Esimest korda autokinos – tehtud. Esimest korda otse loomulikult Mika jaoks, aga ka meie jaoks. Eriolukord on loonud huvitavaid lahendusi ja autokino on täiesti lahe asi, mis tegelikult võiks olla ka muul ajal. Juba nädala pärast avatakse tavakinod ja siis…
Mika: Issi, sa oled haige! Mina: Tohoh, mis haigus mul siis on? Mika: (eriti rõõmsalt) Koroooona!
OMG, mis mõju ma olen Oliviale avaldanud! Ma olen inimese ära rikkunud 🙁 Mina: Olivia, vaata, tahtsin sulle rääkida… Olivia: Tšššš! Oot, ma kuulan need majandusuudised ära, siis räägid!
Kui koroonast tingitud eriolukord midagi õpetas, siis seda, et külmutatud pitsa pole pitsa.
Mika: Kui ma lasteaeda lähen, siis võtan lepatriinu või karupoja kaasa. Mina: Tead, lasteaiast kirjutati, et praegu ei tohi oma mänguasju kaasa võtta. Mika: Ei, ei, ei! Ma ei võta oma mänguasju, ma toon nad metsast! Mina: Sa tood metsast…
Lasteias anti koduseks ülesandeks rääkida lapsega perest. Mika ilusasti nimetab kõiki meie väikese pere liikmeid ja siis jõuame temani. Mina: Ja sina oled? Mika: Mika! Mina: Õige. Ja kes sa meile oled? Mika: Laps! Mina: Väga õige, aga kuidas veel…
Olivia teeb magustoiduks leivasuppi rosinatega. Arutame, et see oli ka meie lapsepõlves tihti magustoiduks, aga et rosinaid polnud alati lisada. Mika sööb kõnealust desserti. Siis ütleb veendunult: See on mõttetu supp, kus rosinaid sees pole!
Igal õhtul loeme Mikale unejuttu. Mul ei ole väga palju neid klassikalisi muinasjutte meeles ja mingi õhtu mul viskas üle see pidev Tuhkatriinu-Punamütsike-Lumivalgeke teema. Mõtlesin, et loon ise mingi tegelase ja muinasjutu temast. See tegelane oli päkapikk, kes oli väga-väga…
Arutlen Oliviaga: Ma ei teagi, kuhu seal parkida… Mika pakub meile kohe lahenduse: Pargime parki!
Sirvin mobiiliga oma Facebooki voogu, Olivia istub kõrval ja vaatab ka. Järjest tulevad mingid vanainimeste fotod. Olivia: Su Facebook on vanaks jäänud…
Answer to the Ultimate Question of Life, the Universe, and Everything is 42.
Mika: Issi, mul on pepu jahe. Mina: Ok. Mika: Tahad katsuda? Mina: Ok (katsun) Jah, tõepoolest on jahe. Mika: Jah, jahe! Värskendav!
Nooh, see tuli nüüd ära siis. Mika: Emme, issi, ma tahaks õde. Meie: Never say never, kuid…
Olivia: Oota, ma pean vaatama netist, kas mu surnud õpetaja on surnud või elus.
Alles me eestlastena õppisime ära kallistamise, kui nüüd peab eriolukorra tingimustes jälle vaid noogutama kaugelt peaga.