Mika piñata pidu

Uhhh, 1. veebruaril oli meie Mehhiko-reisi tipphetk, vähemalt siiamaani 😀 😀 😀 Meil oli tõeline piñata pidu! Meie hoovi lapsed olid seda juba mitu päeva oodanud ja Mika muidugi kõige enam. Kuid kuna meil oli siin külm front (sooja “vaid” 21-23 kraadi ja kõva tuul), siis lükkasime pidu edasi, kuni tuli taas soe periood. Praegu on temperatuur taas mõnusalt 26-28 kraadi ja see ilm meeldib mulle väga. Eriti hea on peale sellist kuuma päeva õhtul õues olla, sest siis on ilm nii mahe. Just sellisel mahedal õhtul, mamma Helgi tähistas samal päeval Eestis oma sünnipäeva, kutsusime lapsi Mika peole. Tundus, et sõna oli päris hästi levinud, sest peol oli koos Mikaga 10 last ja 9 täiskasvanut. Kristali isa Albert oli toonud välja suure kõlari, nii et kogu hoovis kõlasid lastelaulud ja Mika suureks rõõmuks ka hispaaniakeelne Frozeni laul. Kõik soovisid Mikale ja meile õnne ning Mika sai kelleltki kohe sini-punase jäätisepulga pihku. Enrique ja Sofia isa hakkasid piñatat nöörile hüti katuse alla riputama ja lapsed olid kilekottidega valmis komme koguma. Keegi tõi Mikale peene harjavarre asemele korraliku kurikamõõtu puust toika piñata löömiseks. Nii et kohe kui hoovi jõudsime, hakkas asjalik tegutsemine 😀 See oli nii äge! Tundsime end kogukonna liikmetena.

Mika vaatab, kuidas piñatat üles seatakse. Foto: Andrés García

Üks-kaks-kolm ja meie ükssarvikust piñata rippuski palmilehtedest katusega onnis. Ja siis läkski lahti. Enrique juhendamisel seati lapsed vanuse järgi ritta, kusjuures Mika oli esimene nii seetõttu, et see oli tema pidu kui ka seetõttu, et ta oligi lastest kõige noorem. Järgmisena tuli Sabina, kes on Mikast pool aastat vanem ja siis juba suuremad lapsed. Kõik seisid reas ja laulsid piñata purustamise laulu. Üks laps võis kuju lüüa nii kaua kui laul kestis, siis oli järgmise kord. Hea, et Tarieli enne googeldas ja saime teada, et piñatat löövad kõik lapsed, mitte ainult see, kelle auks pidu korraldatud on. Ootamatu oli see, et seda paberist ja liimist tegelast andis lastel ikka korralikult klobida – esimesel ringil ei tekkinud ta sisse ühtki mõra ega auku.

Esimene ring

Ma kujutasin ette, et ta läheb paari löögiga katki ja annab oma kommisisu lastele ruttu kätte. Enrique rääkis, et vanasti olid piñatad savist tehtud ja need tõesti läksidki esimese löögiga puruks. Aga meie ükssarviku puhul said kõik lapsed teda kaks korda materdada, enne kui kuju selga ava tekkis ja sealt esimesi komme pudenema hakkas.

Madin käib

Ja kui see juhtus, siis aitas üks mees piñatat raputada ja korraldas korraliku kommisaju, mille alla lapsed kiljudes sööstsid. Ülilahe !!! Ma ise kilkasin ka rõõmust nagu laps, Tarieli ja teised täiskasvanud ka. Nii et seal hoovis oligi korraks nagu suur hulk õnnelikke lapsi 😀

Jeeee !!! Kommisadu 😀 Foto: Andrés García

Piñata löömise viise on erinevaid, kasutatakse ka kinniseotud silmadega löömist. Aga meie peo kohalikud mehhiklased otsustasid, et enamus lapsi on selleks keeruliseks ülesandeks liiga väiksed. Suurematele tehti kuju tabamine raskemaks sellega, et mehed, kes piñatat hoidsid, tõstsid ja langetasid seda vahepeal. Mina ja Tarieli üritasime seda kõike pildile ja videosse püüda, ise vist küll sama elevuses kui lapsedki 😀 kui ühel hetkel astus mu juurde mees, kellel oli käes korralik fotokaamera ja ta ütles, et “Don`t worry … I will make pictures and send them to you!” Nagu VAU! See on just selline asi, mida iga ema oma lapse peol kuulda tahab, eriti kui ema armastab kõike jäädvustada nagu mina 😀 Nii et ootamatult saime kingituseks fotoshooti. Hiljem sain teada, et ta nimi on Andres :O Jah, just niiviisi nagu Eesti nimi meil, häälduselt ka! Ja ta on kajaki-matkade giid ning pildistab oma lõbuks loomi ja loodust. Just tema tehtud ongi enamus siinse postituse fotosid. Aitäh Sulle, Andres! 🙂 Ta on meie hoovis elava Dyana onu.

