Suhkrumagus Maroko – esimene peatus Agadir

Kohalejõudmine

Nüüd oleme juba paar päeva Marrakeshis olnud. Aga ma kirjutan veel oma Agadiri muljed üles. Jõuame Marokosse -10 kraadisest lumisest Eestist. Miljoni elanikuga Agadiris särab aga päike luuvalge ja ere-eredana. Ja õhusoojust on siin praegu 16-21 kraadini. Kui päike loojub, hakkab õhk ruttu jahtuma ja muutub, langeb tavaliselt 9-11 kraadini öösel. Me pole varem sellises kliimas olnud.

Oleme seni talvitunud ikka suvesoojades paikades. Aga kuna Maroko tundus meile ammu huvitav ja hetkel ka rahakotile sobivam, siis valisime alustuseks Agadiri. Lend oli ühe ümberistumisega Tallinn-Kopenhaagen-Agadir. Lendsime esmakordselt SAS-ga ja ta sai meilt miinuspunkte, sest 4,5-tunnisel lennul polnud piletihinnas toitu. Tarieli pidi selle juurde ostma ja saime ikka taevastes kõrgustes sooja toitu nautida, mis on meile lennul alati nii meeldiv. Õhus maitseb kõik justkui veel paremini. Õnneks kohv, tee ja vesi olid tasuta ja saime ka neid nautida. Teise miinuspunkti sai see lennufirma, sest neil polnud istmete küljes ekraane, ega võimalust filme vaadata. Pikematel lendudel oleme ka selle mugavusega harjunud. Kolmas miinuspunkt tuli sellest, et Kopenhaagenis jäeti meie ja veel poole lennuki pagas pealelaadimata ja etteruttavalt saime selle kätte nädala pärast, kui tuli uus lend Taanist.

Plusspunkti sai see lennuk minult mugavate ja mitte pead nii ette suruvate istmete eest. Olid tõesti mugavad ja selg ega kael ei jäänud kangeks.

Rashid ja piparmünditee

Ja siis me juba oleme kohal ning meie korteri peremehe, Rashidi, saadetud taksojuht ootab meid kannatlikult. Kuna meie omakorda ootasime oma pagasit, mis lõpuks ei tulnudki. Linnasõidul läbi kõrbemaastiku, kus peaaegu midagi rohelist ei kasva on tunne nagu “Dune” filmis. Ja siis juba linn – liivakarva majad selle punaka kivise pinnase jätkuks ja Rashid meid korteri juures ootamas. Ta räägib vene keelt, seega saab kohe ja palju Tarielile seletada ja soovitada. Mind nimetab “uvašajemõi” ja Mikale üritab näidata hiiglaslikust telerist korteris, “Maša ja Karu” multikat, mida Mika ammu enam ei vaata. Aga Rashid tekitab meis sooja tunde, sest ütleb, et see on nüüd meie kodu, kuhu jõudsime.

Ja viib ta meid ootamatult teed jooma. Mis on temast väga kena ja mis annab nii armsa ja magusa sissejuhatuse meie siinviibimisele. Sest selles hõbedases kannus valmis otse meie silme all imeline kohalik tee. Rashid rebib suure ja lõhnava piparmündikimbu peenteks tükkideks ja puistab selle kannus oleva rohelise tee peale. Seejärel lisab sinna suure klotsi suhkrut, suhkrut müüaksegi siin selliste klotsidena nagu hiljem näeme. Meil, Eestis, kasutatavaid väikseid suhkrutükke mahuks sellesse suhkruklotsi silma järgi 6 tükki. Rashid ütleb, et tavaliselt panevad nad sellesse väikesesse kannu kaks kangi sellist suhkrut. See teeb siis meie mõistes 12 (!) tükki suhkrut üheks teejoomiseks, sest see on väike kann ja me jagame seda 4 peale. Kuid hiljem näen kohvikutes inimesi sellist kannu üksi joomas. Tee tõmbab veidi ja siis hakkab Rashid seda kõrge joaga tassi ja uuesti kannu tagasi valama. Tee pinnale tekivad mullid. Ta nimetas seda keemiaks ja füüsikaks ja ütleb, et kui tee pinnale tekib vaht, on väga hea. Rashid kordab seda protseduuri veel 4-5 korda. Tulemuseks oli imelise maistega, ülimagus ja vürtsikas tee. Mika ja mina oleme võlutud, isegi Tarieli, kes muidu taimeteed ei armasta, kiidab seda kraami.

