Nädalavahetusel oli Venemaal revolutsioon. Või nuuh mitte päris, sest lõpuni seda ei viidud. See sündmus on ehe näide sellest, kuidas tihtipeale igasugused analüütikud panevad täiega pange, sest kuigi paljud asjad on tõepoolest prognoositavad ja ajalugu kipub ühel või teisel moel korduma, on elu täis üllatusi, mida ei oska keegi täpselt ette näha.
Tahan siiski seda mässu blogipostitusena ära fikseerida, sest sündmused, mis leidsid Venemaal aset kolm päeva tagasi, on täiesti erakordsed ning midagi taolist pole selles riigis juhtunud 30 aastat – 1993. aastal oli viimati poliitiline mäss, mis lõppes tankide kasutamisega Moskvas. Peale seda on Venemaa osalenud küll sõjalistes konfliktides nii oma territooriumil (kaks Tšetšeenia sõda), kui ka välisriikides (Gruusia, Ukraina), kuid valitsev poliitiline süsteem on riigis olnud tugev ja reaalset ohtu võimule pole ükski vastasjõud kujutanud. Võibolla mässule kõige lähedasem oli nn Bolotnaja väljaku demonstratsioon Moskvas – siis tuli välja mitukümmend tuhat inimest, kes olid üsna raevukalt meelestatud valitseva poliitilise süsteemi vastu, kuid demostratsioonidega ei mindud nö lõpuni, kuigi eskaleerumine oleks olnud võimalik. Putin tegi sellest omad järeldused ja hakkas järjepidevalt survestama ja hävitama opositsiooni, teisitimõtlejaid ning vaba meediat. Sellest ajast saadik pole Putinil olnud ühtegi tõsist konkurenti. Viimaste hulka ei kuulunud ka Navalnõi, kellega Venemaa president on küll mänginud kassi-hiire mängu, kuid kui soovis ta lõplikult mänguväljakult ära koristada, siis tegi seda kergelt ning mingit rahvamässu sellele ei järgnenud.
Eelmise aasta veebruaris alguse saanud Ukraina sõda (mis tegelikult on kestnud juba 2014. aastast, kuid liikus 1,5 aastat tagasi järgmisesse faasi, kui Putin otsustas, et oleks aeg kogu Ukraina enda võimu alla saada) on toonud palju segadust Venemaa poliitilisse ellu. Tegemist on täiesti hullumeelse sõjaga, mis Venemaa valitsejate ja armee juhtide meelest pidi kestma mõne päeva, hullemal juhul mõne nädala. Asjaolud, et sõda on kestnud praeguseks poolteist aastat, Venemaa pole saavutanud ühtegi suurt võitu, kogu Lääne maailm on Venemaa tegevuse kuritegelikuks kuulutanud ning astunud jõuliselt Ukraina poolele, on viinud mõtteni, et ehk on varsti Venemaa režiim kokku kukkumas. On väga palju räägitud sellest, kuidas kohe-kohe keegi Putini siseringist astub talle vastu ning see viib süsteemi kokkuvarisemiseni. Kuid isegi midagi ligilähedast pole juhtunud. Kõik, kes pole Putiniga nõus, on riigist lahkunud või vangi pistetud ning hullumeelne tsaar tegutseb edasi.
