku sisse oli juustu pandud. Me oleme Tarieliga suured pitsaarmastajad ja vaatamata sellele polnud me sellisest lisajuustust varem kuulnud. Kuidas see võimalik on ja kuidas see niiiiii hea on!!!??? Tunnistasime selle parimaks pitsaks, mida me elus söönud oleme.
Ja siis sõime me maailma maitsvamaid ameerika pannkooke. Mika ja meie ka räägime neist siiamaani 😀 Need kaks soolast ja üks magus pannkook olid tõesti superhead!!! Peekoni-muna ja siirupiga ning mustika-vaarika ja mascarponega. Ooo, need olid liiga head. Kahjuks avastasime selle koha alles lahkumiseelsel päeval ning saime neid pannkooke süüa vaid korra, pitsat õnnestus ka teist korda süüa – jammmm!
Oma date nightil käisime Tarieliga oma São Vicente kodu praktiliselt kõrvalmajas asuvas väikses, kuid kohalike seas menukas itaalia restoranis, Lupe (itaalia keeles – mesilane). Selles kohas tegi restorani omanik meil südame soojaks pidades meid itaallasteks ja kui me kahetsusega pead raputasime, siis läks ta sujuvalt üle hispaania keelele. Ka mitte 🙂 Saime taas kinnitust, et selles kandis pole meil sulandumisega probleemi. Lupe toidud ja kokteilid olid väga maitsvad! Ja lisaks rõõmustas värvikas ja vabameelne seltkond ning itaalo disko. Kõlas ka lugu „Gloooria“. Lahe sellepärast, et elasime ja ka Lupe asus Senjora Gloria tänaval 😀
Ja muidugi tuulisel tänaval söödud imemaitsvad küpsetatud kastanid, mis andsid nii hästi sooja.
OKENAARIUM
See avar paik oli üks suuremaid elamusi, mis meile Lissabonis peale Ai Weiwei näitust osaks sai. Me keegi polnud taolises kohas varem käinud ka. Aga mõlemad eestlased, keda siin kohtasime, soovitasid kindlasti minna – ka neile oli seal meeldinud. Okenaariumis oli loodud väga ilusad ja looduslähedased keskkonnad kaladele, veetaimedele, mereloomadele ja -lindudele. Seal tundus, et oleme ka ise vee all, kõikjal oli hämar sinine valgus ja veevulin. Pikapeale, veetsime seal tunde, hakkasin uniseks jääma. See oli omamoodi meeldiv, väga rahustav tunne. Kui seal oleksid olnud lamamistoolid nende suurte akvaariumiseinte ees, mille taga ujusid kalaparved, aga ka suuremad mereelukad nagu haid ja lindudena vees lendlevad raid, siis oleksid mitmed külastajad (mina kaasaarvatud) kindlasti magama jäänud. See voogamine ja vulisemine oli igal juhul väga meditatiivne. Kõige fantastilisemalt mõjus mulle kohtumine Leafy seadragoniga.
Ma polnud kunagi varem sellist olendit näinud – algul tundus, et ta on ilus heleroheline merevetikas, mis silindrikujulises akvaariumis hõljub, kuid siis eraldas silm ta teistest üsna samasugustest päris-vetikatest merihobukese moodi pea ja keha, mille küljest kasvasid välja taimelehte meenutavad uimed või ei teagi kuidas neid nimetada. Mängis vaikne ulmeline muusika ja korraks tundus, et ma olen sattunud muinasjuttu, kus hõljuvad ringi lehe merilohed või kuidas võiks nende eestikeelne nimi kõlada ja miski vulisev nõiduslik voog uinutab mind kohe.
TÄNAVAKUNST
São Vicente kant oli selle poolest huvitavaim meie elupaikadest, et siin oli väga mitmekülgne keskkond. Leidsime lahedaid ja erisuguseid poode ja toidukohti. Siin oli väga lähedal üks kaunis view point …
… ja palju ägedat tänavakunsti.
Samuti olid siin lähestikku kohalik ja turismipiirkond ning isegi geto servas käisime ära. Kui me Estrelas olime mäenõlval, siis siin asusume orus ja tänavad igas suunas muudkui tõusid. Selline kausis oleku tunne, aga kohe kui jõudsid kausi servale, avanes jälle uus ilus ja avar vaade.
25 PÄEVA JA 25 PILTI
Viimaks võtan selle reisi kokku oma piltides. Mul on nii hea meel, et endale iga-päev-üks-pilt väljakutse esitasin. Aga eks see oli ikka parajalt ajamahukas töö ka. Mõned pildid olid rohkem maalid, teised kiired visandid, kuid aega nõudsid mõlemad ja eks reisi alguses oli käsi ka rohkem kinni. Maalisin ma enamasti toas, foto ja mälu järgi, kuid olid ka eredalt meelde jäänud hetked õues maalimisest – meie pargis kaktustega ja ühel mäenõlval 25. aprilli sillaga. Enamasti polnud asi ilmas, et maalides võis tuul torgata, vaid rohkem aja jaotuses. Meil oli tihe graafik, millesse pidid mahtuma töö, söömised, linnavaatlus, ilma nautimine ja blogi, insta ja päeviku pidamine. Järgmistel reisidel tahan ka kindlasti maalida selliseid visandeid, sest see avab uue maa minu jaoks erakordselt ja kirkalt. Ja pealegi meeldis mulle kohutavalt akvarellidega möllata, ma polnud seda ammu teinud ja nautisin iga pintslitõmmet. Proovisin ka procreates visandada, kuid see ei õnnestunud kuidagi. Vähemalt tolle hetke oskuste juures. Aga proovin seda veel. Ühesõnaga tahan ka edasistel reisidel visandada, kuid ma ei tee ma endale enam nii suurt väljakutset. Ja peale maalimise võiksin hetki ja loodust püüda ka haiku vormis.
Lissabon oli tõesti ilus ja ere algus meie rännakutele. Osa mu südamest jäi sinna või siis tuli osa Portugalist mu südamega kaasa. Obrigada!