Rashid näitab meile kätte ka lähimad poed ja kohvikud ja siis saame minna end oma uude koju sisseseadma. Siia vahele lisan veel ühe pildi ja loo, mis kirjeldab hästi marokolaste suhkruarmastust. Mis te arvate, mis need ilusad koonused on? Ei ole hiigelvõlurite mütsid. On hoopis gobbat s-sukkar ehk “suhkrukuppel”, mida kasutatakse kihluste ja pulmade puhul suure, pooleteist meetri kõrguse pressitud suhkrukoonuse katteks. See suhkrukoonus on pruutpaari magusa elu alguse sümbol. Muide, ka meie pulmaisa soovis meile pulmatordi lahtilõikamisel uue magusa elu algust. Nii et traditsioonid on samad, kuigi vorm erineb. Peale pidustusi lõhutakse see suhkrukoonus tükkideks ja jagatakse kogukonna liikmete vahel, mida kasutakse Maroko tuntud münditee magustamiseks. Osa jäetakse alles “õnnesuhkruks”.

Marokolane sööb aastas keskmiselt 31 kg suhkrut, võrdluseks Maailma Terviseorganisatsiooni soovitus on süüa maksimaalselt 9 kg aastas. Etteruttavalt – suure suhkru ja saia söömisele vaatamata pole marokolased pea üldse ülekaalulised, aga hambad on küll üsna paljudel kehvas seisus.

Esimene öö on üllatavalt külm. Võibolla ka sellepärast, et me oleme reisit nii väsinud, et ei taipa välimisi metallrulloosid akna ette lasta. Siin on aknad ühekordsa klaasiga ja ei hoia eriti sooja nagu ikka enamasti palava kliimaga paigus. Veel vähem soojahoidvaid aknaid oleme näinud vaid Yukatani poolsaarel, Mehhikos. Seal olid akna ees vaid klaasribad, mille vahelt tuul vabalt liikus 😀 Ja korterid on siin ka mõeldud jaheduse, mitte soojuse hoidmiseks. Kõrbelises kliimas mõistlik, sest talv on lühike ja pehme. Meie oleme harjunud aga sellega, et kodus, Eestis, on toas soe, ükskõik, milline ilm õues on. Tekid-padjad on siin aga õnneks mõnusalt soojad ja pehmed ja neid on palju. Nii et meenub lapsepõlv, kui ma ärkasin meie ahiküttega korteris ja üldse ei tahtnud oma hubasest soojast voodipesast välja pugeda.

Igapäevaelu

Nagu meil kombeks on saanud, siis esimestel reisipäevadel, seekord isegi -nädalal, me lihtsalt elame sisse. Kuidagi on sel korral ka nii, et ikka on kellelgi midagi viga. Minul on juba Eestist tulles mingi näovalu vahelduva eduga, Mika vigastab kohe reisi algul jalga ja Tarieli oma selga, nii et me ei teegi Agadiris eriti pikki tiire. Aga oma lähikonnas ringi uidanud ja väljas söömas ning taimi ja lilli vaatlemas käime ikka. Elame rahulikult sisse ka oma siinsesse töö- ja Mika koduõpperütmi. Mika on palju iseseisvam ja teeb palju asju ise ära. Koos vaatame üle ja vajadusel arutleme ja mõtleme talle lisaülesandeid välja. Eelviimasel Agadiri päeval teevad käigu Mika ja Tarieli käigu Crocoparki, sellest kirjutab Tarieli oma postituses lähemalt.

Tore on ka, et Mika leiab endale viimasel Agadiri nädalal meie majadeplokis sõbrad, kellega mitu head päeva saab mängida ja kes teda rõõmsalt “Meka! Meka!” kutsuvad. Mängitakse plaksumängu, peitust ja õpetatakse vastastikku araabia ja inglise keelt. Muidugi suheldakse ka kehakeeles. Tüdrukud on vaiksemad ja tagasihoidlikumad, kui lapsed muidu. Kui neile tuttavaks saan, siis tulevad ühel hommikul järjest minu juurde ja annavad häbelikult kätt, nii armas tervitamine. Tüdrukute nimed on Bdjitšen (kindlasti valesti kirjutatud, sest kuulmise järgi), Malek ja rohkem ei mäletagi.

Uued maitsed

Appi, kuidas ma naudin neid esimesi ampse uue maa maitseid. Hommikusöök on meie esimene korralik söök siin ja kõik on imemaistev! Isegi kaerahelbepuder, moos, jogurt ja ka munad ja vorst maitsevad hoopis teistmoodi kui kodus. Ja seda me ju olimegi nii väga oodanud!

Ja siis see värske sai, mis tuleb otse ahjust soojana meie lauale (Tarieli käib igal hommikul seda nurgapealsest pagarikojast toomas) ja mis maksab 20 senti nagu Türgiski. Kuid erinevalt Türgi saiast, pole siinne sai valgest nisujahust, vaid täistera nisujahust. Seda kutsutakse – khubz, araabiakeelne sõna, mis tähendab leiba, kuid mis meie mõistes on sai. See on Põhja-Aafrika tarditsiooniline leib, mis rullitakse nagu pitsataigen lapikuks ja pannakse spetsiaalsele kiviahju seinale küpsema. Tänapäeval kasutatakse siiski enamasti suuri metallplaate, mis käivad kaasaegsesse ahju ja leivad küpsevad seal. Väikseid pagarikodasid on igal tänaval mitu tükki. Saia ei sööda siin võileivana, vaid seda kasutatakse lusikana kastete võtmiseks vms. Meie muidugi sööme seda imemaitsvat küpsetist ka hommikusöögiks ja määrime sellele toorjuustu, tuunikala ja erinevaid confiture ehk keediseid (üks parim siiani on sidrunikeedis). Taoline keedis on kreemjam kui moos ja sulavam kui marmelaad. Jällegi – Türgis saime ka taolisi moose. Igal juhul on Maroko leivad lapikud ja neid on hea ka pannil veega pritsides ja kaane all üles soojendada. Nad lähevad kenasti taas pehmeks ja vetruvaks. Türgi sai oli kohev ja kõvaks läinult teda enam niimoodi mõnusaks pehmeks klobida ei saanud.

Suurepäraseks maitseelamuseks on meil siin ka kaktuse viigimarjad, mida sööme esimest korda elus ja mis maitsevad nagu suus plahvataks granaatõuna, sidruni ja arbuusi segu. Võibolla oma sügavlilla tooni poolest, aga mulle meenutab veidi ka punapeeti. Ülimahlase sisuga vili, milles on ka palju seenneid, nagu granaatõunaski, kuid need on palju väiksemad. Eriti lahe, et nende viljade värvaine on nii intensiivne, et sellega saab maalida 😀

Selle vilja puhul tekib meil ka ilus sild ühe meie esimese reisiga Mehhikosse, kus õppime tundma ja sööma nopalest. Kaktuse viigimari kasvab nendesamade lapikute kaktuselehtede küljes, mida me Mehhikos salatina sõime. Aga miskipärast ei sööda seal neid imemaitsvaid violetseid vilju. Ja meil tuli reisida Marokosse, et saada teada, kui maitsev ja eriline on ka see teine osa kaktusest.

