Praeguseks oleme reisinud viimase nelja aastaga kolmekümnesse linna ja arhitektuur on just see, mis pakub nii mulle kui Oliviale jätkuvalt suurt huvi. Kumbki meist pole selle ala spets, aga ilusad vormid, värvid ja detailid teevad meid alati rõõmsaks ning oleme tõeliselt elevil, kui avastame midagi uut.
Mõned linnad on arhitektuuri poolest tõelised pärlid, näiteks võrratu Budapesti Kuldse Ajastu arhitektuur, Kuala Lumpuri kõrghooned, Mexico City koobaltsinised vanalinna majad ja muidugi üks ja ainus New York oma ikooniliste hoonete, Central Park’i ja sildadega. Kuid kui isegi linn pole maailmakuulus oma arhitektuuri poolest, siis praktiliselt igas linnas on vähemalt mõni huvitav hoone, mis paneb ahhetama ja pikemalt imetlema oma vormide ja lahendustega. Marrakech on selles mõttes teistmoodi. See linn ei kuulu esimesse gruppi ja samas, ka mitte teise gruppi. Siin pole väga palju selliseid hooneid, mida saaks liigitada tipparhitektuuri hulka ja ükski hoone pole selline, mis jääb selgelt mällu oma originaalsuse ja omapäraga. Vaatamata sellele on see tõesti väga ilus linn, mille omapäradeks on värv, ühtlane pilt ning ilusad detailid.
Alustame värvist. Marrakechi teine nimi on Punane Linn. Oleme ka varem käinud linnades, mida on kunstlikult seotud mõne värviga (näiteks kollane linn Izamal), kuid reeglina pole linn siiski päris ühtlaselt ühte värvi. Pigem on see turistidele mõeldud petekas. Aga Marrakech on selles mõttes aus – linn on tõesti nii umbes 95% või enamgi punast värvi. See pole päris punane värv, pigem selline tuhm telliskivipunane toon. Hoonete ajalooline punane värv tuleneb kohalikust materjalist – vanasti kasutati ehitamisel punast muda ja savi, mis määras ka majade värvi. Ajalooliselt välja kujunenud punane värv on rännanud 11. sajandist ka tänapäeva. Kui eelmise sajandi esimeses pooles hakkasid moodsad materjalid (eelkõige betoon) välja vahetama kohalikke ehitusmaterjale ja -traditsioone, siis määras Prantsuse kolonisaatorite valitsus, et Marrakech peab säilitama oma ajaloolise ilme ja ühtse visuaalse identiteedi ning kõik uued hooned peavad olema samuti punakat tooni. Maroko sai iseseisvaks 1956. aastal ja õnneks uus valitsus jätkas kolonisaatorite poliitikaga ning ka tänapäeval peavad kõik Marrakechi uued hooned olema punast värvi. Eks me nägime ka erandeid – mõned majad on kollakat-oranži tooni, mõni on sinist värvi – kuid punane värv on siiski domineeriv ja isegi moodsamate ehitiste puhul, kus on muid värve, on punakas toon mingite detailide või fassaadiosana sisse toodud.
Lisaks ühtlasele värvitoonile on Marrakech ka väga ühtlase hoonestusega. Selles mõttes meenutas ta meile Balit, kus enamus hooneid on 1-2 korruselised ja kõrghooned puuduvad. Marrakech on küll kõrgem – enimlevinud on 6-korruselised majad, kus esimene korrus on äripind ning ülejäänud viis korrust elamispinnad – kuid linnas puuduvad kõrghooned. Linna kõrgeim hoone on kuulsa mošee Koutoubia minarett – 77 meetrit ehk umbes 20-korruselise hoone kõrgus. Võrdluseks: Tallinna kesklinna kõrgeimad kõrghooned on kõik üle 100 meetri kõrged ning meie pealinna kõrgeim ehitis on 314-meetrine Tallinna Teletorn.
