Seda postitust lugedes võite kuulata biitlite lugu “Here comes the Sun”. Mika kooliotsingute ja osalt ka minu tervise tõttu jäime seekord kauemaks Eestisse. Aga kui mu olek paranes, siis otsustasime siiski kuuks ajaks Türgi ja Antalya kasuks ning olime hetkest,…
Need sõnad iseloomustavad mitmel moel hästi meie aega Los Angeleses (4.-11. oktoober 2023) ja seda postitust ka, sest esiteks võttis selle kirjutamine mul palju aega ja teiseks oli mul LA-s olles sageli tunne, et olen Tarantino filmis. Praegu on juba…
Nii tore, nii tore – ajakirja “Pere ja Kodu” veebruarinumbris ilmus meie reisikiri. See ajakiri on mulle peale Mika sündi kuidagi eriti armsaks saanud. Ühtlasi oli lahe see, et seal ilmusid esmakordselt trükitud kujul ka kaks minu haikut. Nimelt võttis…
… Sa ihkad elult, mida sul ei ole. Mis teistel näib, see tihti pole nii. Õnn meie mõte, mujalt ta ei tule – ei raskustest meid kurbus välja vii … 21. aug. 1937 Nii elutargad luuleread kirjutas minu tollal 19-aastane…
Reisipilte sorteerides ilmus eredana üks mälestus. See on Mexico Cityst. Ajast, mil elasime ühes kõrghoones. Nimelt oli seal nelja kõrghoone peale üks ühine sisehoov, kus olid laste mänguväljakud, puitlaudisega kõnniteed, betoonkastides kasvavad kõrrepuhmad ja madalad puud. See suletud sisehoov ja…
Lapsepõlvest peale on mulle armsaim muinasjutt vendade Grimmide “Lumivalgeke”, seda suuresti just Siima Škopi loodud karakteri tõttu. Selle andeka kunstniku raamitud pilt kahvatust ja süsimustade juustega neiust seisis vanal raadioaparaadil, otse mu voodipäitsis. Kogu lapsepõlve oli see esimene kujutis, mida…
Mind valdab siin, Cancúnis, neil siidiselt soojadel õhtutel kui päiksekiired on kuldsed, aknad avatud, hoov täis laste kilkeid ja kojamehe boomboxist kõlab “I like to move it, move it …” see tunne, et ma olen tagasi oma lapsepõlvemaal. Tarieli ütles,…
Mul on lapsepõlvest üks õnnelik mälestus. Isa sõber, kes elas tollel ajal (ehk nõuka ajal) Saksamaal, tõi meile külakostiks kaks paksu tootekataloogi ning kaks pakki küpsist. Miks ta need kataloogid tõi, on praegu küll täiesti arusaamatu, aga siis oli see…
Pakime.Jään ikka vahel oma vanu töid vaatama. Tarieli (teisest toast kuuldes, et paberikrabin lakkas): Sorteeri! Ära nostalgeeri!
See oli kõige suuremate muutuste aasta meie arengus inimestena viimase 5 aasta jooksul. Viimane sarnane kogemus oli tütre sünd. Tundub uskumatu, et see kõik toimus meiega ja mahtus ühe aasta sisse. Kõige vabastavam tunne oli tajumine, et me ei vaja…
Maavanaema Ines kinkis Mikale ja Ricale setu rahvariided. Mikas voolab peale gruusia ja võru vere ka setu veri. Nukumõõtu rahvariided õmbles Laine Lõvi. Meil õega oli soov neid armsaid setu neiusid ka koos pildistada. Ja lahe, et saime seda teha…
Eile õhtul sorteerisime mõningaid vanu asju. Sealhulgas lehitsesime oma vanu passe ja näitasime neid ka Mikale. Vot sellised tõsised noored inimesed olid emme ja issi kunagi. Oli aeg kui dokumendifotol ei tohtinud naeratada. Millegipärast oli meie asjade hulgas ka Saksa…
Juba Mika imikueas, tekkis mul soov temaga taaslavastada üks foto. Olen sellel 4 aastat ja 7 kuud vana. Mika oli pildi tegemise hetkel 4 aastat ja 2 kuud vana. Tegime fotolavastuse veidi noorema Mikaga, sest tahtsime Mika juukseid lühemaks lõigata…
Mikale meeldib koos meiega “Õnne 13” sarja vaadata 🙂 Kui valime, mida koos perega vaadata, siis ta ikka hüüab: “Vaatame Õnnekat!” Nüüd näitab ETV seda sarja täiesti algusest peale. Ehk osasid, mis filmiti 90ndatel, meie Tarieliga olime siis teismelised ja…
Oma vanu töid sorteerides leidsin pildi, millega on seotud tähtis pööre mu elus. Nimelt maalisin selle uute värvidega, mis onu Einari pere mulle 9. klassi lõpetamise puhul kinkis. Mäletan, et mõte oli maalida üles oma igatsus kaugustesse lennu ja helge…