Nonii…me tegime selle ära. Alustasime oma plaaniga hakata rohkem reisima järgmise kolme aasta jooksul. Mai alguses arutlesime Oliviaga, et millised meie tulevikuplaanid võiksid olla. Tundsime, et vajame mingit muudatust. Pakkusin siis Oliviale kaks varianti: kas teeme meie korteris ühe korralikuma remondi (pangalaen, šallalaalaa, kogu värk) ja seega tõstame oma elukvaliteeti või siis kolime üldse ära ning mitte Eestisse, vaid kaugemale…selline pikaajaline reis vms. Olivia mõtles umbes viis sekundit ja otsus oli tehtud: fuck this remont, ikka kolime.

Kuhu me siis kolime või reisime ja mis rahadega? Kaalusime erinevaid variante ja lõpuks jõudsime sellise lahenduseni: müüme korteri maha ja järgmised kolm aastat oleme Eestist ära vähemalt poole ajast, võimalusel rohkemgi. Miks siis müüme ja ei üüri oma korterit välja? Kahel põhjusel: esiteks, meile mõlemale tundus, et meie Sõle tänava eluetapp on möödas. Meile meeldib see kant, meie maja on ilus, korter on ka igati OK, meil on siin vanu, aga ka uusi sõpru, aga ikkagi…kuidagi mõõt sai täis ja hing igatseb mingeid uusi tuuli. Oleme siin elanud peaaegu kümme aastat, aitab küll. Teiseks, müües me kulutame osa rahast selle reisi peale. Kas see on mõistlik otsus, eriti ajal kui kõik hinnad tõusevad ja maailm on nõnda ebakindel paik? Jah, see on vägagi mõistlik otsus, sest sa kunagi ei tea, millal võib saabuda lõpp. See päris lõpp, kust edasi ei saa oma kinnisvara, tehnikat, riideid, raamatuid, ehteid jms viia. Ma olen seda meelt, et mingidki säästud võiksid inimesel ikka olla ja osa meie korteri rahast jääbki mustadeks päevadeks, kuid samas ma ei näe ka mõtet orjata ainult asjade pärast. Asjad, mis hoiavad meid tugeva gravitatsioonina paigas ja ei lase kuhugi liikuda.

Kui hakkame Eestis olema, siis üürime lühiajaliselt. See saab olema vist kõige keerulisem osa, sest Eesti üürihinnad on mõnusalt kõrged.

Miks kolm aastat? Sest kolme aasta pärast läheb Mika kooli. Lasteaiast on lihtsam lahti rebida. Seda nii emotsionaalselt – Mikal on seal sõpru, kuid samas ta naudib ka aega, millal ta ei käi lasteaias – kui ka organisatoorselt, sest lasteaial polegi midagi selle vastu, kui laps ära on. Nendel kuudel, kui oleme Eestis, siis võiks Mika ikka käia lasteaias.

Võibolla, kui meile hakkab see reisimine meeldima, siis me jätkame ka tulevikus ja Mika võib mõned aastad olla koduõppel, aga võibolla siiski oleme Eestis tagasi ja tütar läheb ilusasti kooli. See selgub siis, kui on aeg kooli minna.

Kui kaua ja kuhu reisime? Mõte oleks selline, et hakkame olema Eestit eemal siis, kui kodumaal on kõige külmem ilm. Ainult detsembris peaksime olema kohal, sest siis on Lucky Laika jaoks kõige kiirem aeg. Suviti tahaks ka Eestis olla.

Reisiksime sinna, kus on soojem 🙂 Esimese kuu veedame Portugalis, aga tulevikus tahaks reisida ka kaugemale, näiteks Aasiasse või Lõuna-Ameerikasse. Selles osas pole minu jaoks üldse oluline – iga uus koht on huvitav ja uus kogemus ja seetõttu ma loodangi, et saame külastada võimalikult palju erinevaid riike.

Meie Lucky Laika asjade osas oli ka kaks varianti: kas paneme selle asja üldse pausile või otsime kellegi appi endale. Pausi osas jõudsime ruttu ühisele arvamusele, et see pole hea mõte. Nii kaob drive ära ja mingi hetk keegi enam ei mäletagi seda Lucky Laikat. Aga kust sa leiad hea abilise? Kuulutasime Facebookis ja meie suureks üllatuseks oli üle 20 inimese huvitatud meie tööst. See oli nii tore ja uskumatu! Lõpuks otsustasime Mari-Liisi kasuks ja juba võime öelda, et ta on väga tubli ja asjalik inimene, kes kindlasti esindab meie äraoleku ajal Lucky Laikat superhästi ning on juba ellu viimas mitmeid uuendusi.

Meie reis pole otseselt puhkus. Plaan on selline, et me teeme reisides ikka edasi oma töid, lihtsalt keskkond vahetub. Kas ja kuidas see õnnestub – selgub lähiajal.

Esimese reisi teeb kaasa ka minu ema. Eks näis, kas ta viitsib ja tahab tulla kaasa ka edaspidi.

Nagu näha, on meil väga paljud asjad ebaselged ja me täpselt ei tea, milliseks see meie elu järgmisel kolmel aastal kujuneb ning see on parajalt hirmutav, kuid samas on see ka erutav ja huvitav. Kuigi paljud inimesed armastavad mugavust ja stabiilsust, siis on samas vaja vahepeal viia ennast mugavustsoonist välja. Kõik muudatused on ajule kasulikud ning mõnus on tunda, et mõistus ei kasuta vaid autopilooti. Muudatusi on parasjagu: tehnika, mida kasutame igapäevases töös (mina kolisin PC-lt Macile ning Olivia Wacomilt iPadile); meie uued kodud; uued söögid; uus päevaplaan jne jne.

Siin blogis hakkab olema palju uudiseid meie reisist ja uuest elust 🙂 Palju-palju pilte ilmub Furusato.ee insta lehele. Näiteks Olivia on lubanud postitada sinna iga päev ühe illustratsiooni.

Meie reisi 1. päeva erksamad hetked 🙂

  1. Mika hakkab millegipärast tänamisel kasutama ingliskeelset sõna “thanks”. Ohhh, nostalgia, 90ndad tulevad meelde, kui kõik eestlased ütlesid “thanks” ja “sorri vaan”.
  2. Mika näeb Londoni lennujaamas kolm korda haredi juute ja siis jookseb minu juurde hõigates “Issi, juudid jälitavad mind!!!”
  3. Lennukis ees istuv härra limpsib küll ühe, küll teise käe sõrmi. Sügab nina, kõrvu, käepidet, limpsib taas oma sõrmi, jõllitab korduvalt üle õla, limpsib taas sõrmi. Mu ema on nii häiritud, et vahetan temaga kohad, et ta saaks sõrmelakkujast veidi eemale. Sõrmelimpsija käib vetsus, sööb soolapähkleid ja uinub.

2 Comments

  1. Varsti tuleb “Obrigada!”
    Aga punkt 2 ajas mind valjult naerma. Ise istun perearsti vastuvõtu eesruumis, ootan, et tõhustusdoos ei ajaks mina kohe hulluks 😉

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga