Siin blogis olen ma korra juba revolutsioonist kirjutanud. Toona üritas Prigožin vahetada Venemaa riigikorda. Seekord ei saa vaadata mööda sellest, mis on toimumas USA-s ning mõtlesin, et panen need mõtted kirja, kunagi on hea meenutada ja tagantjärgi targutada 🙂 Üldiselt olen viimasel ajal oluliselt vähem huvitatud poliitikast (eriti Eesti poliitikast), kuid need uudised, mis tulid Trumpi kohta, tõmbasid mul korduvalt kulmu kortsu või sundisid palmface’i tegema, seega tundsin, et pean sellest kirjutama – kasvõi selleks, et see tunne endast välja saada.
Tegelikult sai idee alguse sellest, et olen juba ammu soovinud teha väikese postituse Elon Muskist. Täpsemalt sellest, kuidas ma olen pettunud selles isikus. Olles elanud juba peaaegu pool sajandit ei ole minus enam muidugi seda naiivsust ja idealismi, mis lubaks arvata, et maailmas on üksikisikuid, kes on üdini head, omakasupüüdmatud ja inimkonna õitsengule suunatud. Kui mõni ajalooline isik isegi on teatud olukorras käitunud riigimehelikult ja inspireerivalt tehes ühiskonna heaks suuri tegusid, siis mingi hetk on pettumine selles isikus peaaegu alati garanteeritud. Seega, kuigi üksikisikutel võib olla oluline roll ajaloos, ei sooviks ma neid idealiseerida.
Kuigi üldiselt on suurkujude puhul enamasti tegemist poliitikutega, siis on ka teisi võimalusi. Isik peab kindlasti olema piisavalt karismaatiline ning liiga ei tee ka kuulsus või raha. Kuna viimased kolmkümmend aastat on olnud eriti imelised tehnoloogiaga seotud äridele, siis viimasel ajal on suurkujudeks pürginud mitmed IT-ärimehed, kellel on raha ja ka muid resursse, millega mõjutada rahvast – eriti nendel, kellel on ligipääs sotsiaalmeediale ja võibolla isegi kontroll selle üle.
Viimase paarikümne aasta jooksul on IT-ärimeestest mulle enim avaldanud muljet Steve Jobs ja Elon Musk. Meie seast 2011. aastal lahkunud Jobs oli üles ehitanud Apple’i ning korduvalt panustanud innovaatilistele lahendustele, eelkõige nutitelefonide arendusele ja populariseerimisele. Sealjuures inimese ja tööandjana ei olnud see isik üldsegi nii meeldiv. Tema panus oli selles, et ta oskas näha õigel ajal õigeid lahendusi ja panustada nendele.
Elon Musk erineb paljudest teistest IT-ärimeestest. Esiteks, imponeeris mulle tema oskus leida äärmiselt uudsed ja kohati lausa hulljulged ideed ning panustada meeletult nendesse, kasutades kogu oma energiat, raha ja mõjuvõimu. Kuigi Muski edulugu saab alguse PayPalist, on tähelepanuväärsed tema hiljutised “lapsukesed”. Tesla, SpaceX, Starlink, Neuralink – kõik need firmad on suunanäitajad ja eeskujuks kopeerijatele ning seega viivad edasi inimkonna tehnoloogilist arengut.
Mulle meeldis ka Eloni kiire tegutsemisviis. Jah, vahel ka andis ka täiesti utoopilisi ja mitte reaalseid prognoose, kuid siiski paljud tema ettevõtmised liikusid uskumatu kiirusega – kui vaadata kasvõi SpaceX’i saavutusi – see eraettevõte on suutnud teha seda, mida paljud suurriigid (sh USA oma hiiglasliku NASA-ga) pole suutnud saavutada. Kuigi Eloni eksentriline käitumine võis tunduda vahel kummalisena, oli see samas ka sümpaatne. Ta tegi asju teisiti ning rääkis selgelt ja huvitavalt. Ta polnud klassikaline kuivik-ärimees ja kohe kindlasti polnud ta mingi kuivik-poliitik, kes ajab ümmargust mulli. Tundus, et sellel mehel on ees suur tulevik ja ta võib käivitada veel mitmeid huvitavaid ettevõtmisi, mis muidugi täidavad tema kukrut, kuid samas viivad ka inimkonda edasi.
See kõik hakkas muutuma 3-4 aastat tagasi. Võibolla ka varem, aga umbes sellel ajal hakkas Muskil tekkima kinnisidee Twitteri osas, mida ta ka väga selgelt väljendas. Sellele järgnesid paljud kummalised ja kohati kohe väga kummalised käigud, mis panid kahtlema Muski adekvaatsuses. Ma ei kasuta Muski põhilist infokanalit Twitterit ning seega pole teda kunagi seal jälginud, kuid siiski tema postitused ja väljaütlemised jõudsid meedia ja sotsiaalmeedia kaudu minuni ja nii mõnigi kord panid need kulmu kergitama. Mida aeg edasi, seda vähem tundus Elon olevat see omapärane visionäär, kes teeb asju omamoodi, kuid suure kirega ning aina rohkem ja rohkem sotsiopaati, kelle jaoks kõige tähtsam on ta ise.
