Toetame aitajaid

Ideaalses ühiskonnas heategevust justkui ei peaks olema. Riik peaks suutma aidata ja toetada kõiki, kes seda vajavad. Aga see kõlab umbes nagu kommunism, millest mulle algklassides räägiti (jah, ma olen nii vana), ja lubati et peagi elame sellises ühiskonnas. Reaalsuses ühiskond võib olla väga arenenud, riik heal järjel ja sotsiaaltagatiste süsteem parimal moel seadistatud, kuid heategevusel on kindlasti oma koht olemas, sest riik ei suuda kunagi tagada, et kõikide abivajajate huvid oleks kaitstud.

Üritan meenutada, aga ma vist ei tegelenud heategevusega nooruses. Vajadus selle järgi tuli alles umbes kümme aasta tagasi, siis kui sain 30 ja kolisime Tallinnasse. Nii mina, kui Olivia oleme tahtnud panustada rohkem, kuid me oleme ikka supermugavad. Olivia on käinud “Kingime elu” korjandustel, koos ja eraldi oleme osalenud “Toidupanga” üritustel. Lucky Laika poolt oleme andnud paarikümne ürituse ja MTÜ jaoks (heategevusoksjonid, noortele mõeldud konkursid jne) oma tooteid. Minu suurim panus on veredoonorlus, mida üritan regulaarselt teha – õnneks on verekeskus meie tänaval, seega on sinna väga mugav sõita ja vahepeal ma teen seda spontaanselt, sõites sealt mööda 🙂

Ja ongi kõik. Nagu näha, on meil soov küll olemas, kuid ega me just väga palju heategevusega pole jõudnud tegeleda. Vahepeal küll mõtlen, et võiksin anda ühiskonnale suurema panuse tagasi – minna vabatahtlikuks pritsumeheks või abipolitseinikuks, kuid keda ma petan…ma ei suudaks kunagi nii suure osa omast vabast ajast anda ära heategevusele.

Alates eelmise aasta sügisest, kui koroonahaigete arv hakkas vaikselt, kuid järjepidevalt kasvama, on mul olnud mõte, et kuidagi peaks toetama arste. Juba koroona alguses jäi mind kummitama mõte, et kui kohutav on surra koroonaosakonnas, kui su lähedased ei saa isegi tulla sinuga rahulikult hüvasti jätma. Kui kevadel kogu ühiskond kartis seda haigust ja haigete ning surnute arv oli tegelikult Eestis ikka väga tagasihoidlik (suveks oli surnute arv vist alla 70, kui ma ei eksi), siis teine laine teeb nüüd korralikku laastustööd. Praeguseks on COVID-19 tõttu lahkunud meie seast üle 1000 inimese ja mul on tõesti raske kujutada ette meditsiinipersonali vaimset seisu arvestades kõiki neid haigeid ja surnuid. Jah, muidugi, iga töö tasapisi muudab sind ükskõiksemaks. Võtad nii rõõme kui kaotusi tuimemalt ja lõppude lõpuks sa teed ikka oma tööd ja kui see mõjuks sulle emotsionaalselt liiga kõvasti, siis äkki pole see sulle sobiv töö. Aga inimene pole robot. Üritagu ta distantseeruda emotsionaalselt oma tööst ja olgu kui kõva professionaal, poevad need juhtumid sulle naha alla. Kuigi mõnel on sellest raske aru saada, on koroona loonud justkui sõjaolukorra ja suurima tule all on meedikud. Ma kardan, et kogu see jama jätab paljudele neist haavad. Nii suurel füüsilisel ja vaimsel koormusel on tavaliselt inimese jaoks omad tagajärjed.

Miks meil ja mujal maailmas on nii palju inimesi (tahaks ikka ausalt kirjutada idioote), kes ütlevad, et koroona on lihtsalt gripp, maske ei peaks kandma ja üldse kõik keelud peaks maha võtma kohe? Sest kui sa pole ise asjas sees, siis võib tunduda, et polegi midagi hirmsat. Piilume siis korraks sisse, mis tunne on olla õde intensiivraviosakonnas. Nii kirjutas eile Annika Talvis, intensiivraviõde:

Ärkan 6.50, söön kiirelt ja sõidan tööle. Tööpäev hakkab 8.00 hommikul ja lõpeb 24 tundi hiljem. Riietun ja lähen palatitesse. Täna on mul neli patsienti, kõik hingamisaparaadiga. Olen jõudnud vaevalt 2 tundi tööl olla kui ühe minu patsiendi saturatsioon kukub, kuna tal on kaasuvalt rasked haigused, on meditsiin ennast seekord ammendanud ja saame talle pakkuda vaid võimalikult valuvaba suremist. Vaatamata morfiinile sureb patsient aeglaselt ja piinarikkalt, hingamine läheb järjest raskemaks kuni ta lõpuks lämbub. Mina pean seda lihtsalt pealt vaatama, sest midagi ei ole rohkem teha.

Nüüd kui üks patsient on vähem saan mahti ka enda teiste patsientide juurde minna. Vaevalt olen jõudnud hommikused ravimid ära jagada kui kuulen, et kõrval palatis toimus elustamine, kuid kahjuks patsient suri. Saan teada, et see oli sama patsient kellega me veel eelmine päev juttu rääkisime ja nalja tegime ja lootsime koos, et varsti ta saab siit ära. Saigi, aga seekord kirstuga.
Vahepeal on kell saanud 2 päeval ja ma avastan, et ei ole kordagi lonksugi vett joonud ja kurk kuivab. Õnneks kui vett ei joo, siis ei ole tualetti vajagi. Saan korra välja minna, ruttu lõuna ära süüa ja pean tagasi sisse minema. Vahepeal on tulnud uus patsient. Tal on raske maksapuudulikkus ja koroona tõttu on ka ta kopsud lõpetanud töötamise. Ta on juba pandud hingamisaparaadi alla ja talle tehakse vereülekandeid ja ravimeid. Vereanalüüsid ja uuringud näitavad aga, et lootust on vähe. Loodame lihtsalt, et ta veel meie valve jooksul ära ei sure.
On õhtu ja üks minu patsientidest on hakanud segast juttu ajama. Saturatsioon kukub ja tal on raske hingata. Talle on juba rakendatud kogu ravi, mis võimalik. Ta vaatab mulle otsa ja küsiks justkui enda pilguga, kas ta hakkab surema. Ma noogutan ja ta hakkab nutma. Ma tahaks ka nutta, aga enam ei ole ühtegi pisarat ega emotsiooni. Hoian veidi aega ta kätt, aga kaua ei ole aega, sest teised veel elavad patsiendid tahavad samuti mu tähelepanu.

Lõpuks tuleb minu oodatud 2h pikutamist. Oleme teiste õdedega ära jaganud, et koik saaksid natukenegi puhata. Viskan ennast puhketoas diivanile pikali ja nii kui silmad kinni panen heliseb uuesti äratuskell ja juba on minu kord ärgata.

Vahepeal on päeval toodud uus patsient ära surnud. Surnuvedaja tuleb talle järele ja ütleb “Peatse kohtumiseni”.

Õnneks ülejäänud varahommik kulgeb rahulikult. Kell 8 tuleb uus valve ja mina saan lõpuks koju minna. Jõuan enda hotelli tuppa, tõmban kardinad ette ja magan pärastlõunani. Õhtul vaatan uudistest kuidas inimesed vabaduse väljakul maskita üksteist kallistavad ja tean, et vähemalt osasid näen ma kahe nädala pärast meil osakonnas hingamisaparaadi all. Enam ma ei ole vihane, ei ole isegi kurb. Kui sa näed nelja surma päevas, siis lõpuks on ükskõik. Loed päevi kuu lõpuni ja loodad, et varsti tuleb öö kus sa saad lihtsalt kodus magada. Öeldakse, et oled ise selle valiku teinud meditsiinis töötada, olengi ja tundub, et see oli vale valik.

