Hetkel oleme kogu perega juba Keenias ja elame siin nüüd kaks kuud. Seega 2025. aasta on hooga käima lükatud. Aga teen ikka ka möödunud aasta kokkuvõtte ära. Kuigi võrreldes oma sõsarate 2021, 2022 ja 2023 aastaga oli see 2024 aasta…
Juba kolmandat aastat joonistan meie elu naljakatest ja kummalistest juhtumistest koomiksipilte. Sel korral (2024) on kokku 10 pilti, varasemal kahel aastal oli kummalgi 14. Figuurid on võrreldes eelmiste aastatega pikemaks ja peenemaks veninud ning pead väiksemaks muutunud. Türgi Eesti
Detsembri alguses kirjutas mulle andekas teatrikunstnik, Laura Pählapuu, kes soovis, et ma Eesti Teatriliidu jõulukaardile haiku kirjutaksin. Ta ütles, et on FB-s mu haikusid lugenud ja need meeldisid talle. Oh, kui imeline tunne oli, et mu kirjaread on kellelegi korda…
Juba kaua olen imetlenud Tõusva Päikese Maa ehk Jaapani kurge, keda kutsutakse ka Õnnekureks kutsutakse. Lind kannab kuninglikku must-valget sulerüüd ning peas rubiinpunaseid sulgi, mis mõjuvad justkui tilluke kroon ta peas. Just selle krooni tõttu, kõlab ta nimi inglise keeles eriti…
Vahepeal joonistasin ajakirjale “Hea Laps” novembrikuu kaanepildi. Muidugi oli teemaks Mardi- ja Kadripäev. Nii seadsingi pildile kõik õnne, tervist ja head viljasaaki toovad oksaraod, herned, viljapead, kommid ja õunad. Lisaks veel nende pühadega seotud oluliseks peetud loomad – kits, karu…
Nii kiirelt on läinud Mika esimene semester koolis ja praegu on nagu märkamatult juba teine täies hoos. Samas tundub, et Mika on juba nii ammusest ajast koolis käinud. Ilmselt tulenevad need vastakad tunded sellest, et oleme temaga seda teed samm-sammult…
Mu lindude-joonistamise-aasta jätkub. See sinitihane lendas mu mõttesse ja kohe oli tal ka tanu peas, millele ilmus kuidagi iseenesest punase risti märk. Vahel on piltidega lihtsalt nii, et polegi vaja neid kuidagi konstrueerida, vaid nad on justkui kohe valmis. Sinitihasest…
Uskumatu, et meie teisest reisist Mehhikosse on möödas juba aasta ja samas tundub nagu oleks möödunud palju rohkem aega. Sest selle aasta sisse on mahtunud nii palju, kaasaarvatud see, et meie Mehhiko pere käis Eestis külas. Dia de Muertose aeg…
Meie eelmise aasta sügisel toimunud USA-Mehhiko reisist jäid mul kirja panemata San Antonio ja Mehhiko lood. Tean, et nn mälestusena pole postitus nii lahe, kuid õnneks on mul briljantne pikk mälu ja päevik, mis aitavad hästi kõike taastada ja siia…
Mika palub mu paberile looduslikke asju joonistada. Joonistame mõnda aega vaikides. Seejärel. Mika (asjalikult ja elutargalt): Terve elu sirgeldad arvutis. Varem või hiljem pead sa õppima paberil joonistama! True, true!
Esimest korda kolme aasta jooksul oleme sügisel Eestis. Kolm sügist meie elus on vahele jäänud ja selle asemel on olnud päikselised paigad maailma eri kohtades ja see on olnud nii nauditav! Aga see sügis on teistmoodi, sest Mika läks esimesse…
Art is the daughter of freedom ütles kunagi Friedrich Schiller, eesti keelde panin selle niimoodi – Kunst on vabaduse tütar. See mõte inspireeris mind väga, eriti peale New Yorgis käimist ja Vabadussamba külastamist. Ühtlasi mõtlesin seda pilti joonistades Pariisi olümpiamängudele,…
Üleeile oli Day 1, nagu me eile Tarieliga nalja tegime. On tunne nagu oleksime ise koos Mikaga kooli läinud ja tegelikult ju lähemegi. Eks lasteaiaga oli ka nii, kuid kooliga on see ilmselt intensiivsem. 1. septembril, pühapäeval, oli meil Rocca…
See oli armastus esimesest silmapilgust! Kohe, kui ma meie koerafoto võistlusel Nirvana pilti nägin, teadsin, et pean just teda joonistama. Ka Tarielile meeldis just see kutsa kõige rohkem, nii saigi temast meie üle viie aasta korraldatud võistluse võitja. Uhkelt Nirvana…
Kuidas tekib mõnes linnas nii eriline tunne? Kas see sõltub sealsest arhitektuurist, inimestest, valgusest või kogu üldisest õhustikust? Arvatavasti kõigi nende ja veel paljude elementide kooslusest. Lisaks sellele, kas ja millal oled selles paigas varem käinud. Ma olen Haapsalus käinud…