Inimesed, kes on jälginud Muski elu ja tegusid põhjalikumalt, on väitnud, et suuremad muutused tema käitumises said alguse Covid-19 ajal. Kusjuures koroona mõjus mu meelest lakmuspaberina, mis näitas, millised inimesed on adekvaatsed ja millised mitte. Just sellel perioodil hakkasid massiliselt levima vandenõuteooriad ja samuti hakkas neid levitama ka Musk. Talle käis pinda, et viirusest tingitud piirangute tõttu kannavad tema ärid ning peagi hakkasid tema kontol levima kõiksugu fake-uudised viiruse kohta. Järgmine suur muudatus Muski mõttemallis oli see, kui tema lemmikinfokanalis Twitteris keelustati kontosid, mis levitasid valeuudiseid või vihakõnet. Näiteks banniti Muskile meeldinud kristlaste satiirileht The Babylon Bee, mis lõpuks viiski Muski mõtteni osta Twitter ära ja teha see täiesti tsensuurivabaks keskkonnaks.
Musk ostiski Twitteri ära, tegi selles suurpuhastust ning vabastas paljud kontod, mis olid piirangute alla langenud, sh Donaldi Trumpi konto. Selle käiguga kaaperdas ta endale sõnavabaduse eestvedaja tiitli. Kõik sotsiaalmeediaplatvormid tegelevad igapäevaselt tsensuuriga ja see on täiesti arusaadav, kuna vastasel juhul need lihtsalt upuks sita sisse ära. Paraku tsenseerimise käigus saavad pihta ka need, kes pole seda ära teeninud. Saavad pihta ka need, kes on selle igati ära teeninud. Kõik platvormid on ühel või teisel määral hädas sellega, sest bottide tulek ning hiljutine tehisaru kasutamine on andnud võimaluse toota sotsiaalmeediasse meeletu koguse spämmi, valeinfot ja vihakõnet. Lõppkokkuvõttes on see viinud rahulolematuseni kõikide poolt ning kui Musk ütleb, et ta vabastab tsensuurist ühe suure sotsiaalmeediaplatvormi, siis sai sellega temast automaatselt paljude silmis kangelane, kes võitleb sõnavabaduse eest.
Trumpi konto vabastamine (ka Trump on suur Twitteri fänn) ning sõnavabaduse eest nö võitlemine lähendasid Trumpi ja Muski. Twitteri (uue nimega X) väärtus langes, kuid Muski enda isikliku konto populaarsus aina kasvas. Kusjuures Musk erineb teistest tech-miljardäridest selle poolest, et nad on küll rikkad, kuulsad ja väga mõjuvõimsad inimesed, kuid nad pole megapopulaarsed sotsiaalmeedias. Selline võimalus oleks kindlasti Zuckerbergil, kes juhib nii Facebooki kui Instagrami, kuid ta pole oma mõjuvõimu kasutanud populaarsuse kasvatamiseks. Musk aga naudib täiega oma populaarsust Twitteris, postitab pidevalt ning kasutab oma positsiooni sundides Twitteri arendajaid võimendama tema postitusi ehk kasvatades oma populaarsust veelgi.
Kui veel tosin aastat tagasi positsioneeris Musk ennast tsentristina ja pigem toetas pikalt demokraate, siis mingi hetk hakkas ta kalduma vabariiklaste poole ja mitte lihtsalt vabariiklaste, vaid Trumpi poole. Mis iseenesest on OK, inimesed ikka võivad muuta oma arvamust ja poliitilist positsiooni, kuid Muskile omaselt tegi ta ka seekord seda väga maniakaalselt ja radikaalselt.
Millalgi 2024. aastal Musk järsku hakkas avalikult toetama Trumpi ja tegi ta seda kasutades kõiki oma resursse. Tema Twitteri konto muutus äärmiselt poliitiliseks ning põhimõtteliselt ta igapäevaselt küttis Trumpi kasuks ning tehes maha demokraate. Tema postitused kubisevad tihtipeale valeinfost, kuid nagu ka Trump, juhindub ta ainsast põhimõttest: pole oluline, mida sa räägid; kui sa kordad seda enesekindlalt ja järjepidevalt, küll inimesed jäävad uskuma; tooda nii palju infot, kui suudad, siis on su vastastel raske orienteeruda ja vastata kõikidele su väidetele.
Alloleva pildi joonistas Olivia varsti peale seda, kui Trumpile tehakse atentaadikatse. Võib julgelt öelda, et see on pöördeline moment ja Olivia soovis seda jäädvustada läbi kunstnike silmade. Kuul ei taba Trumpi ja selline asjade käik muudab ta veelgi populaarsemaks, annab indu ja jõudu ning mängib igati talle kasuks. Umbes sellel ajal liitubki Musk Trumpi kampaaniaga.
Lisaks sotsiaalsele mõjule annetas Musk Trumpi kampaaniale 118 miljonit dollarit. Musk tegi panuse Trumpile ja põhimõtteliselt oli see lollikindel käik, sest Trumpi kaotuse puhul ei oleks Muskil eriti palju midagi kaotada – tema ärid toimiksid ikka samamoodi, tema populaarsus oleks ehk isegi kasvanud ning pikapeale oleks kõik unustatud tema Trumpi toetust nagu keegi vabariiklastest ei mäleta seda, et Musk on kõikide valimiste puhul (Obama, Clinton, Biden) toetanud demokraate. Võidu puhul ootaks Muski aga jackpot ja täpselt nii läkski. Trumpist ja Muskist sai lahutamatu tandem, mis oma kummalisel moel toimis väga hästi ja lõpuks viis neid võiduni.
Mulle jäi silma kaks tsitaati Eloni valimiskõnes. Esiteks “Sellest saab kõige tähtsam valimine.” Selles saab Muskiga vaid nõustuda – need olid väga olulised valimised ja paraku kaks kuud on näidanud, et nende valimiste tõttu on toimunud suured muutused, mis arvatavasti mõjutavad meid kõiki veel väga pikaajaliselt. Teine Muski tsitaat kõlas nii: “Tulevik saab olema hämmastav!” ja taas pean temaga nõustuma, kuid ääremärkusena lisaks, et tulevik saab olema hämmastav Muski jaoks, kes sai Trumpi võiduga enneolematu võimu ja ligipääsu lõpmatule rikastumise allikale.