Andrés pildistab ja Sabina ema, Meriem ka.

Arutasime Tarieliga, et mehhiklased pole üldse sellised nagu me ette kujutasime. Nad on väga sõbralikud ja abivalmid (seda arvasime küll), kuid üldse mitte pealetükkivad, pigem hoiavad omaette, kuid kui nendega rääkima minna, siis on avatud ja väga südamlikud. Ja tänaval naeratavad ja ütlevad “Ola!” See on nii tore!

Meie pere. Foto: Andrés García

Piñata ajalugu ulatub 700 aastat tagasi Aasiasse, kus Marco Polo avastas Hiinas kujundatud paberist värvitud lehmade ja pühvlite kujud, mida kohalikud uue aasta puhul toigastega peksid. Need kujud olid seemneid täis, seemned süüdati põlema ja saadud tuhka kogusid inimesed endale õnneks. Euroopasse jõudis komme 14. saj. seoses paastupidustustega. Togitav tegelane muutus poti, viljakobara või ananassi sarnaseks, sest neid kujundati savist veeanuma järgi. Itaalia sõna “pignatta” tähendab “habrast potti”. Ladinakeelne eesliide “piña” tähendab lillede või puuviljade kobarat, nagu “ananassid” ja “männikäbid”. 16. saj. hakkasid misjonärid Hipsaanias kasutama piñatat usulistel kaalutlustel. Kaunistatud savipott esindas uhke maskiga Saatanat. Kõige traditsioonilisem piñata nägi välja nagu seitsme kiirega täht. Iga kiir esindas üht seitsmest surmapatust – uhkust, ahnust, iha, kadedust, alpust, viha ja laiskust. Sees olevad kommid ja puuviljad esindasid naudinguid, mida inimesed ihkavad.

Tänapäevaks on piñata kaotanud oma usulise sümboolika ja selles osaletakse vaid lõbu pärast. Eriti populaarne on see sünnipäevadel ja uue aasta saabumisel. Löömise ajal lauldakse järgmist laulu, mis kõlas ka Mika peol:
“Dale, dale, dale, no perdas el tino,
porque si lo perdes, pierdes el camino.
Esta piñata es de muchas mañas, sólo contiene naranjas y cañas..”

Tõlkes: 
Löö, löö, löö!
“Ära kaota oma eesmärki!
Sest kui kaotad, kaotad tee.
Selles piñatas on palju apelsine ja suhkruroogu.”

Traditsiooniliselt täidetakse piñatasid kommide ja puuviljaga, jõulude ajal Mehhikos pannakse piñatasse komme, maapähkleid, apelsinid, suhkruroog ja tejocotes. See kommi- ja piñatapoed Mercado 23 turul oli lihtsalt ulmelises koguses kõiksugu komme. Õhk oli suhkrust, magus- ja värviainetest lihtsalt paks ja raske 😀 Aga see oli üsna uskumatu ja selline eluaegse mälestuse tekkimise tunne, mis mind seal valdas. Kõike oli niiiiii palju. Kõik oli nii värviline, erk ja erakordne nagu näeks und või kõnniks kuskil filmikaadris. Järgnesin selles maast laeni kommidelabürindis, mille katuseks olid tihedalt üksteise kõrval rippuvad piñatad, Mikale ja elasin läbi nii enda kui tema elamust. Ja mul oli niiiiiii hea meel, et saime sellise elamuse. Need on hetked, mil sa päriselt elad, hingad ja tunned! Ja need on nii ÄGEDAD!

Kogu lastepere

Peale kommide korjamist, kutsusime kõiki muffineid sööma ja limonaadi jooma. Nii et pidu jätkus nagu sünnipäev tavaliselt ikka. Saime Andrese, Ita (tema naine Venetsuelast), Alberti, Enrique ja Meriemiga veel mõnusalt juttu ajada, sest kõik lapsed jooksid ja mängisid pimenevas õhtus rõõmuga edasi ka peale peo lõppu. Ohhh, oli see alles tore piñata pidu !!!

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga