Nüüdseks oleme Lissabonis elanud juba umbes kolm nädalat. Kuigi see aeg tundub palju-palju pikem, sest sündmusi ja huvitavaid uusi asju on olnud palju. Ja ma mõtlen tihti Brooke Hamptoni sõnadele: “I am pieces of all places I have been, and people I have loved. I’ve stitched together by song lyrics, book quates, adventure, late night conversation, moonlight, and the smell of coffee.” Ja ma olen nende kolma nädalaga saanud endale nii palju kihte juurde, sest see on pikim aeg siiani kui ma olen välismaal elanud.
ELUPAIGAD
Hetkel oleme oma teises elupaigas siin linnas ja täna kolime kolmandasse, viimasesse. Elamine eri kohtades tuli meie plaanidesse sellest, et saaksime tutvuda linna eri osadega ning ka majutuspaikadega, sest neid on siin palju ja ilusaid. Helgi ja Mikaga koos ei ole me nii mobiilsed kui oleksime Tarieliga kahekesi. Seega kokku on meil 25-päevase reisi ajal kolm elupaika. Juba on selline aja ja koha jaotus end tõestanud. Algul olime Atlandi ookeanile lähemal, Lissaboni vana- ja kesklinnast kaugemal Charneca da Caparicas.
Seal elasime kortermajas, kuid samas asus kohe meie maja kõrval talumaja koos korraliku põllu- ja karjamaaga, kus jalutasid ringi lambad ning kuked-kanad. Ümbruses oli lisaks väikestele elumajadele ka palju lagedaid välju ning isegi tühermaad.
Selles paigas olime ka kõige lähemal ookeanile. Oli niiii lahe vaadata, kuidas Mika lainetes ja liivas jooksis ja ka meie imasime endasse puhast päikesepaistet nii taevast kui veest. Ookean tõesti lummas ja laadis meid mingil ainult sellisele tohutule veeväljale omasel moel.
Carneca de Caparicas nägime esmakordselt ka neid Lissabonile omaseid idamaiseid korstnaid, mis mind vist siinses arhitektuuris kõige enam hämmastavad (allpool neist veidi pikemalt) ja teevad mul tuju heaks. Kui sa tänaval kõnnid ja ikka ja jälle selliseid iludusi näed, siis sa lihtsalt oled ka ise hinges mänguline ja lõbus nagu portugallased on.
INIMESED
Siinkohal saabki rääkida inimeste olekust. Lissaboni rahvas on sõbralik ja avatud olekuga. Tihti tänaval kõndides kohtan siinsete inimeste pilke ja teineteisele avalt otsa vaadates, ütlen „Ola!“ ning nad tervitad muidugi vastu 🙂 Kui Eestis nii teha, siis on esimene mõte, kas see inimene tunneb mind? Niisama ju tere ei öelda!
Praegu elame Lissaboni vanalinnas, Estrela linnaosas. Ja tunneme, et siin on meie mojo igati paigas. Me Tarieliga lihtsalt armastame linna rohkem kui maakeskkonda. Meie korter asub vanas kivimajas, kus on puidust vahelaed ja ka kõik vanad uksed ja uksehinged, konksud, krambid. Uste ülaosas ja kohati ka all on aknaruudud – nii pääseb valgus akendest ka tagumistesse tubadesse, mis kergete sitskardinatega teevad tagumised ruumid jahedmaks. Samuti on akende ees puidust luugid, mis kaitsevad kuuma eest. Nii et kõik on sõltuvalt kliimast ja vajadusest loodud.
Uksed on õhukesed ja ka laed kõlavad läbi, nii et me kuuleme vahel nagu tuleks naabri koer meie esikusse, aga õnneks elame teisel korrusel ja keegi meie kohal ei kõnni. Väga meeldivad mulle meie uue pesa puust valgeks võõbatud laed ja puupõrandad. Mul ei saa kunagi isu täis päikeseküllusest meie helevalges elutoas, kuhu päike paistab kella 8-st kuni 17-ni ja mille lakke maalib valgus mustreid ja varje paistes läbi tuhmist klaasist kroonlühti.
Ja ma imestan iga kord kui mõnus on astuda päikeselaiku puupõrandal ja tunda soojust, mis imbub kõigisse rakkudesse mu kehas. Ma armastan neid paljusid värvilisi laua- ja põrandalampe, mis me oma tubades süütame. Ja ma kõnnin enne und, et neid kustutada. Mõtlen siin olles palju lausele: Ma olen kõik need kohad, kus ma olen olnud.