Praeguseks on Elon Muskist saanud ka maailma kõige rikkam inimene. Tema väärtus on hetkel umbes 420 miljardit dollarit. Teisel kohal on Amazoni asutaja Jeff Bezos, kelle väärtus on 250 miljardit. Kolmandal kohal on hetkel Meta (ehk Facebook+Instagram) asutaja Mark Zuckerberg 230 miljardiga. Nagu näha on Muski vara 1,5 korda suurem kui maailma II rikkaimal inimesel ning kui kõik läheb nii nagu Musk on plaaninud seoses Trumpi võiduga, siis ma kardan, et Muskist saab peagi maailma esimene triljonär. Tulevik on hämmastav Muskil, kuid see ei saa olema hämmastav tavaameeriklastele ning kõikidele nendele inimestele ja riikidele, kes on näinud seni USA-st partnerit, liitlast, suurt venda, sõpra.
Siit jõuamegi minu postituse uue teemani. Trumpi (või peaks ütlema Trumpi/Muski) valitsemine ja kogu hullumeelsus, mis sellega on juba nii lühikese ajaga kaasnenud. Olgu kohe öeldud, et me inimestena kipume üledramatiseerima ja ületähtsustama kõike, mis toimub meie eludes. Inimestele alati tundub, et see aeg, milles nad elavad, on kõige hullem ja kõige õudsemate tagajärgedega nii isikule endale kui ka kogu inimkonnale. Mõtle, mis tunded ja mõtted valdasid sind näiteks pronksiööl 2007. aastal või suure majanduskriisi ajal 2008. aastal, rääkimata meeletust teadmatusest ja ärevusest, mis valdas meid kõiki koroonapandeemia ajal, eriti selle alguses. Praegu me tuletame meelde neid aegu ja kehitame vaid õlgu. Seega seni, kuni maakera pole tabanud meeletult suur asteroid või mõni tuumakohvriga ullike pole vajutanud tuumanuppu, ei juhtu midagi katastroofilist. Jah, muutused võivad tähendada nii üksikisiku langemist, kui ka tervete rahvuste ja riikide langemist (ja tõusu), kuid maailm ikka toimib edasi ja asjad toimivad tsükliliselt. Pimeduse ajale tuleb asemele valgustus, mis mõne aja pärast teeb taas ruumi pimedusele.
Ja nüüd lubage mul rääkida endale vastu. Jah, kuigi just ütlesin, et Trumpi võimule pääsemine pole maailma lõpp, on see siiski teatud mõttes endise maailma ja endise maailmakorra lõpp. Sellised suured muudatused maailmas olid viimati peale Saksamaa langemist II maailma sõjas, peale Nõukogude Liidu ja kogu sotsbloki kokkuvarisemist ning peale kaksiktornide rünnakut 2001. aastal.
Trumpi esimese valitsemisaja (2017-2021) ajal kardeti meeletult tema tegusid ja see, kuidas tema toel tõusevad ka teistes (Euroopa) riikides võimule konservatiivid, paremäärmuslased ning populistid. Paraku seda ei juhtunud ning Trumpi reaalsed teod polnud väga muljetavaldavad. Ta oskas rohkem teha tööd suuga ning ei suutnud ellu viia ühtegi suurt lubadust, mis oleks muutnud Ameerikat fundamentaalselt. Aga ta õppis sellest kõigest ja tal väga vedas, et temaga ühte paati astus ka Musk. Seega, mulle tundub, et Trumpi teine valitsemisaeg on väga erinev esimesest. Kui esimese valitsemisaja lõpus üritas Trump korraldada väikest revolutsiooni ja innustas oma fänne jooksma tormijooksu Kapitooliumile, siis nüüd alustas Trump revolutsiooniga kohe esimesel päeval, kui ta jõudis võimule. Võimalik, et isegi varem, kohe peale valimisvõitu.
Minu postituse pealkiri on “Vaikne revolutsioon”, kuid see polegi midagi nii vaikne. Vaikne on ta sellepärast, et erinevalt klassikalisest revolutsioonist, pole siin ebaseaduslikku riigipööret. Trump on seaduslikult ja demokraatlikult valitud president. Kuid see, kui kiiresti toimuvad muutused, on just revolutsiooni tunnus ehk nagu ütleb Wikipedia: “pöördeline periood ühiskonna ja riigi ajaloos, plahvatuslik üleminek ühelt ühiskondlik-poliitiliselt korralt teisele.”
Valitsemise esimesest päevast paiskas Trump lauale kohe meeletu koguse plaane, mis puudutasid nii rahvusvahelisi suhteid, kui ka riigisisest korda. Mõned neist olid lihtsalt ähmased plaanid, mõned ähvardused, mõned aga konkreetsed sammud, mis pöörati koheselt täitmisele ja seda nii kiirelt, et kõik asjasse seotud olid täiesti šokis.
Näiteks päevapealt vähendati drastiliselt USAID’i eelarvet ja töötajaskonda. See USA riiklik humanitaarabi organisatsioon praktiliselt lakkas olemast. See on osa Trumpi “America first” kampaaniast ehk miks peaks riik kulutama aastas 40 miljardit dollarit, et abistada teisi riike ja rahvaid? Sealjuures pihta saavad ka ameeriklased ise sh näiteks farmerid, kes suures osas toetasid Trumpi ja kes jäävad nüüd ilma poole milrjadidollarisest tellimusest teraviljale, mida USAID neilt ostis ja jagas kolmanda maailma riikidele. Kui vabariiklastest ameeriklaste suhtumist USAID’i võib veel mõista (kuigi see suhtumine on lühinägelik), siis jääb mulle arusaamatuks, mis vandenõud otsivad USAID’i tegevuses meie kohalikud paremäärmuslased ning miks nad nii väga rõõmustavad selle tugeva kärpimise üle. USAID’i abil said iga aasta vaktsiine ja ravi miljonid inimesed, tõsteti elatus- ja haridustaset paljudes riikides, toideti nälga surevaid lapsi ning üks suurim abisaaja oli Ukraina. Selle teo tagajärjed on katastroofilised ja väga pikaajalised. Oma tegude õigustamiseks lasevad nii Trump kui ka Musk käiku taas valeinfo ja mustavad organisatsiooni. Kusjuures nagu ikka, on ka selle plaani puhul näha selle lühinägelikkust. Ehk kuigi tundub loogiline, et kui riik ei kuluta 40 miljardit iga aasta välisabile, siis on ju meeletu kokkuhoid, siis tegelikult tähendab see koheselt USA mõju kadu kogu maailmas ehk täpselt seda, mida Trump väidetavalt ei soovi. Kohe peale uudiseid USAID’i kohta andis Hiina märku paljudele riikidele, kus USAID tegutses, et nemad on valmis täitma tühimiku ja on nõus tulema appi. Teadagi miks – et suurendada Hiina mõju kogu maailmas.
Elon Musk, keda pole otseselt keegi valinud ühelegi ametipostile, hakkas juhtima nn DOGE institutsiooni ehk valitsusorganisatsioonide efektiivsuse ametit (DOGE on akronüüm ja kõlab inglise keeles kui The Department of Government Efficiency) ja see asus koheselt tegutsema. Vallandatakse tuhandeid inimesi ja kärbitakse eelarveid, kusjuures tihtipeale nii rutates, et isegi ei süveneta, millega täpselt need ametnikud tegelevad. Ligipääsu andmebaasidele anti noorukitele, kes on töötanud või töötavad Muski firmades. Kui ma ütlen, “anti ligipääs”, siis see tähendab, et Muski alluvad said ligi andmetele, mis on hästi turvatud ja saladuses ning mitte ainult ei antud ligipääsu, vaid seda sellises ulatuses, mis võimaldab teha ka süsteemides ja andmebaasides muutusi ning juhtida neid süsteeme, näiteks külmutada palkade ja toetuste väljamaksmist. DOGE ja Musk on nii tormakad, et vahepeal vallandavad nad spetsialiste, keda riik hädasti vajab. Näiteks veebruari alguses DOGE vallandas riikliku tuumajulgeoleku administratsiooni (NNSA) 350 töötajat. NNSA-le on usaldatud USA tuumarelvade, -materjalide ja -saladuste kaitsmine. Suurem osa nendest spetsialistest olid asendamatud ning peagi peale vallandamist sai administatsioon aru oma veast, kuid oli juba hilja.
Trump vallandas päevapealt inimesi, keda seaduse järgi ta ei peaks saama vallandada. Näiteks need ametikohad, mis on loodud USA kongressi poolt ja seega kuuluvad kongressi pädevusse. Paljud nendest ametnikest on otsustanud pöörduda kohtusse, mis omakorda tõstatab küsimuse, mida teeb Trump, kui kohus peaks otsustama, et tal ei olnud õigust selliseks tegevuseks. Kahele miljonile riigiametnikule saadeti kiri, milles räägiti koondamisest. Nendele, kes on koheselt nõus töölt lahkuma, pakuti koondamistasu, mis on võrdne palga maksmisega kuni septembrini.
See, et Trump ei käitu demokraatliku juhina, on nähtav ka sellest, kuidas ta hakkas ründama neid, kes julgesid Bideni valitsemise ajal uurida temaga seotud kuritegusid. Presidendi administratsioon nõudis ligipääsu kõikide FBI agentide andmetele, kes osalesid vastavates uurimistes ning vaid kohtu sekkumise tõttu ei jõudnud need andmed avalikkuseni.
Kui rääkida revolutsioonist, siis vanasti pidi selleks hõivama postimaja, telegraafi ning raudtejaama. See, mida teevad Trump ja Musk – valitsusorganisatsioonide jõuline ülevõtmine või likvideerimine, ametnike maassiline vallandamine, ebasobilike isikute ja ametnike ähvardamine, meedia ähvardamine ning suukorvistamine – see kõik on tänapäeva revolutsioon. Kusjuures Venemaal tehti neid protsesse järk-järgult paarikümne aasta jooksul. Tundub, et USA soovib sama asja teha ära oluliselt lühema ajaga.
Mõlemad nii Trump kui Musk kasutavad väga osavalt ära sotsiaalmeediat ning käituvad sarnaselt: nad üleujutavad kogu meediamaastiku väga paljude sõnumitega, millest paljud on sellised, mis nõuavad kohest reaktsiooni ja vastust. Sellega saavutavad nad kahte eesmärki. Esiteks, vastasel on raske fokuseeruda ühele konkreetsele teemale. Kui ühe päevaga tuleb mitu üldsust šokeerivat uudist, siis raske on aru saada, millele peaks keskenduma ning millised nendest sõnumitest on üldse tõelised ja millised mitte. Teine eesmärk on jätta mulje, et kogu see info ja need väited on tõsi. Trumpi ja Muski usuvad nende fännid, aga kui selline infovoog on lõpmatu ja järjepidev, siis jäävad seda uskuma ka vastased. Võibolla tõesti Trump suudab teha ära seda kõike, mida ta lubab? Äkki need polegi tühjad ähvardused?
See on nagu tuviga male mängimine, ainult erinevalt tuvist on Trump’i mäng veelgi ettearvatavatum. Ta loob kaost tehes korraga palju käike, võttes neid käike tagasi, ähvardades lüüa malelauaga vastasele vastu pead, nõudes mängu jätkamise eest raha ja valetades oma endiste ja tulevaste käikude osas. Kas tundub, et tahaks sellise maletajaga mängida?
Kõik eelnev puudutab Trumpi riigisiseseid otsuseid, kuid täpselt samamoodi tegutseb ta ka rahvusvahelisel areenil. Alates valitsemise esimesest päevast hakkas Trump põhimõtteliselt ähvardama ja välja pressima teistelt riikidelt. Mõned neist olid USA konkurendid ja vaenlased, mõned neutraalsed riigid, mõned lausa liitlased ja sõbrad.
Jällegi, võib öelda, et mõni Trumpi nõuetest oli õigustatud, kui kasutada motot “America first”, näiteks illegaalsete immigrantide välja saatmine. Samas tuleb anda endale aru, et USA riik ongi ülesehitatud immigrantidele ja seda selle riigi ajaloo igal ajajärgul. Teiseks, immigrandid (nii legaalsed, kui illegaalsed) teevad USA-s ära väga palju sellist tööd, mida kohalikud ei suvatse kunagi teha. Näiteks tera-, puu- ja juurviljale kasvatamisega tegelevates põllumajandusettevõtetes kasutab USA-s erinevatel hinnangutel 40-45% illegaalset tööjõudu. See on peaaegu pool töötajatest 🙂 Ehitussektoris on illegaalsete töötajate osakaal 10-25% sõltuvalt osariigist. Sama seis on praktiliselt igas valdkonnas, kus on vajalik teha füüsilist tööd. Kui Trump ei tee pokasuhhat, vaid tõesti hakkab massiliselt välja saatma illegaalseid immigrante, siis see ei tähenda midagi head Ameerika majandusele ja tööturule.
Samas suur osa Trumpi plaanidest ja nõuetest polegi kuidagi otseselt seotud riigi heaolu või majandusliku kasvuga. Nendes kumab läbi väga selge soov lihtsalt panna ära pasunasse kõikidele. Ja põhimõte on selline, et kui peksta sõpra, küll siis ka vaenlased kardavad. Kui Mehhiko ja USA pingelisemaid suhteid võib veel mõista (kuigi need riigid, eriti USA lõunaosariigid, on äärmiselt tihedalt seotud), siis vaenulikkus Kanada suunas on täiesti arusaamatu. Trump ähvardas Kanadat majanduslike sanktsioonidega, kui need ei tõhusta USA-Kanada piirivalvet. Põhjuseks oli väidetav narkootikumide ehk täpsemalt fentanüüli smuugeldamine Kanadast USA-sse. Retoorikas kõlas ka kogu aeg vihje Kanadale kui USA 51. osariigile. Aga räägime nüüd faktidest: The Economosti andmetel jäi USA piirivalvele vahele Kanada piiril eelmisel aastal 20 kilo fentanüüli. 20 kilo 🙂 Võrdluseks: Mehhiko piiril oli samal aastal see kogus 9,5 tonni. Nüüd järgmine fakt: juba detsembris 2024 võttis Kanada valitsus vastu otsuse tugevdada piirivalvet USA-Kanada piiril. Põhjus? Fentanüül. Aga mitte sellepärast, et see põgeneb ära Kanadast USA-sse, vaid ikka sellepärast, et piirata selle sissevedu USA-st Kanadasse. Sama aasta novembris arutleti Kanadas valitsuse tasemel ka seda, et piiri tuleb tugevdada juhul kui peale Trumpi võitu võib suureneda immigrantide sissevool USA-st Kanadasse. Ehk siis Kanada on juba varem mitmel korral arutlenud piiri tuguvdamise üle ja teinud plaane selle kohta ning nüüd USA nõuab nendelt seda täiesti absurdsetel põhjustel. Seega pigem USA üritab lihtsalt näidata oma jõudu ning suruda peale oma tahet. Absurdsete nõuete puhul on lihtne ka nendest taganeda või muuta mängureegleid, kui vastaspool ei soovi neid täita.
Veel hullema pretensiooni sai Gröönimaa ehk Taani, kelle valitsemisalasse see kuulub. See kindlasti šokeeris kogu Euroopat. Jah, Gröönimaa on kaugel ja pole otseselt Euroopa, isegi kui see kuulub Taanile, kuid usun, et iga adekvaatne Euroopa riigijuht tegi sellest oma järeldused. Kui Trump saab käituda nii Taaniga, siis mis hoiab teda tagasi käitumaks samamoodi teiste Euroopa riikidega? Kusjuures šokeeriv polnud ainult Trumpi mõte saada Gröönimaa USA võimu alla, vaid ka see, kuidas ta seda presenteeris. Algul oli jutt Gröönimaa ära ostmisest, siis vihjati sellele, et kui Taani pole nõus müüma, võib USA kasutada ka majanduslikke piiranguid Taani suunas ning lõpuks jõuti jutuga selleni, et vajadusel on võimalik kasutada ka jõudu.
See kõik oli eelmäng, sest selge on see, et USA huviorbiidis on põhimõtteliselt vaid kaks suurriiki: Hiina ja Venemaa. Esimene nendest on tõeline vastane, kes on paljude näitajate poolest jõudnud USA-le järele või isegi möödunud sellest ning kelle potentsiaal on jätkuvalt väga suur. Venemaa puhul pole majanduslikud näitajad isegi ligilähedased USA-le ning ka selle sõjaline potentsiaal on väga kahtlane. Seda on tõestanud ka sõda Ukrainas, kui kolme aasta jooksul pole märkimisväärseid tulemusi saavutatud. Kuid Venemaa on jätkuvalt arvestatav mängija eelkõige oma resursside pärast – see on hiiglaslik riik, kus on väga palju naftat, gaasi, metalli, metsa, maad. Lisaks muidugi ei saa unustada Venemaa tuumaarsenali ning nende jätkuvat võimekust sekkuda teiste riikide siseasjadesse ja saavutada sealjuures vahepeal ka neile sobivaid lahendusi. Venemaa mõjuvõim on jätkuvalt väga suur paljudes endistes liiduvabariikides, isegi Lääne-Euroopas ning ka kaugemal, näiteks Aafrikas ja Ladina-Ameerikas. KGB/FSB küll saab regulaarselt hakkama apsakatega, kuid samas on see väga järjekindel, tegutseb pikaajaliselt ning selle kombitsad ulatuvad kõikjale üle maailma ning sügavamale, kui me sooviks endale tunnistada.
Seni kehtis USA poolt põhimõte, et nad on nõus tegema koostööd nii Hiina kui Venemaaga, kuid kui need plaanivad ületada teatud piire või lausa teevad seda (Ukraina sõda), siis USA annab selgelt märku, et see ei jää karistamata ning vajadusel astub ka vastavaid samme. Loogiline ja üldjoontes toimiv lahendus. Trumpi tulekuga paisati aga kõik endised reeglid prügikasti. Teisest maailmasõjajärgsest ajast ja ka varasemast ajast tehtud kokkulepped ja liidud tühistati ning käiku läks uus põhimõte: USA arvestab vaid endasuuruste partneritega ning kui vaja, teeb ka nendega koostööd, sõites üle väiksematest tegijatest. Hea näide sellest on allolev pilt – nii nägi välja 24.02.2025 ÜRO hääletamine resolutsiooni üle, mis pidi kinnitama seisukohti Ukraina suhtes. Eks ikka samad, mis kõik varasemad aastad: et Venemaa on agressor ning Ukraina peab saama vabaks. ÜRO resolutsioonid on niikuinii kahtlase väärtusega ja nendest ei sõltu palju midagi, aga need siiski näitavad riikide meelsust ja hetkepositsioone. Resolutsiooni vastu hääletas vaid 18 riiki: Venemaa ja Valgevene, Euroopaast ainsana Ungari, muidugi Põhja-Korea, tosin vaeseid Aafrika riike ning veelgi vaesem Haiti ja …..USA ning Iisrael. Olukord, mida oleks paar kuud tagasi täiesti võimatu ette kujutada: USA on ühes paadis Venemaaga. Ukraina vastu. Isegi Hiina ja sellised riigid nagu Iraan ning Iraak olid erapooletud. USA käitumine ÜRO-s oli masendav kogu Euroopale.
Viimase kahe nädalaga ongi toimunud erakordselt kiire ja täiesti külma duššina Ukrainale ja Euroopa riikidele mõjunud USA ja Venemaa lähenemine. Nädal aega tagasi toimusid USA ja Venemaa kõnelused Ukraina sõja üle, kuhu ei olnud kutsutud ei Ukraina ega ükski Euroopa riik. Samal ajal suruti USA poolt jõuliselt Ukrainale peale kokkulepe, et nad peavad loovutama suure osa oma maavaradest (juttu on olnud 500 miljardi dollari väärtusest või 50% kogu varadest), et katta USA relvaabi kulud. See, mis seni on tulnud abina, hakkab nüüd maksma väga kallist hinda ning tundub, et kokkulepe hakkab kehtima ka eelnevalt antud abile ehk siis Trumpi meelest see polnudki mingi abi, vaid kauba tarnimine, mille eest nüüd tuleb maksta. Kõik toimiv näib mulle uue Molotovi-Ribbentropi paktina, kus suurriigid jagavad väikeseid nagu lihapirukat.
Kõige hämmastavam selle juures on Putini reaktsioon. Muidugi selline asjade käik sobib Venemaale väga hästi ja põhimõtteliselt on see kõik, mida Venemaa ongi soovinud. Kuid siiski on uskumatu, kui kiiresti suudetakse oma rahvale müüa maha uus narratiiv. Kui alles veel kaks kuud tagasi oli USA nende suurim vaenlane ja Ukrainat ning kogu Lääne maailma materdati igast kanalist 24/7, siis nüüd järsku on USA partner, kellega hakatakse tegema suuri tegusid.
Siin on väljavõte Interfaksi (Kremlile alluv uudisteagentuur) 24.02.2025 uudisest: “USA ja Ukraina vaheline kokkulepe looduslike varade kasutamise üle ei haaku Venemaa huvidega, ütles esmaspäeval president Putin. “Ma ei taha isegi mõelda sellele,” lisas kategooriliselt Putin, kuid lisas: “Peab muidugi hindama, kui reaalne see on ning kui palju neid varasid on. Kuid see pole meie asi.”
Samal päeval avaldas Interfaks presidendi avalduse: “Meie, muide, võime ka pakkuda meie ameerika partneritele ja kui ma ütlen partnerile, siis pean silmas nii administratiivseid ja valitsusstruktuure, kuid ka eraettevõtteid – koostööd, kui nad on huvitatud. Meil on, ja ma soovin seda rõhutada, suurusjärgu võrra rohkem selliseid resursse, kui Ukrainal.”
Mis asja? Ma muidugi teadsin, et Venemaa rahvas on suures osas ajuloputatud, kuid kuidas on võimalik seletada oma rahvale seda? Kolm aastat on Venemaa valitsus ja kogu nende massiivne propagandamasin rääkinud, et Ukraina on sõjas sellepärast, et NATO soovib laieneda ning kogu sõda on sellepärast, et Lääs ja eelkõige USA soovib Ukraina ning Venemaa looduslikke resursse ja nüüd ütlevad, et nad hea meelega annavad nendele need resursid ise? Ehk siis Venemaa on kaotanud sõjas mitusada tuhat inimest, saanud mitusada tuhat invaliidi ning inimest, kes ei oska peale sõdimise midagi teha (paljud nendest on endised raskete kuritegude eest karistatud vangid, kes said ennetähtaegse vabanemise), hävitanud sanktsioonide tõttu oma majandust ning nüüd on leidnud endise vaenlase näol parima sõbra, kes saab ligipääsu Venemaa resurssidele. Kaks kuud tagasi oleks see tundnud absurdina, aga nüüd peab Venemaa rahvas selle alla neelama.
Postituse lõpus tahaks arutleda veel paaril teemal. Esiteks, kuidas ja miks see sai võimalikuks? Selle kohta on mitu erinevat teooriat ning kuigi ma olen viimane inimene, kes usub vandenõuteooriaid, on siiski kummaline Trumpi nii kiire lähenemine Venemaaga. On ilmunud raamatuid, mis otseselt viitavad Trumpi sidemetele Venemaa ärimeestega ja KGB-ga. Teooria kasuks räägib ka see, et Venemaa-USA rahukõnelustel osales Venemaa poolel oligarh Dmitri Rõbolovlev, kes päästis kunagi Trumpi pankrostist, kui ostis kõvasti üle turu hinnaga tema villa Floridas. Trumpi ärid olid just sellel hetkel kõvasti räsitud majanduskriisi tõttu ning Rõbolovlevi tehing oli Trumpile äärmiselt vajalik. Trump on käinud Venemaal korduvalt juba alates 80-ndatest ja tema huvi selle riigi vastu on selge, kuid selle teooria nõrkuseks pean seda, et kui KGB-l peaks olema Trumpi suhtes komprat, siis miks ei toimunud USA ja Venemaa tugevat lähenemist juba Trumpi esimese ametiaja jooksul? Oma esimesel ametiajal Trumpi administratsioon paigutas sõjalisi võimekusi Euroopasse ning andis Ukrainale Javelini tankitõrjesüsteeme, mis olid vägagi abiks Ukrainale sõja esimestel päevadel. Kuid igaljuhul on selge, et Trumpil on olnud sidemeid Venemaaga juba üle 40 aasta. Mulle tundub, et pigem sai Trumpi võimule tulek võimalikuks mitme komponendi koosmõjul. Nagu ikka, asjad ei juhtu lihtsalt niisama ja lihtsalt, vaid selle eelduseks on erinevate asjaolude kokkulangevus. Antud juhul siis Venemaa soosing Trumpi suhtes; USA ühiskonna tugev polariseeritus, kus valimised meenutasid pigem taplust; tugeva konkurendi puudus vabariiklaste ridades; Bideni nõrk võitlusvorm ja ning selle tõttu viimasel hetkel Kamala Harrise kandideerimine; ebaõnnestunud atentaat Trumpile ning tagatipuks Muski toetus, mis minu arvates oli lõpuks otsutava tähtsusega.
Kui rääkida mõjust Trumpile, siis ei saa jätta mainimata seda, kui jõuliselt on Musk roninud pildile. Seda nii kaadri taga rappides DOGE varjus föderaalvalitsust ning ametkondi kui ka täiesti rambivalguses – näiteks Muski sõnavõtt oma neljaaastase lapse seltskonnas ovaalkabinetis läks hetkega ajalukku. Selline käitumine ning talle antud volitused ning põhimõtteliselt piirideta võim paneb mõtlema, miks Trump teeb seda? Trump on ju nüüd president ning arvestades seda, et ta pole põhimõttekindel inimene, võiks ta ju visata Muski ka üle parda, kuid hetkel toimuv annab mõista, et Musk pole lihtsalt Trumpi liitlane ja abiline, vaid pigem Trump on tugevalt Muski mõju all, temast sõltuv ning lausa jääb talle alla.
Teine teema on tulevik. Mis ootab Eestit, demokraatlikku Läänt ja Ukrainat? Milline on Venemaa ja Hiina positsioon ning mida teeb ülejäänud maailm? Hetkel tundub, et Venemaa on eufooriline talle sülle kukkunud õnnest. Jäägu see nüüd igaühe otsustada, kas Venemaal oli tugev roll selles, et Trump sai taas presidendiks või mitte, aga igal juhul mängib see praegu nende kasuks ning nad üritavad võtta sellest kõik, mida võtta annab. Hiina tundub olevat äraootaval positsioonil. Nemad mängivad kindlasti pikaajalist mängu ja vaikne, kuid järjepidev liikumine maailma liidri positsiooni suunas jätkub. Hiinlased väga tähelepanelikult jälgivad mängu ja neil pole otseselt midagi kaotada, ainult võita. Majandussõda USA-ga oleks ebamugav, kuid Hiina turg ei ole ainult USA, vaid kogu maailm ning see maailm on paljudes sfäärides Hiinast sõltuv. Hiina mõju aina kasvab. Taiwani vallutamine pole otseselt karjuv vajadus, kuid see on Hiina jaoks põhimõtteline küsimus ning mingi hetk võivad nad selle ära teha, kui näevad, et USA praegune valitsus ei reageeri sellele. Kui lääneriigid ja Ukraina välja arvata, siis hetkel igaüks vaatab USA suunas oma mätta otsast ning üritab aru saada, kuidas reageerida ning palvetab, et Trumpi huvi nende vastu poleks liiga suur.