Sõda Ukrainas oli läbi kukkumas ning maailma II armee (nagu paljud seda nimetasid) ei suutnud saavutada ühtegi olulist edusammu Ukraina pinnal. Siis kutsuti appi Prigožin. Kes see mees on ja miks ta appi kutsuti? Prigožinit nimetatakse Putini kokaks ja sellise hüüdnime on ta saanud sellepärast, et üheks tema äriks oli presidendi administratsiooni toitlustamine. Nii Putin kui ka Prigožin on pärit Sankt-Peterburgist ehk Leningradist, ainult, et noor Putin käis KGB koolis, noor Prigožin aga istus varguste ja röövimiste eest kokku üheksa aastat Nõukogude vanglas. 1990. aastal alustas Prigožin hot dogide müümist turul, tema äri kasvas kiiresti ja peagi oli ta juba mitme poe omanik. Vaid mõne aastaga suutis ta luua äriimpeeriumi, kuhu kuulusid nii jaekaubandus, hasartmängud kui ka restoraniäri. Restoranbiznes viiski kokku Putini ja Prigožini. Tal oli mitu väga luskuslikku restorani, kus einestasid isegi sellised väliskülalised nagu Prantsusmaa president Jacques Chirac ja USA president George W. Bush. Ühes restoranis pidas 2003. aastal oma sünnipäeva Putin. Umbes sellel ajal tekkisidki Prigožini ja Putini vahel tihedamad suhted, mis viis selleni, et Prigožin hakkas järjest võitma valitsuse vähempakkumisi toitlustuse osas. Koolid, valitsusasutused, sõjavägi – kõiki neid toitlustasid Prigožini firmad ja et aru saada mahtudest ja summadest, siis siin on vaid üks näide: Venemaa sõjaväe toitlustamise ühe aasta leping tõi Prigožinile 1,2 miljardit dollarit käivet!
Jättes toitlustuse ja muud ärid kõrvale, on veel kaks suurt äri, mis seovad Prigožinit tihedalt Venemaa valitsusega. Esiteks nn trollide vabrik. See on põhimõtteliselt IT-firma, mille põhitegevuseks on tekitada interneti sisu: poliitilist agendat suunavad reklaamid ning samateemalised postitused, artiklid ja kommentaarid. Organisatsiooni eesmärgid on seotud nii Venemaal toimuva poliitilise eluga, kui ka välismaaga – näiteks USA presidendi valimistega, kus trollide vabrik võis mängida teatud rolli selles, et 2017. aastal valiti presidendiks Donald Trump. Trollide vabriku üks suur eesmärk on tekitada kaost Lääne meedia- ja sotsiaalmeediamaastikul. Toetatakse ja levitatakse kõiksugu vandenõu teooriaid, õõnestatakse demokraatlikku poliitilist süsteemi, õhutatakse vaenule.
Teine ja veelgi olulisem äri on eraarmee nimega Wagner. Selle asutaja on Prigožini endine turvaülem Dmitri Utkin, kelle hüüdnimeks (nö sõjaväe kutsungiks) oli Wagner – selle järgi saigi nimetatud vastav organisatsioon. Kõige huvitavam asja juures on see, et Venemaa seaduste järgi on nö eraarmee asutamine ja tegevus keelatud, kuid kuna Wagneri tegevus on langenud kokku Venemaa valitsuse huvidega, siis vaadati sellele läbi sõrmede või lausa soodustati selle tegevust ja esitati Wagnerile tellimusi. Enne Ukraina sõda oli Wagneril väga suur roll Süüria sõjas. Eraarmee ülesandeks oli kindlustada Venemaa sõjaväe rünnakuid ja teha ära nö musta töö. Samuti on Wagner väga aktiivne paljudes Aafrika riikides, kus see toetab kohalikke (tihtipeale diktaatorlikke) valitsusi, pakub turvateenust äridele, õpetab välja kohalikke sõjaväelasi ning vajadusel sekkub ka relvastatud konfliktidesse või täidab mõrvatellimusi.
