Juba paar aastat olen mõelnud, et tahaksin uurida ja õppida ikebana tegemise kunsti. Või siis mõelnud, et prooviks ja alustaks hoopis nende tegemisest. Lillede ja lehtede kokku seadmine on mulle alati nii väga meeldinud. Ma isegi töötasin EKA ajal mõnda aega lillepoes. Ning nüüd tekkis taas selline tugev sisemine soov seada kokku mõni oks, kivi, samblapadi ja õis, et neist tekiks ainulaadne tervik. Omaette rahulik ja tasakaalus minimaailm kesk meie tormlevat ja pidevalt muutuvat elu.

Ja siis korraga tegin ma alateadlikult hoopis kolmandat. Nimelt ma joonistasin oma mõttes olnud ikebana üles. Selle aasta alguses tundsin, et lihtsalt pean vahelduseks tellimustöödele tegema midagi täiesti isiklikku ja oma. Mul oli juba ammu enda jaoks üles kirjutatud, et joonistada sabatihast, Euroopas tuntakse teda selle nime all. See puuvillatupsu meenutav lind on Jaapanis, Hokkaido saarel elav Shima Enaga. Kui meie mandril pesitseva sabatihase valges näos on ka tumedad kulmud, siis Hokkaido liigil need puuduvad. Just valge nägu ja kõhualune muudavadki selle sulelise ebamaiseks ja ta on Hokkaidos väga armastatud. Linnu kaelas oleval sallil on jaapanikeelne tikand シマエナガ (Shima Enaga). Ginko biloba ehk hõlmikpuu, mille oksal linnuke istub, on väga vastupidav ja pikaealine puu. Seetõttu need kaks pildil kokku saidki ning illustreerivad Okinava vanasõna – Ole nii sitke, kui maailm nõuab ja nii pehme, kui maailm lubab.

Nii et endalegi märkamatult suundusin Jaapanisse – ikebana sünnikoju – võtsin sealt kaasa hõlmikpuu oksa ja valge linnu ning kaotasin ära kõik värvid peale must-valge-halli ja kuldse. Muidugi kohe ma seda nii ei nimetanud, kuid mida rohkem ma pilti vaatasin, ja Tarieliga arutasin, seda rohkem meile tundus, et midagi sellist võiksin ma veel joonistada. Lucky Laika fännid võtsid selle pildi ka ülisoojalt vastu ning sealt see linnuikebana idee arenema hakkasingi.

Esimese uue sarja ikebana tegelane on roosamiro (Petroica rodinogaster). Ta on kaunis, kuid väga häbelik väike lind, kes istub Tasmaania vihmametsa sammaldunud pöögi oksal. Roosamiro armastab niiskeid paiku, sest seal võrsub ka väikseid sõnajalgu, millega ta oma pesa vooderdab. Roosamiro särab nagu väike kalliskivi kesk smaragdrohelist vihmametsa.

Järgmine on Austraalia lind mets-tikksaba (Malurus amabilis). Ebatavaliselt linnuriigile, kus isaslinnul on rohkevärviline sulestik, kannab erksat rüüd ka pildil olev emaslind, kes meenutab helesinist haldjat Pinocchio loost. Ka linnu ingliskeelne nimi sisaldab sõna „haldjas“.

Mets-tikksaba istub Austraalias kasvava ja seal väga armastatud hõbeakaatsia ehk mimoosi oksal. Meekollaste õiepallide tugev lõhn meelitab ligi putukaid ja need omakorda väikseid linde. Mimoos pakub lindudele nii toitu kui kaitset. Taas loob loodus kaunivärvilise kompositsiooni, seades kokku lasuursinise ja kuldkollase.

Kirsioksal istub varblasest väiksem jaapani valgesilm (Zosterops japonicus), Jaapani põlisliik. Sellel oliivirohelise sulestikuga linnul on silmade ümber omapärased valged sulesõõrid, mille järgi ta nimegi on saanud. Eriline on ka see, et nii emas- kui isaslind näevad ühtemoodi välja, neid saab eristada vaid laulu abil, isalind on selles osas „jutukam“.

Jaapani kunstis on ta väga armastatud linnuke, keda tihti kujutatakse just kirsioksal istuvana, sest ta toitub õite nektarist.


Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga