Üks mu ümbermaailmareisil käinud hea tuttav ütles, et reis muudab sind ka hiljem, peale seda kui teekond ise on juba lõppenud. Olen temaga nõus. Mehhiko on nüüd osa minust ja jääb nii alatiseks. Kuid Mehhiko mõju oli minus juba enne sinna jõudmist olemas. Nimelt sain tugeva annuse sealsest kultuurist juba varateismelisena, selles õrnas eas olin eriti mõjutatav ja nii kannangi siiamaani oma südames sooja mälestust sarjast ”Rosa Salvaje” ehk “Metsik roos” Veronica Castroga peaosas.
Sarja näidati Eestis 1990. aastal – ma olin siis 9-aastane ja see oli minu elu esimene telesari, millest olin nii haaratud, et pea ükski osa ei jäänud vahele. Kui kodus oli isal samal ajal mõni muu saade, siis aitas vanaema, kes viis mu naabertallu, kus ma tädi Helve telekast oma sarja järgmise osa ära vaadata sain.
Vaimustusin sellest sarjast niivõrd, et hakkasin pidama nn Rosa päevikut. Sinna kirjutasin üles kogu sarja tegevuse, ja dialoogid (!) tegevuspaikade kaupa. Ma ei jätnud midagi vahele. Truult kirjutasin üles ka kõik igavamad suhted ja jutud. Mõistagi oli Rosa ja Ricardo liin mulle kõige põnevam ja seda kirjeldasin alati kõige pikemalt, lisades ise juurde, mida nad võisid sel hetkel mõelda ja tunda. Vahel joonistasin üles ka nende rõivastuse.
Metsiku roosi maailm oli nagu esimene ere värvilaik äsja iseseisvunud Eesti ja minu enda elus hetkel, mil olin astumas välja lapsepõlvest ja saamas teismeliseks. Õhus hõljus midagi roosakat, sooja ja romantilist … Midagi taolist tajusin ka Mehhikos ja muidugi looduse ilu ning soe kliima, mis mind juba sarjas võlus, aga mehhiklased pole sugugi nii lärmakad ja bravuurikad kui sari näitas. Nad on hoopis meeldivad, viisakad ja pigem vaoshoitud. Igal juhul rääkisime meie ise valjema häälega. Tollal, Eestis, seda sarja vaadates hakkasin ma justkui suurt pilti nägema – kui oled hea ja aus, siis on su elutee sirge ja sile. Hea on alati kurjast tugevam, vaesed saavad rikkaks ja armastus võidab kõik. Jah, maailm muutus ilusamaks ja veidi nagu uimastavaks, justkui lõhnaks kuskil metsik roos.
Kui me parasjagu Mehhikos, Xochimilco kanalil paadiga sõitsime, tulid jutuks vanad filmid ning korraga tundus mulle õige hetk meie armsa mehhiko perega oma “Metsiku roosi” elamust jagada. Nad olid siiralt üllatunud kui mind kuulasid ja samas naersid südamest, sest nad ise sellest sarjast küll eriti ei pidanud 😀 Ometi kuidagi heldisid, et ma üht mehhiko sarja nii andunult jälgisin, ja sellest isegi kirjutasin. Kui küsisin, kas neile meeldib Veronica Castro, siis nad naersid ja Mitzy ütles: “Next question please!”
Ja, Daniela, sa tahtsid näha mu Rosa päevikut – vaata palun – siin see on 😀