Prigožin ja tema eraarmee kutsumine Ukraina sõtta oli Putini esimene viga. Need on kaks täiesti erinevat asja, kui palgasõdurite (või nuuh nimetame asja oma nimedega – need pole lihtsalt sõdurid, vaid pigem mõrvarid) eraarmee tegutseb kuskil Aafrikas või kui see on täisrelvastuses sõdimas kohe Venemaa piiri lähedal ja võib iga hetk naasta kodumaale. Teine viga oli lasta Prigožinil palgata vange. Wagneril oli hea ettevalmistusega ja kogemustega väike armee, kuid Ukraina vallutamiseks sellest muidugi ei piisanud. Kust võtta uusi sõdureid? Venemaa tegi pretsedenditu käigu – Prigožinil lasti palgata Wagnerisse vangis istunud kurjategijaid. Kusjuures see oli taas Venemaa oma enda seaduste rikkumine – praegu on Venemaal plaanis võtta vastu seadus, mis lubab seda teha, kuid tollel hetkel polnud seaduslik pakkuda vangidele täielikku armu, kui nad on kuus kuud sõjatsoonis ära teeninud. Prigožin sõitis üle nii kaitseministeeriumist (kes ei saanud vanglatest uut kahuriliha) kui ka siseministeeriumist, kelle vange ta niimoodi “varastas”. Iga vang on ju vanglale teatud pearaha ja kui neid hakati sadade kaupa rindele viima, siis kindlasti vaatasid vanglate direktorid seda asja väga hapude nägudega. Olgu siinkohal ära märgitud, et amnestiat said nii pisikurjategijad, kui ka raskete kuritegude pärast vanglasse sattunud isikud – mõrvarid, vägistajad, piinajad, jne. Putini viga seisnes selles, et see kontingent on sellise taustaga, mis ei anna nende üle väga palju kontrolli. Kui juba Venemaa regulaarvägede sõdurid lubasid endale Butšas ja Izjumis vägistamisi, piinamisi ja mõrvu, siis mida on oodata inimestelt, kes on just vabanenud vanglast ja kelle autoriteediks on vaid nende juht. Neid ei huvita mingi käsuliin, ohvitseri au ja muu selline. Putin arvatavasti lootis, et seni, kuni raha voolab, ei hakka keegi vastu. Täpselt sama loogika järgi on loodud ka Kadõrovi armee. See küll kuulub Venemaa relvajõudude koosseisu, kuid reaalselt allub Kadõrovile ja on sisuliselt eraarmee, mida Tšetšeenia president käsutab ja kasutab. Kuni Tšetšeenia saab Moskvast dotatsioone, allub Kadõrov ja tema armee Putinile.
Prigožiniga juhtus aga nii, et mingi hetk sattus ta konflikti Venemaa kaitseministeeriumiga. See konflikt seisnes nii võimu kui ka rahade jagamises. Rahade osas seisnes konflikt selles, et ministeerium ei toetanud piisavalt Wagnerit. Kui riietust, toitlustust ja püsse-granaate sai Prigožin ka ise muretseda, siis rakette, mürske, helikoptereid ja lennukeid juba niisama poest ei saa osta (kuigi Putin väitis vastupidist kui kommenteeris 2014. aastal Krimmi vallutamist). Kui ministeerium ei pakkunud raske relvastusega tuge Wagnerile, siis said paljud selle sõdurid hukka. Olukorra illustreerimiseks tegi Prigožin mitmeid pöördumisi, kus ta räigelt solvas ministeeriumi ametnikke ja otseselt kaitseminister Šoigut kui ka Venemaa relvajõudude kindralstaabi ülemat Gerassimovit. Näiteks ühes videos Prigožin kõnnib kümnete veriste Wagneri laipade vahel ja karjub, et see kõik on ministeeriumi süü, sest Wagner ei saanud abi.
Ministeerium ei reageerinud kuidagi Prigožini palvetele ja ähvardustele, mille tulemusena lubas Prigožin oma armee Bahmutist (mida Wagner oli rasketes lahingutes enam kui poole aastaga lõpuks vallutanud) ära viia. Mängu sekkus Kadõrov, kes hakkas solvama Prigožinit. Lõpuks lepiti kokku, et Kadõrovi armee asendab Wagneri Bahmutis. Wagner siiski jäi Bahmuti veel mõneks nädalaks, kuid arvatavasti kogu see värk jättis Prigožinile väga halva maitse suhu.