Ühesõnaga see on kõik täiesti pekkis ja need inimesed saavad praegu hullult vatti. Aeg-ajalt ikka jõudsin oma mõtetes selleni, et peaks kuidagi meedikuid toetama või tänama, aga ei suutnud midagi välja mõelda. Kui mingi hetk levis uudis, et Trafficu laulja töötab vabatahtlikuna koroonaosakonnas, siis Olivia kohe pakkus välja, et läheme ka. Ma laitsin selle mõtte maha. Rääkisin, et peame kõige enne mõtlema enda peale. Kuidas me aitame teisi, kui oma firma on suht pankrotis ja peaksime sellega tegelema, sest muidu pole varsti leivaraha? Laitsin Olivia mõtte maha, aga ise ikka tihti mõtlesin, et mida me siis võiksime teha arstide heaks.

Mingi hetk sain aru, et üks viis, kuidas tänada meditsiinipersonali, on teha nendele väikesed kingitused. Äkki võiks meie firma tooteid anda. Aga sellest ju ei piisa…neid inimesi on kindlasti väga palju ning lisaks päris mitmed meie tooted on ka lastele mõeldud, seega igale inimesele need ei sobi. Ja siis tuligi mõte, et peaks organiseerima mingi suurema toodete korjanduse. Rääkisin sellest Oliviale ja rääkisin ka oma hirmudest seoses sellega. Esiteks, kust me selle jaoks aega võtame? Meil ju firma ja väike laps. Mina teen Lucky Laika kõrvalt viimane kuu aega tõlketöid. Meil pole ju selleks lihtsalt aega. Teiseks, kas arstidele ja õdedele üldse on vaja selliseid kingitusi? Nendel on seal megastress ja inimesed surevad lämbudes, mina viin aga nendele raamatu ja keraamilise kuumaaluse? Kolmandaks oli hirm, et selline heategu võib tekitada mõnel inimesel mingeid imelikke mõtteid – näe, teevad oma firmale reklaami. Äkki teenivad sellega isegi raha. Need hirmud jahutasid mu entusiasmi.

Olivia oli küll kohe nõus, et võiksime seda asja teha, aga kui ma rääkisin oma hirmudest, jäi ka tema mõttesse. Otsustasime, et mõtleme seda asja veidi. Mõtlesime siis paar päeva ja ikka ei suutnud midagi ära otsustada. Siis ma pakkusin välja, et äkki peaks nõu küsima mõnelt meedikult. Veel parem küsime nõu mõnelt arstidega seotud organisatsioonilt. Helistasin kohe siis ühte sellisesse organisatsiooni (nime ei hakka nimetama) ja rääkisin oma jutu ära. Küsisin, kas mõttel on üldse jumet ja kui jah, siis kui palju neid inimesi on ja milliseid kingitusi võiks üldse teha. Lubati arutleda organisatsioonisiseselt, aga sinna see asi jäi. Kirjutasin nendele küll ka kohe maili, kuid keegi ei vastanud mulle. Ka see oli üks minu hirmudest, millest Oliviale rääkisin – et see mõte lihtsalt takerdub, jääb venima ja vajub lõpuks ära.

Ootasime vastust neli päeva, aga seda ei tulnud. 30. märtsi õhtul nägime uudistest, kuidas saarlased kogusid Tallinna haiglate meedikutele teed ja mett. Siis arutlesime taas, kas võiksime ise asja ära teha. Teised juba teevad ja me siin muneme. Otsustasime, et arutleme veel järgmisel päeval. Ütlesin veel Oliviale, et peame midagi ikka otsustama. Kui otsustame, et ei tee, siis ka see on otsus ja siis ei tohi seda kahetseda, et näe keegi teine jälle midagi tegi ja meie ainult passisime.