Siinsest rohelise- ja münditee segust ma juba rääkisin. Aga siin pakutakse ka laiemat spektrit erinevaid teesorte ja samuti on suur valik mitmesuguseid moose. Need kõik on maitsvad ja odavad.

Väljas sööme ühes nurgapealses toidukohas, kus on head kohalikud toidud – tavaliselt võtame kolm rooga – oad kastmes, kana oliividega ja läätsesupi. Algul tundsime puudust rohelisest salatist ja riisist selle kõrvale, kuid siis harjusime ja need toidud on tõesti maitsvad. Menüüd pole ja müüja näitab meile lihtsalt kolmest eri potist, mis täna söögiks. Väga lihtne. See kolmene lõuna maksab 6 eurot. Ja lisaks 2-3 suurt värsket saia.

Ilm ja inimesed

Marokos räägitakse araabia keele kõrval palju ka prantsuse keelt, kuna tegemist on endise Prantsuse kolooniaga. Nii et Mika prantsuse keele õpingud tulevad meile kasuks, sest ta on meile juba veidi tõlgiks, kuna saab vahel rohkem näiteks poemüüjate öeldud prantsuskeelsetest numbritest aru, kui meie.

Inimesed siin võivad olla ootamatult lahked ja kenad. Näiteks pakkusid kaks poodipidavat meest, kelle käest Tarieli ühe pastaka ostis, talle enda toitu. Reaalselt tahtsid jagada oma väikest einet, mis neil niigi kahe peale taldrikul oli. Sellist lahkust me pole varem isegi kohanud.

Aga pealispind on neil inimestel pigem kinnine ja endassetõmbunud. Selles osas meenutavad eestlasi. Tänaval otsa vastutulijale ei vaadata ja naeratusi on vähe. Sellepärast ma pole julgenud kohalikke eriti pildistada ka. Tundub, et see pole sünnis. Kahelt kaunites tšadorites naistelt küsisin otse pildistamiseks luba, kuid nad keeldusid, öeldes, et on abielus. Mika sõpru hoovis küll pildistasin, sest nägin aknast, et tüdrukute ema tegi ka lastest ja Mikast pilti.

Mood on usu ja kohaliku ilmastikuga vastavuses. Nagu ikka islamiusuga maades – mehed on moodsamalt ja kaasaegsemalt riides kui naised, kes on enamasti kinnikaetud pea ja kogu kehaga. Kuigi leidub ka täitsa euroopalikult rõivastatud naisi ja neiusid.

Samas jahedama ilmaga kannavad mehed ka selliseid torujaid , enamasti villasest riidest kapuutsiga rüüsid, mida kutsutakse – dšellabadeks. Põhja-Aafrikas on see avar pahkluuni ulatuv rüü väga levinud.

Siin müüakse tänavatel igasuguseid sooje pidžaamasid, hõlste ja papusid. Kohalikud ongi enamasti korralikult sissepakitud.

Mina näengi rohkem kohalike elanike, kui oma pereliikmete moodi välja. Ütlen selle siin siis ruttu ära, sest ma olen oma kallitele siin sel teemal juba nii palju jauranud. Jah – ma külmetan siin Aafrika mandril ja mitte vähe 😀 Kui Mikal ja Tarielil on seljas 2 kihti riideid T-särk ja mingi jakk, millest pealmise nad enamasti päikse käes ära võtavad, siis mina kannan ikka kolme kihti riideid – T-särk, kampsun ja kerge jope. Ma ei saa eriti miskit selle vastu teha, et kui seisan näoga siinse kuuma päikese poole, siis mu selg ikkagi külmetab. Vahepeal suutsin juba veidi lõdvestuda ja siis ma ei pannud külma nii tähele, kuid kui on kõledad päevad ja vihma sajab, siis taas mu sisemine külmatunne suureneb. Õnneks liigume siin iga päev kevade poole ja ehk siis sulan ka mina üles.

