Esperanto

Enne, kui me võtsime ette oma suuremad reisid, siis kartsin, et suhtlemine mujal, eriti teistel mandritel, võib olla keeruline. Õnneks avastasime, et tegelikult saab suheldud kõikijal maailmas ja mingeid suuri arusaamatusi meil ei tekkinud. Kui mingeid arusaamatusi ka oli, siis pigem polnud need tingitud keelebarjäärist, vaid pigem kultuurilistest erinevustest või siis lihtsalt seetõttu, et vahel inimesed mõistavadki asju erinevalt, isegi kui nad räägivad sama keelt ja on samast kultuuriruumist. Seega hirm, et mujal maailmas ei saada sinust aru, on pigem põhjendamatu.

Kuid ikkagi jäin reisides tihti mõtlema, miks meil ei võiks olla üks universaalne keel, mida kõik inimesed maailmas saaksid rääkida. Tegelikult on selline keel olemas – see on inglise keel ja väga paljud inimesed maailmas valdavad seda. Erinevad allikad pakuvad erinevaid numbreid, kuid umbes 15-20% maailma inimestest valdavad inglise keelt. Ma usun, et julgelt 10% võib veel lisada – need on inimesed, kes ei pruugi suhelda inglise keeles vabalt, kuid kes mõistavad seda algtasemel ja suudavad ennast inglise keeles väljendada, kui on vaja mingi lihsam sõnum edasi viia.

Siiski 15-20% või isegi 30% pole päris see number, mida sooviks näha. Miks me ei või elada maailmas, kus 80-90% inimestest valdavad lisaks oma emakeelele veel ühte keelt, mis on universaalne ja arusaadav kõikjal maailmas? Selline keel on isegi leiutatud, kuid millegipärast pole Esperanto populaarseks saanud. Tuuakse erinevaid põhjuseid: see pole nö naturaalne, vaid kunstlik keel; see pole väljamõeldud keeleteadlaste, vaid amatööride poolt; sellel on ebaõnnestunud ja ebaloogiline struktuur. Isegi kui viimased kaks väidet on õiged ja see pole väga hea keel, siis miks pagan ei suuda maailm leppida kokku, et meil võiks olla üks ühine keel või keelebaas? OMG, kui palju lihtsam meie elu oleks!

Ma tean, et see kõlab naiivselt, kuid vahel on tõesti hämmastav, et me tegeleme maailmas niivõrd mittevajalike asjadega selle asemel, et teha oma elu mugavamaks, paremaks ja ilusamaks. Meie lihtinimestena, poliitikud ja riigivalitsused ning lõppude lõpuks ärieliit. Näiteks kui kasvõi üks megamiljardäridest selle asemel, et osta taas uus loss või jaht, paigutaks paarsada miljonit dollarit iga aasta sellise ühiskeele arendusse ja propageerimisse, siis ma usun, et paarikümne aasta pärast oleks meil vähemalt mõnisada miljonit sellise keele valdajat ja siis hakkaks lumepall juba ise veerema ja selline keel muutuks tasapisi vaikimisi ühiskeeleks.

P.S. Viimase aja tehnoloogiline areng annab lootust, et võibolla ühiskeele õppimine polegi vajalik ning kõik vajalikud tõlked teeb meie eest ära tehisintellektiga varustatud nutitelefon. Juba praegu on selline tõlge üsna hea ja uskumatult parem, kui veel alles paar-kolm aastat tagasi. Kuid siiski ma usun, et vahel oleks tore suhelda kõikjal maailmas näost näkku. Rääkides sama keelt, nii Eestis, kui Madagaskari saarel.

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga