Jõudsime täna oma teise koju Mexico Citys. See asub 20. korrusel ja siit avanev vaade reaalselt lööb hinge kinni. Me Tarieliga oleme läbi ja lõhki linnainimesed. Meile meeldib linna tempokas vibe, kuuma asfalti lõhn ja muidugi öine tuledes linn. No ja see vaade, mis siit kõrgelt nüüd pimeduse saabudes avaneb, on lihtsalt kirjeldamatult ilus!!! Kuulan neid ridu kirjutades filmi “Drive” lugu, Kavinsky – Nightcall “Drive”, ja see tunne kehas ja südames on täpselt samasugune. Särav, hooletult sujuv, mõtlik, igatsev, nukker ja üksildane. Just sellise tunde toob selle 9 miljoni elanikuga linna nägemine kõrgelt. See tuledemeri, mida sa muudkui vaatad ja vaatad ja ikka päris lõpuni ei hooma. Mis tuleb üle sinu ja kõrvetub su silmapõhjadesse. Sa ahmid seda endasse nagu liiga soolast või magusat sööki, millest ei saa ega saa küllalt.
Jah, just sellist vaadet ma olen igatsenud, sest lapsepõlves oli üks mu lemmiktegevusi istuda vanaema juures Mikitamäel aknalaual ja vaadata Tartu maanteed mööda sõitvaid tuledes autosid ja busse. See kauge igatsus ja mõtted, kes seal kaugel eemal (nägin aknast vaid viljakuivati juures olevat teekurvi, kus masinad möödusid) sõidavad. Kas bussis olijad magavad? Kas neil on seal soe ja mugav nagu minul siin soojas köögis aknalaual. Millest nad mõtlevad? Kuhu sõidavad? Kas nad on rõõmsad või kurvad?
EKA-s õppides ja Gonsiori ühikas elades meeldis mulle öösiti kaua üleval olla ja lasta südamel Tallinna kesklinna rütmis lüüa. Vahel läksin ma sellesse öösse kõndima, sest ma olin armunud sellesse linna (eriti vanalinna) ja ei suutnud magada (ma olen alati kehv magaja olnud). Elasin neljandal korrusel ja mitu kõrghoonet ning bussipeatus Kannikese poe ees olid mul nagu peo peal. Trammitee läks teistelt poolt mööda ja ma uinusin rahulikult, kui olin trammi kõlistavat möödasõitu kuulnud. Mõnikord öösiti oli nukker kui linn oli justkui väljasurnud. Istusin siis aknal ja ootasin, et sõidaks mööda mõni auto või liiguks inimesi. Toanaaber oli paigutanud meie voodid nii, et olime aknalauaga ühel kõrgusel – nii et magasime otse linna kohal.
Tarieli on lapsepõlves näinud rohkem taolisi vaateid. Moskva Ostankino teletornist nähtud linnavaade jättis talle kustumatu mulje. Ning ka ema ja isaga Olümpia ja Viru hotellis ööbides vaatas ja vaatas ta tuledes linna. Kuid see vaade siin, mõjub ka talle tohtult. Me muudkui istume eri tubades ja laseme Mikal veidi rohkem multikaid nautida, et ise seda vaadet imetleda ja oma muljeid jagada.
Nüüd Mehhiko pealinnas näen aknast autode voogu, sest meie akna all on suur viadukt – 12 rida autosid. Vahel on see voog autotulede kuld-punasest otsekui ühtlane jõgi, vahel hõredam, sõltuvalt kellaajast. Vahel kihutab viadukti alt mööda rong. Ja siis veel lõputud tuled kõigi kõrghoonete ja väiksemate majade akendes … mõnes seletab silm isegi tumedaid inimsiluette. Jälle mõtlen neid samu mõtteid, mida lapsena. Mida need inimesed seal teevad? Millest mõtlevad? On nad õnnelikud? On neil soe?
Jah, just sellist vaadet olen ma igatsenud ja ometi ei teadnud, et see võib olla nii intensiivne, nii pimestav ja hinge ühtaegu avardav ning pigistav. Mexico City, sa lööd hinge kinni!