Oleme nüüd nädal aega Eestis olnud, aga juba neljandal päeval kodus olles, käisime Tarieliga Kanal 2 Õhtu saates enda elust ja reisimisest rääkimas. Saate toimetaja, Marit Mänd, leidis meid Õhtulehe podcasti kaudu ja kutsus meid saatesse juba aasta alguses, kuid meie olime siis veel Vietnamis. Õhtu saatel oligi see viimane nädal enne suvepuhkust ja meie saime minna eetrisse kohe esmaspäeval, esimese loona.
Oh, eks ma olin ikka sabinas küll. Tarieli suudab sellistes olukordades palju paremini toime tulla. Aga õnneks mu närv võtab maha ka minu liigse elevuse ja kätega vehkimise, nii et olen tuimem ja vahelduseks on see tore 😀 Igal juhul on minus üsna kummaline kombinatsioon edevusest ja häbelikkusest. Nii et ma väga tahtsin saatesse minna, kuid ärevus, kuidas kõik õnnestub tegi olemise ebakindlaks. Veel viimasel hetkel ajasin oma kaelakee valikuga Tarielit hulluks.
Ja siis me juba olimegi Postimehe majas garderoobis ja grimmitoas ja astunud endalegi märkamatult tavamaailmast glamuursemasse ja säravamasse. Samas toimus siin kõik väga rahulikult, viisakalt ja vaikselt – ei olnud mingeid ringitormavaid inimesi, ega muud seesugust. Oli vaid väike võttemeeskond stuudios ja paar inimest ooteruumides külalisi ette valmistamas. Hakkasime vestlema Henrik Kalmetiga, kes oli tulnud rääkima oma etendusest. Henrik oli nii tore, rahulik ja sõbralik!
Seejärel tuli toimetaja Marit ja seletas meile veel üle, mida ja millises järjekorras saatejuhid meilt küsivad, nii et teadsime nüüd täpselt, mis meid ootab. Päev enne helistas Marit meile ja me rääkisime temaga umbes tunni jooksul meie reisimisest ja elust, mille põhjal ta pani kokku meie loo, lisas pildid ja videod. Niisiis astusime sinakalt helendavasse stuudiosse, mis oli meeldivalt jahe ja vaikne. Saatejuhid Piret ja Robert olid meiega kohe nii avatud ja sõbralikud, et sain veel nõksa kindlust juurde. Ja siis hakkasimegi rääkima – see kõik kulges väga normaalses rütmis ja peagi tundsin end juba palju paremini.
Piret ütles, et lõik kestab 12 min ja et see aeg möödub väga ruttu ning tal oli täiesti õigus. Enne kui ma arugi sain, ütlesid nad meile aitäh ja oligi kõik 😀 Heeh, pingelangus ja ooteruumis söödud suupisted olid head. Ja juba me sõitsimegi koos kallimaga Mikale järele, ke oli seni mamma juures. Samal õhtul vaatasime saadet ja jäime väga rahule.
Oli lahe saada veidi galmuuri ja tähesära enda ümber, see kõik klappis hästi kokku reisielevuse ja -väsimuse mahalaadimisega kodumaa pinnal. Meie seekordne Eestis olemine algas küll väga mõnusalt ja tempokalt. Saadet saab vaadata siit.