Ma nüüd olen veidi ülbe ja ütlen otse välja: ma arvan, et me saame Mika kasvatamisega päris hästi hakkama 🙂 Veel ammu enne, kui saime lapse, olime Oliviaga korduvalt arutlenud, kuidas me kasvataks last ja käituks temaga. Võrdlesime ennast ja teisi vanemaid (nii sõpru, tuttavaid, võhivõõraid, kuid ka isegi fiktiivseid tegelasi, näiteks filmikaraktereid) ja tihtipeale jõudsime järeldusele, et me saaks kindlasti paremini hakkama. Ja tõesti, mulle tundub, et me saame üsna tublisti hakkama.
Kuid on ka asju, kus oleme läbikukkunud. Ok, võibolla läbikukkunud on liiga karmilt öeldud, aga ütleme nii, et mõni asi pole päris nii läinud, nagu plaanitud 🙂 Üks nendest asjadest on lapse ja meie uni.
Kui me jäime rasedaks (vabandust selle cheesy väljendi pärast, rasedaks jäi ikka vaid Olivia, kuid meie elud on nii läbipõimunud, et võib ikka vist öelda, et olime mõlemad rasedad), siis arvasime, et kindlasti kaasneb lapse saamisega unepuudus ja see saab olema raske. Ohhohhoho…pehmelt öeldes raske. Reaalsus oli see, et esimesed mitu kuud oli uni väga katkendlik ja oli totaalne väsimus. Kogu aeg. Ma pole kunagi elus kogenud sellist väsimust, et lihtsalt diivanile istudes, jääd kohe tukkuma.
Mika magas meie voodis esimesed kolm nädalat. Siis hakkasime teda harjutama eraldi magama ja peagi veetiski ta ööd oma väikeses võrevoodis. Megaväsimus kestis ikka edasi, aga vähemalt sai öösiti sellevõrra rahulikumalt magada, et keegi väike tegelane pole su külje all ja kardad teda läbi une lömastada.
Võtsime plaaniks, et Mika kolib oma voodiga eraldi tuppa siis, kui ta on üheaastane. See ei läinud nii. Ta sai aastaseks, aga ei kolinud oma tuppa. Võibolla oleks see juhtunud, kui meil oleks Mikale tuba, aga seda polnud. Oli Olivia tuba ja minu tuba. Leppisime kohe kokku, et minu toast saab Mika tuba ja mina hakkan oma tööd tegema kuskil mujal. Kuna minu toas oli sellel hetkel ka Lucky Laika ladu, siis sealt välja kolimine polnud lihtne ja asjad venisid. Peagi oli Mika juba poolteist aastat vana, aga ikka oli tema voodi meie toas.
Siis lõpuks saime laoruumi ja mõtlesime, et nüüd kohe viime kõik tööga seotud asjad lattu ära ja siis kohe kolib Mika oma tuppa. Aeg läks edasi ja peagi oli Mika kaheaastane. Ikka meie toas.
Otsustasime, et peagi peab tütreke kolima oma tuppa, aga seda ikka ei juhtunud. Peagi oli lähenemas Mika kolmas sünnipäev ja siis otsustasime, et nüüd aitab. Oli just koroona algus ja meil tekkis ka vaba aega, kuna äriasjad ei võtnud nii palju aega ja mõtlesime, et nüüd küll peame Mika toas remondi ära tegema. Otsustatud-tehtud! Mika sai kolmeaastaseks ja lõpuks oli tema tuba valmis, uus voodi paigas ja mõtlesime, et nüüd kohe saab ta hakata öösiti magama oma toas.
Kas te juba suudate näha siin mingit mustrit? Kas Mika kolis oma tuppa? Muidugi mitte! Probleem polnud üldse temas. Ta on väga tubli ja julge tüdruk, ei karda pimedust ega midagi ja saaks omaette toas magada väga ilusasti, kuid millegipärast asi venis. Ma usun, et suurim tõrge oli meil sellega, et kui ta peaks öösel hõikama (mida Mika ikka teeb regulaarselt), siis magamistoast unise peaga joosta läbi elutoa tema tuppa tundus äärmiselt keeruline. Ja nii me ikka ja jälle lükkasime edasi seda kuupäeva, millal Mika kolib oma tuppa.
Ja nii ongi nokk kinni, saba lahti. Ühest küljest me ei taha oma elu liiga keeruliseks teha, et öösiti veel kuhugi teise tuppa peaks minema. Teisest küljest on laps meie toas ja see ei soosi ka rahulikku uneaega.
Lõpuks saabus lahendus. Kolm päeva tagasi saime uue voodi. Panin selle paika ära, aga kuna uus madrats peab olema kasutamata 48-72 tundi ja ka uus voodi haises liimpuidu järele, siis Mika pidigi magama oma toas (mille üle tal oli väga hea meel) ja meie oleme nüüd kolm ööd maganud elutoas. Ja teate mis? Kõik toimib! Mika pole kolme öö jooksul kordagi meid hõiganud ja me saamegi rahulikult magada 🙂
Unejumalad, miks me seda varem ei teinud??? Olivia veel küsis, et kui nüüd läheme oma tuppa magama, kas võtame Mika tagasi sinna ja ma ütlesin maailma kindlaima EI 🙂
Aga mida tähendab see pealkiri “Magamata 3,5 aastat”? Mika on hetkel isegi veidi vanem kui 3,5 aastat ja teate, ma pole selle aja jooksul normaalselt maganud. Jah, muidugi on paremaid öid, kui Mika hõikas vaid korra või nii. Oli ka täiesti ideaalseid öid, kui sai magada rahulikult 8 tundi järjest. Kuid laias laastus pole see päris see, mis ta oli enne lapse saamist.
Esiteks, laps läheb ju alati varem magama kui meie ja ta ärkab tihtipeale 7.00-7.30 vahel. Meie Oliviaga pole kunagi olnud mingid eriti varajased ärkajad ja nii vara ärkamine tähendas seda, et sellist korralikku kaheksatunnist und praktiliselt enam polnud. Pidi harjuma seitsmetunnise uneajaga. Teiseks, lapsed on ikka vahepeal haiged. Mika on olnud väga terve laps ja neid haiguskordi pole üldse palju olnud, kuid kui laps on haige, siis ööd võivad olla väga vastikud. Ta on unine, kuid tal on halb olla ja sa üritad teda igati aidata, samas oled ise ka unine ja närvis, sest öösel tundub kõik hullem. Sellised ööd võib täiesti maha kanda – siis pole puhkamiseks mingitki lootust. Kolmandaks, isegi kui jätta lühemad ööd ja haigused välja, siis lapsega samas toas magamine häirib unerežiimi korralikult. Mika magab üldiselt suhteliselt rahulikult (vist…võrdlusmomenti pole), kuid ikka igal öösel küll ta hõikab midagi, küll veidi norskab, küll vähkreb ja siis heal juhul on sul uni läinud paariks minutiks. Halval juhul on kell 5.30 ja sa ei saa enam magama jääda. Ja uni ei tulegi tagasi. Siis lamad seal voodis ja kurvalt mõtled, et palju õnne, nüüd on sinu seitsmetunnisest unest saanud viie- või kuuetunnine uni 🙁
Mulle väga meeldib Oatmeal ja minu meelest see tema pilt illustreerib suurepäraselt seda meie olukorda 🙂
Ja mis siis on selle loo moraal? Eks ikka see, et kõik ei lähe nii nagu plaanitud 🙂 Ja teine mõte oleks see, et kui saate lapse, siis kupatage ta aastasena või nii oma tuppa magama 😀