Vahel magab Mika öösiti rahulikult või me lihtsalt ei kuule iga kord kui ta häälitseb. Aga vahel hüüab ta keset ööd kõvasti ja mitu korda emmet või issit, sellisel puhul ärkan ma tihti ehmatusega ja tõttan südame pekseldes tütre tuppa. Sest see hüüe vaikses öös tundub meeleheitliku karjena. Vahel olen aga liiga sügavas unes, siis ärkan õndsalt alles siis kui kuulen Tarielit Mika juurde tõttamas.
Üleeile öösel aga kuulsin Mikat väga hästi ja jooksin kohale.
Mina: Mika, mis juhtus?
Mika: Maasikaneiu on kadunud!
Mina (koban pimeduses ja leian sealtsamast ta kõrvalt voodist Mika lemmiku üles): Näed, siin ta on! (noomivalt) Mika, sellise asja pärast ei pea emmet-issit kutsuma.
Mika: Olgu.
Päeval räägime öised seiklused veel üle. Seletan Mikale, et pole vaja hüüda sellistel puhkudel, kui ta tegelikult saaks ise hakkama. Näiteks kaisukat üles otsida või ust kinni panna kui valgus häirib. Et emme-issi tahavad öösel magada. Mika nõustub mõistvalt.
Mõni aeg hiljem näen, et Mika sätib Maasikaneiut ja Inglit magama ning räägib nendega suure veenmisoskusega.
Mika: Jääge nüüd magama ja ärge hüüdke emmet kui teil on vaja ust kinni panna!
Lesson learned. Selleks korraks 😉