Täna käisin peale peapesu õues maalimas. Mina! Külmavares! Peale veeprotseduure! Novembris! Õues maalimas! See soojus ja uudsus ja ilu ja ajalugu ja kultuur. See kõik ajab mu pea veidi sassi ja ma olen suht kogu aeg nagu pilvedes ja unistustes ja vaimustuses. Ning seetõttu olen veel veidi hajameelsem kui tavaliselt. Unustan, kuhu asju panen ja mida järgmiseks teha. Nagu armunud olles. Ma olengi armunud sellesse uude ellu, mida me nüüd elame. Ja ma tahan seda kõike jäädvustada ja enda jaoks tallele panna ja ka teistega jagada.
TÖÖ
Selle pika reisi üks suur eesmärk oli enda mugavustsoonist väljatoomine, uute paikade, kultuuride, värvide ja maitsete avastamine ning iseenda uuesti avastamine läbi kõige selle. Ja seda kõike on see reis meile juba toonud. Kõige suurem väljakutse on siin olnud töörutiini loomine. Tarieli on oma Macbookiga juba üsna vilunud ja töötab praktiliselt igal vabal hetkel. Aga mina mässan IPadi ja Procreatiga ja no ei ole veel saanud hoogu sisse. Uue töövahendiga ja programmiga tuttavaks saamine käib mul alati üle kivide ja kändude, aga kui lisada sellele keerulisele kombole veel lõunamaine soe kliima, suur kogus imelist valgust ja õhkuahmiva panevad mägise linna vaated, siis tekibki olukord, mis praegu valdab. Ma olen eufooriline ja tahan olla rohkem õues kui toas. Selles mõttes on Eesti vihmased ilmad pikkadeks ja keskendunud joonistustundideks ideaalsed.
Juba esimesel päeval siin olles, otsustasin esitada endale väljakutse – joonistada iga päev üks pilt. Algul arvasin, et hakkan vaid veidi akvarellidega visandama ja põhiliselt teen pilte procreatis. Üsna ruttu sai selgeks, et ma teen need pildid siiski käsitsi, akvarellide ja pliiatsitega. Ja seda just puhkuseks ja kiireks vahepalaks procreati tundmaõppimisel. Sest see läheb mul ikka vaevaliselt. Mul on praegu kolm tellimustööd pooleli nii et tegelengi nendega. Siinseid vaateid ja detaile aga püüan hoogsa pintsliga. See on mulle tõeline puhkus ja kummaline residentuur, mis mul kunagi EKA ajal tegemata jäi. Kummaline sellepärast, et olen siin perega ja rütm on teistmoodi kui seda nooremas eas ja üksi teha. Kuid mulle sobib just nii – ma leian oma rahu ja hetked iseendaga. Vahel maalin meie Estrela kodu kandis pargis, vahel töötan kodus päikselaigus, puupõrandal, kirikukella helide saatel.
ELUKORRALDUS JA MEESKOND
Kui hakkasime oma pikki reisiplaane tegema, siis rääkisime Tarieliga kohe alguses, et hea oleks kui Helgi saaks meiega kaasa tulla. Ühest küljest saaks ta aidata Mikat hoida ja teisalt oleks soojem kliima temale kui külmakartlikule inimesele hea võimalus end päikesega laadida. Tarieli rääkis talle plaanist ja Helgi vastas nii nagu ta ikka vastab suurte elumuutustele reageerides. Esmalt: „Mitte mingil juhul!“ Ja umbes kümne minuti pärast kui Tarieli talle asju veidi rohkem lahti rääkis: „Jaa, miks mitte! Sellel asjal on jumet!“ Nii algaski meie nelja esimene seiklus.
Tarieli on üks hoolivamaid ja hoolitsevamaid inimesi, keda tean. Ja kõige rohkem siin maailmas hoolitseb ta meie, kolme naise, eest. Oma ema, oma naise ja oma tütre eest. Nii teebki ta kõik selleks, et meie end hästi tunneksime. Väga palju arvestab ta meie soovide ja vajadustega. Kui ma üsna reisi alguses küsisin, et kuidas ta uue elu- ja töökorraldusega rahul on, vastas ta, et temal on kõik korras, tema muretseb vaid meie pärast.
KESKKOND, KLIIMA JA LOODUS
Mind hämmastab ikka ja jälle siinne looduse lopsakus. Kõik on justkui üleelusuuruses ja kõike on nii külluslikult. Luuderohi ronib mööda seinu ja sambaid ning selle üks leht on Mika näo suurune, männikäbi minu rusikasuurune. Aaloesarnased kaktused on nii suured ja tugevate lehtedega, et kassid magavad nendel.
Üldse kõigi puude lehed ja viljad on suuremad. Meie palju sarnane puu kannab veidraid koonusekujulisi käbisid, mida me pargist korjasime ja millest Tarieli lubas mulle fridaliku kaelakee valmistada. Jõulutähed kasvavad suurte põõsastena õues, samuti hiina roosid, lihtsalt casually pargis, mitte nagu meil Eestis potis ja toas soojas hoituna.
Meie kodulähedases pargis kõndides on vahel tunda tugevat piparmündilõhna. Üldse kasvab siin piparmünti palju ja metsikult.
Kohtusime ka kahe kohaliku eestlasega (tervitused Mari-Leen), kes mõlemad kinnitasid, et talvel on siin ilus roheline, suvel aga rohkem kuivanud ja kõrbetoonides. Paljude puude lehed on paksud ja vahajad, mis kaitseb neid kuumuse eest ja aitab päikest tagasi peegeldada. Aga lillede ja õite osas – kõik õitseb kogu aeg. Sidruni-, mandariini- ja apelsinipuud annavad kaks saaki aastas.
ILUSAD HETKED
Kuid paratamatult ma jäädvustan need kõige-kõige ilusamad ja muretumad hetked, et oleks, mida võtta kui mind ennast kunagi taas see kaamos tabab. Nagu see hetk kui me olime kogu perega Sanzibari restoranis söömas ja mulle helistas üks inimene, kes peaaegu alati oma pahura olekuga mu tuju rikub. Kuid nagu võluväel – seekord nii ei juhtunud. Ilm oli lihtsalt niiii soe, meid teenindas viisakas ja ülimalt hoolitsev ettekandja, kes nägi välja täpselt nagu noor Ricard Gere.
Või see hetk kui kolmandat korda siinses kodulähedases poes toidukraami ostmas olin ja hindulannast poemüüjaga, Ambigaga, veidi juttu ajasin ning teda sooviatud kitsejuustu eest tänasin, kinkis ta korraga mulle punasest ja hallidest klaaspärlitest käevõru. Lihtsalt sellepärast, et ma olevat nii kena inimene 🙂
MIKA
Mika on reisil olles palju iseseisvamaks ja tublimaks muutunud. Ta kasvab ja areneb ning on nagunii pidevas muutumises tegelane. Aga siin näeme eriti huvitavaid asju. Näiteks esimesel päeval siia jõudes, hakkas ta täiesti ootamatult iga asja peale -thanks- ütlema. Siis hakkas ta meid toidu valmistamisel hoopis rohkem aitama kui Eestis olles. Näiteks mõtles ise välja, et magustoiduks teeb ta puuviljasalatit ja teeb seda nüüd peaaegu iga päev. See on igati hea, sest puuvilju on siin suures valikus ja need on väga maitsvad.
Veel jutte köögisektsioonist. Kuna kohtusime siin juhuslikult kohaliku eestlasega, seame teada, et elektriga on neil siin, vanalinna piirkonnas, keerulised lood. Meie siinses kodus on nii, et kui elektriboiler on sisselülitatud, siis kannuga vett keeta või pliiti sisselülitada ei saa – lööb korgid välja.
Meil on kujunenud selline tööjaotus, et põhiliselt teeb süüa mamma Helgi. Siin on lisaks nõrgale elektrile ka väikse võimsusega pliit. Nii et Helgi peab palju ootama, et miski potis valmis saaks.
Helgi: See pliit on unenägu!
Mika (täpsustavalt): See pliit on halb unenägu!
Olen küsinud Mikalt, kuidas talle siin olla meeldib
Mika: Tahan olla eestlane!
Mina: Aga sa ju oledki eestlane.
Mika: Ei, ma tahan Eestis eestlane olla. Teie räägite siin võõras keeles ja mina ka.
Mina: Aga Eestis on nüüd mitu kuud väga külm ilm ja meil on ju plaanis peale jõule veel soojemasse kohta sõita. Kas sa ei tahaks seal kookospähklist piima juua vms?
Mika: Oi, muidugi tahan!
Mika hiljem (mammale): Ma tahan juua soojal maal voodis kokteile!
Mika on siin öelnud ka kuldseid lauseid nagu ta ikka aeg-ajalt ütleb, kuid ma panen need kõik siia järjest kirja, sest aeg sunnib tagant ja ei jõua väikseid postitusi teha. Üks kuldne lause, mida ta mulle ütles ja mille ma peaksin endale ilupistes seinapildile tikkima oli: Ära rapsi, emme!
Või see, Mika jutustab mamma Inesele facetimes, kui soe siin on: Mul on siin tunne, et päike kallistab mind!
Mika on seda mulle millegipärast mitu korda öelnud (armsa ja nukra naeratusega): Sinu ees seisab Frida Kahlo asemel Mika!
Mika vaatab kuidas ma kõigest vaimustudes palju pilte teen (mõtlikult): Emme, sa oled Varpo! Seletuseks – Varpo on minu armas onu, kes alati ja igal pool palju pilte klõpsib.
LINN
Kui öelda Portugal, siis tuleva silme ette kohe keraamilised plaadid. Juba Portos imetlesime neid ja nüüd siis kogusin kokku oma Lissaboni lemmikud. Mikal kujunes juba harjumus hüüda: “Emme, muster!
Linna liiklus on väga viisakas ja rahulik. Välitoaletid (sisetoalettidest rääkima) on väga puhtad. Inimesed on sõbralikud, kuid mitte nii avaldad kui Portos. Kui me 1,5-aastase Mikaga seal käisime, siis oleksid nad Mika peaaegu surnuks nunnutanud. Aga ka Lissaboni elanikud on talle lehvitanud, naeratanud ja õhusuudlusi saatnud 😀
Kohv on odav ja hea 🙂 Seda joon siin palju rohkem kui Eestis, sest on ju nii ahvatev astuda sisse kohvikusse või pastelariasse, mida siin on nii palju ja kus kohv maksab pea alati 1 euro 😀
Siiin on majadel fantastilised korstnad. Ma uurisin veidi nende kohta, aga ei leidnudki eriti infot. Tor Eigeland on kirjutanud Algarve (mis asub lõuna pool Portugalis) korstnatest, mis on sama eriskummalised kui siinsed. Ta leidis, et räägitakse nagu oleks see araablaste pärand, kes siin 500 aastat tagasi elasid, kuid samas ei leidu selle kohta mingeid kindlaid andmeid. Kuid mis iganes sundis ja sunnib portugallastel neid koonusekujulis, možeelaadseid ning lõbusate vigurite ja julladega kaunistatud korstnaid ehitama, ma olen sellega väga rahul. Ning mu meelest annab just taoline arhitektuuriline kummalisus siinsetele inimestele sellised avalda näod ja naeratused.
INFORUUM
Reisile tulles vahetus kohe ka minu inforuum. Ma lülitusin kuidagi infovoost, mille keskel ma Eestis olin, ja mu mõtted muutusid. Nii palju uusi aistinguid ja muljeid, mida vastu võtta, tunnetada ja jäädvustada. FB-s käimine vähenes, Postimehest uudiste lugemine samuti ja AK-d ning Terevisiooni me ka enam ei vaata. Mitte et ma ignoreeriks uudiseid, kuid hetkel pole see nagu üldse oluline. Ja Tarieli hoiab mind nagunii põhilisega kursis 🙂 Sama asi juhtus ka meelelahutusaadetega. Eestis olles vaatasime põnevusega Eesti otsib superstaari, Õnnekat ja Pealtnägijat. Siin vaatame Ameerika varianti sarjast The Office.
Ja kui Tarieli ühel õhtul pakkus, et vaataks laulusaadet, siis ma tundsin, et ei taha. Nagu ei huvitanud enam see. Midagi nihe on nagu toiminud ja siin on mingi oma wibe, kuhu need saated justkui ei sobi. Nagunii muutub see taas kui detsembris tagasi Eestis oleme. Algul olin pinges, et kas ma ikka saan piisavalt palju päikeselist ilma ära kasutada ja õues olla. Kuna akende ees on puust luugid, mis me ööseks sulgeme, on mul hommikuti alati tunne, et ilm on pilves. Ei saa ju olla nii, et kogu aeg päike paistaks. Iga päev. Aga saab! Täna on meie reisi 18. päev ja meil on olnud ka 18 päeva päikest.
TOIT
Sööme siin palju värskeid puu- ja juurvilju. See on hästi mõnus. Vahel kui kuskil kodust kaugemal linnaosas oleme, siis sööme ka väljas, kuid palju teeme süüa ka kodus. Ja muidugi proovime uusi asju, mida vaid siin pakutakse. Juustuvalik on väga suur ja kõik siiani proovitud juustud on head. Ka jogurtid on head. Ja kõiksugu küpsetised – nii magusad kui ka soolased ja muidugi natad-natad-natad !!! Supermaitsvad!!! Kaneeliga ja ilma, lehttaignas ja muretaignas. Oma praeguse kodu lähedalt leidsime väga muheda kohaliku pagariäri, kus leti taga on O. Lutsu ainetel filmi „Sügis“ stiilis pagar. Kui ma küsin, et palun kaks natat, siis pakub ta alati, et paneme kolm või soovitab proovida mõnd uut hõrgutist. Kui ma reisile tulin, siis olin umbes kolm nädalat olnud gluteenivabal dieedil. Proovisin seda, sest taoline dieet võib vähendada migreeni. Võibolla oli aeg liiga lühike, kuid erilist muutust ei paremuse ega halvemuse poole ei leidnud … ja ma hakkasin siin taas sujuvalt uuesti gluteeni tarbima. Sest Portugal ja Itaalia lihtsalt ON parimad riigid, kus jahust imemaitsvaid asju teha osatakse ja seda võimalust ei taha käest lasta. Pealegi tunnen end siin suurepäraselt ja ehk polegi mul seda dieeti ikka vaja 😀
Kui rääkisime Helgi kaasamisest oma reisiplaanidesse, mõtlesin ma, et võibolla saab olema keeruline koos elamine, sest kuigi Helgil on alati oma tuba, pole privaatsust just väga palju. Kuid see pole tegelikult probleem olnud. Keeruliseks on osutunud hoopis koos söömine. Nimelt on lugu nii, et Helgi jaoks on väga oluline, mida ja kuna ja kui palju ta sööb ja talle meeldib sellest ka rääkida. Minu jaoks on toit nauding ja mina ja meie pere püüab süüa tervislikult, kuid hedonistidele kohaselt, armastame me vahel süüa ka pitsat jms. Muidugi ma teadsin juba ennegi, et Helgi räägib palju toidust, kuid ma polnud temaga varem tõesti koos elanud ning nüüd sai seda juttu räägitud iga päev. Ning kui ta ühel õhtul tuli taas jutuks söök, siis ma ütlesin, et ma ei jaksa rohkem sellest rääkida. Aga me rääkisime pärast sotid selgeks ja jutustame nüüd igasugu muudel teemadel rohkem. Helgi võttis kogu reisi aja nõudepesu enda peale, mille eest olen talle ülitänulik. Lisaks vaaritab ta kannatust nõudvaid liharoogi sellel pliidil, mis on nagu halb unenägu.
Tegelikult tahaks veel rohkem väljas süüa ja kohalikku maitsta, kuid kuna töötame kodus, on enamasti lihtsam siin süüa teha ja ka rahaliselt kasulikum. Kui nüüd jaanuaris õnnestub sõita Aasiasse nagu meil plaanis, siis seal saame kindlasti rohkem väljas süüa, sest hinnad on lihtsalt palju odavamad.
OMA AEG
Just eile rääkisime Tarieliga, et see reis toob ja annab meile nii palju huvitavat. Aga on ka asjad, mida jääb vähemaks. Üheks neist on oma aeg. Tallinnas olles on meil seda üsna rikkalikult käes, kui Mika on lasteaias või vanaema juures. Kas siis toimetame Tarieliga kodus, kumbki oma toas ja oma rütmis teineteist segamata või siis räägime ja oleme omavahel. See on siis meie koosolemise aeg. Ja lisaks veel täiesti privaatne aeg, kui Mikat pole kodus ja üks meist on eemal. Nii saame täiesti rahus olla ja vastavalt oma suvale tegutseda. Vot neid aegu jääb reisil olles kindlasti vähemaks.
Aga meil just oli datenight Tarieliga LXfactorys. Ja saime üle pika aja taas niiviisi rahulikult juttu ajada ja asju arutada nagu meile meeldib seda teha. Nagu Officei Jim, John Krasinski oma suhte kohta ütleb, meile meeldib pidada palju väikseid vestlusi, ühe suure asemel. Just nii on meil ka.
LAHEDAD KOHAD, KUS VEEL KÄISIME
LXfactory – loomelinnak, kus palju lahedaid disainipoode ja söögikohti.
Tapada das Nessidades on väga ilus park meie kodu lähedal, kus tihti jalutasime.
Isadepäev
Avastajate monument ja rannapromenaad
Roosa tänav
Ai Weiwei näitus – see oli senini siin olemise võimsaim elamus. Tarieli teeb sellest näitusest eraldi postituse, nii et ma siinkohal lõpetangi oma hiidpika loo meie pere ümbermaailma reisi esimesest peatuskohast, Portugalist. See sattus meile eriti sümboolse paigana, sest just siit alustas kuna just siit alustas legendaarset teekonda Columbus.