Mäletan väga hästi, kuidas järgmisel päeval jalutasime Oliviaga ja kaalusime nii ja naa. Lõpuks ma ütlesin “Fakit! Teeme ära!” “Jah? Kindel?” küsis Olivia. “Jah! Mis seal ikka,” vastasin mina. Oli 31. märts ja me lükkasime käima kampaania “Toetame aitajaid“. Meie soov oleks teha kingitus igale inimesele meditsiini süsteemis (üle kogu Eesti), kes töötab osakonnas, mis tegeleb koroonahaigetega ehk siis koroonaosakondade töötajad (arstid, õed, hooldajad, aga ka koristajad ja vabatahtlikud), kiirabibrigaadid ja kui toetusi peaks jaguma, siis ka perearstikeskuste töötajaid ja vaktsineerijaid. Tallinn on suurim piirkond ja siin tuleks valmis saada üle 2000 kingipaki. Kas see meil õnnestub ja kas kingitusi jagub ka teistesse Eesti piirkondadesse? Eks näis 🙂

Arvestasime, et kampaania võiks kesta kaks kuud. Ma ütlesin ära tõlkimistööd ja ütlesin kohe ka Oliviale, et viigu lõpetamata joonistustööd lõpuni, sest kui kampaania peaks minema käima nii, nagu me kujutasime ette, siis juuni alguseni meil vist pole aega tegeleda oma tööga. Kuidas siis raha teenime? Vahet pole, sissetulek niikuinii nii väike. Laename, kui vaja ja küll me saame hakkama.

Nii me võtsimegi ette meie senise elu suurima heategevusprojekti 🙂 Registreerisime kohe FB lehe ära ja tegime mõne päeva pärast ka kodulehe ning alustasime kohe sponsorite otsimist. Alguses pöördusime meie tuttavate ja sõprade poole, kes tegelevad ettevõtlusega. Kirjutasime mõned kirjad ära, aga otseselt möllama ei saanud hakata, sest järgmisena oli naljapäev. Ei tahtnud riskida, et keegi mõtleb, et teeme nalja. Siis tulid kohe otsa lihavõttepühad ja asi hakkas ära vajuma. Olime nördinud, et nüüd vist on nii, et tegime ennast narriks – keegi ei lähe meie ideega kaasa, oleme mingid suured heategijad oma meelest. Luuuuserid!

Siis hakkas asi vaikselt liikuma 🙂 Esimesena vastas Tanel Veenre, et tema on küll nõus toetama. Ja siis tuli järgmine positiivne vastus ja siis veel üks 🙂 Praeguseks on möödas kümme päeva ja meil on üle 40 toetaja ning oleme kogunud tooteid koguväärtuses 17 000 eurot. See number võiks olla kindlasti ka suurem, kuid ma olen väga rahul! Paljud ettevõtjad on tänanud meid meie tegevuse eest ja öelnud, et nad tahtsid juba ammu toetada, kuid ei saanud ju mõne oma tootega koroonaosakonna ukse taha kraapima. Seega sobis neile ideaalselt, et keegi organiseeriks selle kogumise ja üleandmise. Oleme ka haiglatelt saanud juba positiivseid vastuseid, et selline tänuavalduse aktsioon on igati teretulnud ja hinnatud nende poolt.

Eestis on tegelikult väga palju inimesi, kes tahavad arste-õdesid aidata. Meie käivitasime oma projekti 31. märtsil, aga kohe paar päeva hiljem lükati käima ka kampaania “Teeme pai”, mis kogub raha puhkusvautšerite jaoks, millega tahetakse premeerida õdesid ja hooldustöötajaid.

Aga nüüd ma kulutasin küll palju väärtuslikku aega selle postituse kirjutamise peale 🙂 Edasi möllama meie “Toetame aitajaid” projekti kallal!

One comment

  1. […] alguses kirjutasin, kuidas meil tekkis idee teha heategevusaktsioon “Toetame aitajaid”. 27. juulil viisime […]

Leave a Reply