Kolmas eripära on hoonete detailid. Need meenutavad Tallinna stalinistlike maju, mis on kõik mingis mõttes üsna sarnased, kuid samas on iga hoone täiesti ainulaadne. Hea näide sellest oli meie kunagine kodu Sõle tänaval, kus oli mitu kvartalit sama projektiga valminud maju, millest igaüks eristus oma väikeste detailidega. Sama on ka Marrakechis, kuigi mulle tundub, et see pole otseselt ülevalt tulnud käsk või linnaarhitekti teadlik suund, vaid pigem iga majaomaniku oma otsus. Imelikul kombel ei ole selle tulemusena tekkinud mingit rõvedat kakafooniat, vaid uskumalt harmooniline pilt omapärastest majadest, mis loovad ühtse terviku.
Praktiliselt kõik fotod siin postituses pole mingid vaatamisväärsused, vaid tavalised Marrakechi hooned. See linn ongi päriselt nii ilus!
Majade detailide (rõdud, aknad, uksed, väravad jne) kujud on väga erinevad. Kuigi enamuses on need ümarad, siis leidub praktiliselt iga võimaliku kujuga.
Rõdud ja akende avad on kohalike majade väga tähtsad osad ja need on väga ilusasti kaunistatud.
On tagasihoidlikumaid ja lihtsamaid, aga on ka selliseid, mis oleks justkui välja karganud mõnest araabia muinasjutust.
See iludus on minu suur lemmik, ebareaalselt lahe ju:
Millegipärast on Maroko akendel ees võred. Tehisaru pakkus põhjuseks turvalisuse – palaval ajal saab aknaid lahti hoida ilma, et vargad sisse pääseks. Ka Eestis olid võred 90-ndatel populaarsed, kuid neid paigaldati siiski vaid esimese ja teise korruse akende ette. Marokos on need aga praktiliselt kõikide akende ees, ka viiendal korrusel. Mõni on tavalisem, aga leidub ka tõelisi pärleid:
Eraldi väärivad äramärkimist ka Marrakechi uksed. Kui tuua taas paralleele Baliga, siis seal olid uksed samuti väga kaunid. Oma detailsuses ja käsitöö meisterlikkuses lähevad nad Marrakechi ustest mööda, kuid Marrakechi uste kasuks räägib see, et nad on väga erinevad. On nii puidust, kui ka metallist uksi. On puunikerdustega kaunistatud uksi, aga on ka värvide, sepistatud detailide ja neetidega kaunistatud uksi. On kandilisi, ümara ülaosa, aga ka täiesti ümmargusi uksi, mis meenutavad Bilbo maja ust “Sõrmuste isandast”. Eriti uhked uksed on meisterlikult kaunistatud keraamiliste plaatidega, mis on reeglina sama värvi/mustriga, mis ka ülejäänud maja kaunistused. Esmakordselt nägin ka uksi, mille ava on sirge, kuid keerab siis kumeralt küljele, vahel lausa 90 kraadi.
Minu silm puhkas nähes Marrakechi majade ümaraid vorme. Looduses on vähe sirgeid jooni ja teravaid nurki ning minu meelest võiks ka meie elumajad olla veidi ümaramad. Eesti majad on ikka nagu joonlauaga tõmmatud, Marrakechi majad meenutavad aga rohkem kuulsaid Gaudi maju.
See maja on ehe näide sellest, kuidas kõik elemendid on ümarate nurkadega: silindrikujuline trepikoda, ümarad akende kujud, maja väljaulatuva osa ümarad nurgad, kaarekujuline rõdu, ringikujulised avad ukse kohal ja isegi katuseterassil on ümarad avad ning taimede jaoks suur pott, mis on osa katusejoonest.
Mõni maja on üsna minimalistlik, kuid samas ikkagi väga võluv.
Marrakech pole väga roheline linn, siin pole väga palju suuri parke ja kõrgeid lehtpuid, kuid samas on paljudel väiksematel tänavatel ohtralt taimi, ning väiksemaid põõsaid ja puid (eriti mandariini- ja apelsinipuid) ning sekka ka mõni üksik, kuid selle eest uhke palm.
Marrakechi eripära on ka see, et mõnikord pole majad paigutatud paralleelselt tänavaga, vaid nurga all:
Mõni maja on tänavaga küll samal joonel, kuid selle osad või rõdud on sakilised ja keeratud teatud nurga all:
Marrakechi majad on enamasti ehitatud kokku. Väga vähe on eraldiseisvaid maju, nagu meil Eestis. Majadel on hoov maja ees või taga, kuid küljeseinad on tihtipeale koos.
Meie Marrakechi kodu polnud väga vana ja selle trepikoda polnud midagi erilist, aga jalutades mööda linna saime piiluda ka ühe vanema maja trepikotta. Taas nii ilusad detailid!
Seinakunst pole Marokos väga populaarne ja nägime seda vaid mõnel üksikul korral.
Marrakechi punane värv mängib ilusasti valguses. Pilvise ilmaga on see jahe, roosakas ja tuhm…
…päikselise ilmaga lööb särama…
…aga loojangu kuldses valguses muutub ka ise kuldseks ja soojaks.
Pimedas me väga palju ringi ei liikunud, kuid kindlasti ka sellel ajal on kohalikel majadel, mida pakkuda. Näiteks kohaliku käsitööna valminud lampide valgus ja varjud rõdudel:
Siin mõned näited moodsamatest majadest, mis kenasti kordavad vanade hoonete rütmi ja värve. Need asuvad enamasti Guelizi linnaosas, mis on moodsam ja läänelikum linnaosa. Nii tore on näha, et ka siin on Marrakech suutnud säilitada oma iseloomu ning pole tootnud klaasist ja betoonist igavaid ning hingetuid hooneid, mis on kahjuks üsna levinud Eestis.
Guelizis leidub hulganisti ka vanemaid hooneid, mis on eelmise sajandi algusest või keskpaigast. Näiteks need kaks hoonet art deco mõjutustega. Nagu kompvekid!
Veel art deco mõjutustega hooneid, kuid palju suuremad:
Kui on soov näha ajaloolist Marrakechi, siis peab liikuma nn Medina piirkonda, mis on suure müüriga ümbritsetud vanalinn. Siin on hoonete detailid veelgi uhkemad ja peenemad, aga mul on isegi hea meel, et me seda liiga palju ei näinud, sest kuigi see on ilus, imponeeris mulle just see ühtlane Marrakechi linnapilt. Siin näide vanalinna ilust:
Mõned üksikud hooned pole punast värvi, kuid enamasti siiski liivakarva, mis on üsna lähedane Marrakechi tuhmile punasele toonile.
Väga harva esineb ka erandeid, nagu see moderne ja minimalistlik must hoone…
…või see meie Marakechi kodu läheduses asuv helesinine majake, mis hakkas loojuva päikese valguses mängima eriti kaunite toonide ja varjudega.
Üks suur erand punaste majade linnas on koobaltsinine maja Jardin Majorelle‘s ehk Majorelle aias. Prantsuse kunstniku Jacques Majorelle rajatud aed ja maja on Marrakechi üks suurimaid vaatamisväärsusi. Majorelle alustas selle ehitamisega 1923. aastal ja kogu projekt oli töös 40 aastat. 1980. aastal ostsid selle ära ja puhusid uuesti elu sisse kuulus prantsuse moelooja Yves Saint Laurent ja tema äripartner ning paljude aastate vältel ka partner romantilises suhetes Pierre Bergé.
Selle juurde kuulub ka 2017. aastal ehitatud Yves Saint Laurent’i muuseum, mis on traditsiooniliselt punast värvi. Maja fassaad on imeilus – erineva nurga all väljaulatuvad tellised moodustavad tiheda ja pilkupüüdva mustri.
Kui mul üldse jäi mingeid etteheiteid Marrakechi arhitektuurile, siis imestama pani see, et kuigi praktiliselt kõikidel majadel on katuseterrasid, ei kasutata seda ruumi ära. Õigemini kasutatakse küll, kuid vaid eranditult pesu kuivatamiseks ja satipannide paigaldamiseks. Ma eeldaks, et katusepinda saaks sisustada aiamööbli ja potitaimedega, aga seda nägi Marrakechi katustel väga harva.
Ja täitsa lõppu jätan ma minu suurima lemmiku Marrakechi linnast. See fantastiline rõdu! See on vaieldamatult kõige ilusam rõdu, mida ma olen eales näinud.