Järgnes veel üks hoop. Juunis võeti Venemaal vastu seadus, mis nõuab 1. juuliks kõikide eraarmeede allumist kaitseministeeriumile ja kui räägiti kõikidest relvastatud üksustest, siis muidugi peeti silmas just Wagnerit. Prigožini jaoks oli see väga mõru pill ja ta reageeris sellele äärmiselt valulikult ning tegi koheselt avalduse, et Wagner küll ministeeriumi alluvusse ei lähe.
Prigožin on olnud Putinile truu üle 20 aasta ja oleks kindlasti ka truu edasi. Kuid Putin tegi järjekordse vea – ta ei suhelnud Prigožiniga. Võibolla ta tajus mingit ohtu, et Prigožin on muutumas liiga mõjukaks, liiga populaarseks. Võibolla lihtsalt kuulas Šoigut ja tema nõuandeid ning lõikas Prigožini oma siseringist välja. Igatahes kommunikatsiooni puudumine on selle konflikti üks põhjuseid ja tulemuseks on see, et Prigožin lihtsalt solvus. Venemaa blogija Varlamov kirjeldas olukorda väga tabavalt – “piim kees üle”.
Väidetavalt 23. juunil ründas Venemaa sõjavägi raketitulega Wagneri positsioone ja selle tagajärjel hukkus mitukümmend sõdurit. Otseselt pole seda rünnakut teised pooled (sh Lääne luureametid) kinnitanud ja ei saa täiesti selgelt väita, kas see oli Prigožini jaoks viimane tilk karikas või oli see lihtsalt fabritseeritud põhjus, et rünnata kaitseministeeriumit, mis soovis Wagneri (ja seega ka suure osa Prigožini võimust) enda alla suruda. Tähepanuväärne on ka see, et paar päeva enne neid sündmusi andis Prigožin intervjuu, kus ütles otse välja, et Ukraina sõda sai alustatud valedega. Ehk inimene, kes siiani on olnud seda meelt, et sõda Ukrainas tuleb viia võiduka lõpuni, seadis nüüd kogu Ukraina sõja mõttekuse kahtluse alla.
Meduza võtab hästi kokku ühe ööpäeva jooksul toimunud sündmused. 23. juuni õhtul kuulutas Prigožin välja oma marsi Moskva suunas. Kusjuures ta otseselt ei rünnanud oma väljaütlemistes Putinit, vaid ikka ja jälle Šoigut ja Gerassimovi. Prigožini nõudmised olid suht ebamaäärased. Ta soovis, et talle antaks välja Šoigu ja Gerassimov, et Wagneri asjadesse ei topitaks oma (ministeeriumi) nina ning et tema eraarmee saaks lisarahastust. Ju sellel hetkel Prigožinil hakkas veidi katus oma enda edust sõitma ja eufoorias ta otsustas minna lõpuni. Venemaa jõustruktuurid ja Kremli administratsioon üritasid temaga läbi rääkida, kuid see ei andnud tulemusi.
24. juuni hommikul olid Wagneri üksused jõudnud Rostovisse ja võtsid oma kontrolli alla sõjaväe staabi, kust juhitakse rünnakuid Ukraina suunas. Peale staabi vallutamist tegi ta avalduse, kus taas mustas kaitseministeeriumit ning väitis, et ministeerium varjab tõelisi Venemaa kaotusi sõjas ning et need on kordades suuremad. Kohale saadeti kaks kindralit, kes taas pidasid Prigožiniga läbirääkimisi, kuid ta tegi neid maha – videost saab näha, kuidas ta ütles kaitseministri asetäitjale Jevkurovile, kes on Putini hea sõber, et “kes sa oled, et sa mind sinatad” ning ütles kindralitele, et nad on “vanad klounid”.
Paar tundi hiljem tegi Putin erakorralise avalduse televisioonis, kus ta ei nimetanud küll Prigožinit nimepidi, kuid oma avalduses andis teada, et teatud riigireeturid on pööranud Venemaa vastu ja nad saavad karistatud. Prigožin reageeris sellele silmapilkselt ning ütles, et “president on sügavalt eksinud” ning et “…mitte keegi ei tule alla andma ei presidendi ega FSB nõudmisel.”
Väidetavalt üritas Prigožin mõni tund hiljem helistada Putinile otse, kuid Putin ei võtnud tema kõnet vastu. Arvatavasti Prigožin hakkas aru saama, et olukord ei pruugi laheneda tema kasuks, kuid inertsist liikus ta edasi. Tema väed vallutasid ka Voroneži, tulistasid alla mitu sõjaväe helikopterit ja lennukit (väidetavalt sai kokku surma 13 pilooti) ning liikusid edasi Moskva suunas. Kuigi Wagneri kolonn sai tabamusi õhust, ei heidutanud see nende edasiliikumist. Murrang toimus, kui Wagneri armeel oli Moskvani jäänud 200 kilomeetrit. Kuigi Venemaa pealinnas oli kaitsevõime meedias nähtud fotode ja videote põhjal kuidagi nõrgavõitu, siis väidetavalt oli kaitsevägi seadnud ennast valmis Oka jõe kaldal, et osutada esimene tõsine rünnak Wagneri vastu. Sellel hetkel hakkasid Rostovi juurde jõudma ka Kadõrovi väed. Samas oli Venemaa juhtidel selge, et isegi, kui Wagner suudetakse mättasse lüüa, siis selline jõuline konflikt Moskva lähistel ei mõju kohe üldse hästi riigi poliitilisele olukorrale. Seega Prigožiniga üritati taas pidada läbirääkimisi, kuid Wagneri juht soovis endale vastaseks kedagi suurt, mitte lihtsalt Kremli ametnikke ja kindraleid. Kuna Putin oli keeldunud Prigožiniga rääkimast, siis leiti kiire asendaja Lukašenko näol. Tundub ootamatu valik, kuid see võimaldas Prigožinil siiski säilitada mingil moel oma nägu. Lukašenkole ka see roll sobis. Olgu etteruttavalt öeldud, et selle konflikti ainus võitja ongi Lukašenko. Temast sai Venemaa kodusõja ärahoidja ning see annab talle tulevikus palju võimalusi.
Mida siis Putin (Lukašenko kaudu) Prigožinile pakkus? Avalikkusele esitas Putini pressiesindaja Peskov järgmised väited:
- Prigožin lahkub Valgevenesse;
- Prigožini suhtes algatatud kriminaalasi lõpetatakse. See on muidugi väga huvitav moment. Tüüp on avaliku ja massiivse mässu algataja ning läbiviija ning ta ei saa selle eest mingit karistust. Hämmastav 🙂
Mida Prigožinile täpselt pakuti või millega ähvardati, jääb avalikkusele teadmata. Vähemalt praegu.
Prigožin oli kaks ööpäeva kadunud ja tema asukoht pole ka praegu teada, kuid ta esitas 26. juuni õhtul oma nägemuse asjadest. Põhipunktid:
- Wagner on Venemaa edukaim väeüksus.
- 1. juulil pidi Wagner liituma kaitseministeeriumiga ja muutuma kahurilihaks. Wagnerlased ei soovinud seda teha.
- Wagner kavatses 30. juunil lahkuda sõjatsoonist, kuid sellel ei lastud seda teha, vaid rünnati rakettidega, mille tulemusena hukkus 30 sõdalast.
- Marss Moskva suunas oli 780 km pikk ja see oli eeskujulik näide sellest, kuidas sõjavägi peab toimima – kiirelt ja efektiivselt.
- Prigožin kahetseb, et pidi ründama koptereid ja lennukeid, kuid nendel ei jäänud midagi üle – see oli vajalik enesekaitseks.
- Wagner blokeeris ja tegi relvatuks kõik sõjalised objektid, mis olid nende teel.
- Kõik sõjaväelased, kes jäid Wagneri teele, olid nende poolt.
- Prigožini üksus peatus alles siis, kui nende luureandmed andsin märku suurest sõjaväe üksusest, mis oli pandud teele nende peatamiseks. Saades aru, et selle kokkupõrke tulemusena saab surma väga palju inimesi, Prigožin muutis meelt ja otsustas, et tema jõudemonstratsioon oli piisav.
- Wagneri marss tuvastas Venemaa julgeoleku tõsiseid probleeme.
- Wagneril polnud eesmärgiks kukutada valitsevat režiimi ja seaduslikult valitud valitsust.
Ja nii saigi revolutsioon läbi. See kestis umbes 24 tundi, oli väga äkiline (USA luureametnikud on öelnud, et neil oli signaale selle kohta, et Prigožin võib üritada midagi taolist, kuid nad ei osanud ette näha, et kõik areneb nii kiiresti) ja kuigi polnud edukas, näitas kogu maailmale ja ennekõike Venemaa rahvale ning eliidile, et Putin on oluliselt nõrgem, kui seni arvati ning riigi palju kiidetud võimu vertikaal on väga habras ja võib sobivas olukorras laguneda hetkega.
Juba mitmed analüütikud on teinud kokkuvõtteid ebaõnnestunud mässu suurimatest võitjatest ja kaotajatest. Olen enamusega nendest nõus. Suurim võitja on mu meelest Lukašenko, kes sai särada lepitajana ja näidata, et tal on siiamaani võimu ja oskusi ning vara on teda maha kanda. Võitja on ka Ukraina, sest kuigi isegi mässu ajal ründas Venemaa rakettidega Ukraina linnasid, näitas siiski see olukord, et pole Venemaa nii tugev midagi ning igasugused Venemaa sisekonfliktid on vaid kasuks Ukrainale, sest see nõrgestab nende vaenlast.
Suurimad kaotajad:
- Suurim kaotaja on mu meelest Putin. Ta ise kasvatas Prigožini, andis talle palju võimu ja kasutas Prigožinit oma eesmärkide elluviimisel, kuid mingi hetk kasvas Prigožin üle käte ning Putin ei tabanud seda hetke õigel ajal. Tema ego ei lubanud tal suhelda 24. juunil Prigožiniga ja kuigi Peskov väitis, et Putin töötas kogu see aeg Kremlis, viitavad erinevad andmed sellele, et Venemaa president lahkus lennukiga Moskvast 24. juunil. Sisuliselt ta põgenes. See näitas teda nõrgana ja see ei jää märkamata Venemaa jõustruktuuridel, eliidil, Lääne juhtidel, Ukrainal ja ka Venemaa rahval. Kogu tekkinud olukord ja see kuidas Putin seda lahendas või õigemini ei lahendanud, tähendab Putini jaoks vaid üht – mingi hetk, olgu see kuu, aasta või viie pärast, ta võetakse maha ja üsna tõenäoliselt oma siseringi poolt.
- Palju kaotas muidugi ka Prigožin. Ta pani kõik žetoonid ühele väljale ja paraku see ei toonud talle õnne. Jah, Rostovi ja Voroneži sõjaväelased ei astunud Wagnerile vastu ja mingis mõttes sõjavägi tegi nö itaalia streiki, kuid samas 24. juunil ei astunud ka keegi otseselt ja jõuliselt tema poolele. Kui sellel päeval oleks poolehoidu Prigožinile avaldanud näiteks mõned kindralid, mõned kubernerid, keegi presidendi administratsioonist, siis Prigožin oleks arvatavasti edasi liikunud. Rääkimata sellest, et kui näiteks Kadõrov oleks toetanud Prigožinit, siis oleks nende võit kindel ja nad oleks saanud paar päeva hiljem jagada ära omavahel kogu Venemaa. Jah, hiljem oleks nad tõenäoliselt tülli läinud ja Venemaa oleks kistud kodusõtta, kuid Kadõrovi toetusel oleks kogu kaardimaja lagunenud ja Putin pukist väga kiiresti maha tõugatud. Mis ootab Prigožinit ees? See on väga segane ja arusaamatu. Ma arvan, et ta ise ka täpselt ei tea. Selge on see, et Putin ei andesta seda reetmist ja Prigožinil pole enam kohta Venemaa oligarhide süsteemis ja kohe kindlasti mitte Putini siseringis. Kas ta tõesti hakkab koos Wagneriga tegutsema Valgevenes? Mis saab tema äridest Venemaal? Kas ta jääb ellu? Eks näis.
- Šoigu ja Gerassimov. Paljud analüütikud prognoosivad, et need mehed võetakse maha. Kui mitte kohe (paradoksaalselt oleks see Putini jaoks nõrkuse näitamine, sest just seda nõudis ju Prigožin), siis mõne aja pärast küll, sest kogu konflikti jooksul need kaks redutasid ei tea kus ning ei teinud midagi olukorra lahendamiseks. Osaliselt kindlasti pannakse nende süüks ka see, et see olukord üldse selliseks kujunes.
- Suur kaotaja on Venemaa rahvas. Mitte sellepärast, et Prigožin ei läinud lõpuni. Kui Prigožin oleks mässuga edukas, poleks see Venemaale ja vene rahvale midagi head tähendanud, kuid naljakal kombel ka Prigožini kaotus ei too midagi head. See on nagu Schrödingeri kass, kes on korraga nii surnud, kui ka elus. Nii ka Venemaa on korraga nii elus, kui surnud ja see mäss näitas, et riiki ootavad ees keerulised ajad ning Ukrainaga alustatud sõda kisub kogu riiki aina sügavamale ja sügavamale kriisi. Keegi analüütikutest kirjutas, et Prigožini mäss polnud edukas kuna rahvas ei toetanud teda. Ma ei nõustu. Eliit ja sõjaväe juhid ei toetanud, aga rahvas võttis Wagneri armeed Rostovis väga hästi vastu. Olen näinud mitmeid videoid, kuidas 24. juuni hilisõhtul Rostovist lahkuvad Wagneri sõdureid saadetakse linnast ära lihtrahva ovatsioonide saatel. Isegi kui suur osa Venemaa rahvast pole otseselt Ukraina sõja vastu, on nad aru saamas, et midagi head sellest ka ei tule. Elatustase aina langeb, riik on sügavalt kriisis ning Ukrainast tulevad vaid kirstud ja rääkigu Venemaa televisioon kui ilusat juttu, tajub rahvas et režiim vajab vahetust. Navalnõi kaitseks see rahvas välja ei astunud, aga rahvamees Prigožin, kes räägib lihtsas keeles, tundus neile täiesti OK variandina.
Revolutsioon on siis selleks korraks läbi, aga tundub, et see on kui mitte Venemaa riigi, siis kindlasti meie lõunanaabri poliitilise süsteemi lagunemise esimene tõsine märk. Ees on huvitavad ajad.
Update: on oluline panna sellele loole punkti. Kui ma kirjutasin selle postituse suvel, siis tundus uskumatuna, et Prigožin saab tulla sellest loost välja puhtana. Paar kuud oli tõesti selline olukord, kus võis jääda mulje, et Prigožin on kuidagi suutnud jääda ellu – seda nii otseses, kui ka kaudses mõttes – kuigi tema ja tema loodud eraarmee roll vähenes peale mässu oluliselt, oli siiski tunne, et mingil imemoel oli ta suutnud kaubelda välja endale vabaduse ja elu. Kuid see tunne oli ennatlik ja augusti lõpus plahvatas Prigožini eralennuk – pardal oli lisaks temale ka tema ustav abiline Utkin. Ma arvan, et kellegi jaoks pole saladus, kes tellis selle mõrva. Venemaa president on öelnud ühes intervjuus, et ta ei suuda andestada ühte asja – reetmist. Nii jõudis oma loogilise lõpuni Venemaa viimase 30 aasta suurima mässu lugu.