Seda postitust lugedes võite kuulata biitlite lugu “Here comes the Sun”. Mika kooliotsingute ja osalt ka minu tervise tõttu jäime seekord kauemaks Eestisse. Aga kui mu olek paranes, siis otsustasime siiski kuuks ajaks Türgi ja Antalya kasuks ning olime hetkest,…
Olivia: Vabandust, kallis. See smuuti on nii blaa. Mika (sellise näoga, et talle maitseb väga): Ei, emme. See on bla-bla-blaaaa!
Mika sööb kahtlase väärtusega mahlapulka.Mina: See on ikka mingi täielik jura.Mika (noogutades): On küll jura…aga mulle maitseb!
Meie Ateena kodu lähedal, lausa vaid 50 m kaugusel meie välisuksest, on igal esmaspäeval turg. Päris pikk jupp tänavat pannakse kinni hommikust kella kolmeni ja kümned müüjad pakuvad nii riideid-kodutarbeid, kui ka söögikaupa. Enamus kaubast on väga soodsate hindadega ja…
Arutame Oliviaga, kas läheme tänase tuulise ilmaga mäkke ronima, nagu plaanisime eile. Olivia: Mäkke vist ei hakka täna minema?Mika (vaimustunult): Kas lähme Mäkki?
Hammustan suure tüki ploomist.Mika: Kes siis nii sööb?! Tuleb ikka nautida!
Mika teeb ise kurgisalatit nii, nagu teeb seda tema vanaema. Olivia: Nuuh, kuidas on?Mika: Ma ei taha mammat narrida, aga see on parem kui mamma oma.
Sõidame Mikaga bussiga. Mina: Nii, Nisu peatus.Mika: Mamma ei saaks siin peatuses maha tulla.Mina: Miks??Mika: Sest ta ei söö gluteeni!
Mika sööb juustupalmikut: Kui ma suureks saan, abiellun juustuga!
Mõtlesin, et kirjutan postituse sellest, kuidas me kogu perega Mehhikos covidisse jäime, ja kirjutan ka, kuid ühtlasi on see postitus ka ühest inimesest, sõbrast ja nüüd ka minu isiklikust inglist – Meriemist! Nii et nüüdseks põeme kõik covidit, aga Tarieli…
Cancún on esimene linn Mehhikos, kus me elame. Oleme nüüdseks siin olnud peaaegu kolm nädalat ja juba ülehomme liigume edasi Tulumi lähistele. Sellepärast panengi kirja mõned lõhnad, maitsed, värvid ja mõtted, mida see linn on mulle andnud: – Cancún asub…
Mul on lapsepõlvest üks õnnelik mälestus. Isa sõber, kes elas tollel ajal (ehk nõuka ajal) Saksamaal, tõi meile külakostiks kaks paksu tootekataloogi ning kaks pakki küpsist. Miks ta need kataloogid tõi, on praegu küll täiesti arusaamatu, aga siis oli see…
… ja tagasi Eestisse jõudmine. Kuusirp oli Portugali tumedas öötaevas poolpikali kui saabusime ja kui lahkusime oli kuu taas sirbiks kahanenud. Ring täis saanud – kuu aega oli just paras, et tajuda üht paika veidi põhjalikumalt. TALLINN VS LISSABONOn üsna…
Ootame pitsakullerit. Tema on aga eksinud. Jälgime Mikaga aknast, kuidas kuller uitab vastasmaja hoovis ja helistame talle, et suunata õige maja juurde. Mika nördinult: Ja nii need pitsad jahtuvadki!
… let`s eat some hatšapuri! Tarieli räägib õhtusöögilauas sellest sürreaalsest tundest, mis meid aeg-ajalt uues reaalsuses haarab. Apokalüptiline tunne – inimesi on vähe liikvel, kõik kohad on kinni. Mina olen vaikne. Ei taha, et Mika seda juttu liiga palju kuuleks.…