Samas müüakse siin poodides ka ülinappe pitside, narmaste ja litritega kaunistatud aluspesu ning flirtivaid tikk-kontsaga kingi.

Küllap need kinnikaetud naised siis ka sellist kraami ostavad, kuigi see kuidagi ei lähe kokku nende äärmise tagasihoidlikkusega. Ühesõnaga – kontrastid nii kliimas kui riietuses.

Linnaruum ja muu

Me elame Agadiri kesklinnast eemal ja siin midagi väga huvitavat näha polnud. Majad uuemad ja ühetaolised, rohelust vähevõitu, parke ka. Aga see-eest palju puuviljalette, pagarikodasid ja väikseid söögikohti ja kohvikuid igal pool.

Meie kodu asub majadekvartali sisemises majadeblokis. Me pole sellist arhitektuuri varem kohanud. Oleme sellega päris rahul, sest meie aknad avanevad päikese poole ja sisehoovi, kus on üllatavalt vaikne.

Akende ees on enamasti kaarjaks painutatud trellid. Uurisin miks ja selgus, et kaarjad trellid on tugevamad. Kuigi sissemurdmist kõrgematel korrustel ma ette ei kujutaks. Aga läbi nende kaartrellide on ka mugavam õue vaadata – näeb ka külgedele. Samamoodi – taolised punutised on ka Türgis vanematel majadel.

Minaretist tulev palvelaul pole ka liiga lähedal, mitu maja on seda summutamas ja naudime öid, kui suudame selle kaebliku palvekutsungi nö ülemagada, seda mitte kuuldes. Samas, kui siiski ärkame, so umbes 6 ja 7 vahel hommikul, siis kuuleme, kuidas meie ülemised naabrid (me elame teisel korrusel) üles tõusevad, akna metallvõre üles tõstavad ja oma toimetusi tegema hakkavad. Üldse on kummaline, millal need inimesed puhkavad, sest tõeline elu ja tegevus läheb lahti alles kl 19-20 paiku kui tänavatel on kõige rohkem rahvast. Lapsed mängivad õues pea keskööni ja ülakorruse naabrid hakkavad tihti just 23 paiku näiteks tube koristama (muide, Türgis oli samamoodi). Kuuma ilmaga on see arusaadav, aga praeguse pigem jaheda õhtutemperatuuriga, üllatav. Siis vb nad tõesti magavad hommikupoole või lõuna ajal, sest siis on inimesi vähe liikvel.

Kella 8 paiku hommikul hakkavad linnud sisehoovis laulma ja hulk kodutuid kasse, keda siin on kõikjal palju, meie sisehoovis eriti, toidu pärast võitlema ja näuguma. Nagu Kreekas ja Türgiski, toidetakse neid ja niiviisi need kassikesed siin elavadki ja neid saab üha rohkem. Kui sajab vihma või hoovi pestakse, siis tõuseb ikka tugev kassipissi aroom õhku.

Loodus

Me ise liikusime ka vähe, kindlasti oleks rohkem näinud, ka loodust. Aga noh, keegi meist oli ikka rivist väljas. Ühe ilusa pargi leidsime kohaliku kunstikooli juures ka. Ja Mikale meeldivad mänguväljakud suurelt laialt palmidega ääristatud alleelt, mis jooksis pikalt läbi linna. Eriline on siin veel see, et teed on siin ülihead, sileda, ilma aukudeta ja hästi hooldatud. Kõnniteed ka laiad, nii et mugav jalutada.

Peale intensiivset jõuluaega, kus olime kogu aeg jooksus, nautisime tihedalt perega koosolemise aega, sõime häid sööke ja vaatasime palju häid filme. Koos-koos-koos – meie parim olemine!

Nüüd oleme siis juba Marrakeshis ja sukeldumas suurlinna võludesse. Agadiri lähme veel nädalaks enne Eestisse tagasipöördumist tagasi ja oleme seal veel nädala. Siis loodetavasti jõuame ookeanini ka.