Suurima šoki USA-s toimuvast said lääneriigid, eelkõige Euroopa ja USA naaber Kanada, ning muidugi Ukraina. Hiina ja Venemaa on USA kursi muutusteks valmis – nad arvestavad erinevate stsenaariumitega ja kui isegi Trump peaks taas nende vastu keerama, siis nende jaoks pole see midagi enneolematut ega uut. USA ja ülejäänud läänemaailma vastasseis on aga uus nähtus ja senised USA liitlased üritavad nüüd mõista, mida uus olukord nendele tähendab ja kuidas edasi käituda. Isegi kui Trump peaks hakkama taas suhtuma soosivalt oma endistesse liitlastesse, siis on usaldus purunenud ning täpselt samasugused suhted, nagu need olid vanasti, pole enam võimalikud. Kui Trump sai esimest korda presidendiks, siis kõik olid ettevaatlikud, kuid rahustasid ennast sellega, et USA üldine kurss ei muutu. Institutsioonid, aastakümneid loodud soojad suhted, põhimõtted ning ühine ajalugu ja maailmavaade andsid kindlust, et USA on jätkuvalt kindel partner. Nüüd on aga Trump/Musk asunud purustama seda kõike enneolematu kiirusega ning selge on see, et kui isegi nelja aasta pärast peaks võimule tulema taas demokraadid, siis mõned asjad ei taastu enam nii pea.
Trumpi esimese ametiaja jooksul kardeti paremäärmuslike parteide tõusu Euroopas, kuid seda õnneks ei juhtunud. Ainus riik, mis on langenud selle haiguse ohvriks, on Ungari. Teistes riikides on populistid ja äärmusrahvuslased küll pildil, kuid nad ei ole võitu saavutanud. Tundub, et nüüd võib see muutuda. Eelkõige sellepärast, et nad on saanud indu USA-s toimuvast ning sealse toetuse pärast. Näiteks märkimisväärne oli Musk’i sekkumine Saksamaa valimistesse ja tema toetus AfD’le. Õnneks Saksamaa pidas vastu ja äsja toimunud valimistel ei saavutanud AfD võitu. Eelkõige ongi oluline, et USA voolus ei läheks sama teed Euroopa suurriigid, kes määravad suuresti Euroopa tulevikku.
Euroopa riigid ja Ukraina üritavad nüüd kompida uusi piire. Ukraina jaoks on see sealjuures ellujäämise küsimus. See, et Ukraina pole kolme aastaga alistunud Venemaale on kombinatsioon mitmest asjaolust. Esiteks, Venemaa hindas üle oma võimekust. Teiseks, Ukraina rahvas on uskumatult vapper ja tubli ning seda on raske üleväärtustada. Kuid kolmandaks asjaoluks on teiste riikide abi Ukrainale, eelkõige relvaabi. Kuigi Euroopa ja teised lääneriigid on väga suur abistajad, on äärmiselt suur roll USA-l. Seda mitte ainult konkreetsete relvade näol, vaid ka selliste vahenditega, mida Euroopa ei suuda asendada isegi kõige suurema tahtmise puhul. Näiteks muuhulgas luureandmed, vahendid täpisrelvade kasutamiseks ning mõju Venemaale eelkõige tugevate sanktsioonide abil. Arvestades kõike seda peab Ukraina saama mingi kokkuleppe USA-ga ja hetkel tundub, et ainus lähiaja võimalus selleks on maavarade kokkulepe, kus USA päti kombel röövib Ukraina paljaks. Nüüd on ainult küsimus, kas Ukraina ikka võidab ka sellest ning saab mingeidki julgeolekugarantiisid.
Euroopa üritab säilitada head nägu ning hoida mingeidki suhteid USA-ga, kuid valmistutakse halvimaks. Äsja Saksamaa valimised võitnud ja arvatav järgmine liidukantsler Friedrich Merz on öelnud, et ootab pingsalt juunis toimuvat NATO tippkohtumist ning ei välista võimalust, et NATO ei eksisteeri enam sellisel kujul, pidades silmas seda, et USA võib NATO-st ka välja astuda ja Euroopal tuleb kiiremas korras luua mingit sorti uus sõjaline liit. Võimalik, et selline liit ei ühti 1:1 EL’i koosseisuga, vaid on pigem Ukraina, Poola, Skandinaavia, Balti riikide ja Ühendkuningriigi koaliatsioon, nagu märgib ka oma hiljutises artiklis Ilmar Raag. See kõik aitaks päästa hullemast, kuid oleks muidugi katastroof Euroopa jaoks. Praegu ongi küsimus, kas kõik toimiv pigem liidab Euroopat kokku või killustab selle väiksemateks liitudeks?
Selge on see, et eesolevad aastad on justkui tormine meri, kus lisaks tormile käib samaaegselt ka lahing. Mida suurem laev, seda kergemini see tormi üle elab ja suudab kaitsta ennast rünnakute eest. Eesti peab suutma hoiduda kahurikuulidest, olla ise kaval ja kiiresti manööverdav ning lootma sellele, et Euroopa Liidu suur laevade kogum suudab teatud määral päästa tormi ja lahingu eest.
Eraldi küsimus on, mis ootab USA-t. See, kas Trumpi ja Muski käigud on USA rahvale kasuks, pole kindel, aga üsna kindel on see, et need inimesed ei soovi oma võimust nii kergesti loobuda. Seda näitas 2021. aasta mäss Kapitooliumil ning ka see, kui kiiresti peale valimisi tekkis USA ühiskonnas retoorika, kas Trump võiks kuidagi saada presidendiks ka kolmandat korda, mis on hetkel USA kontsitutsiooniga keelatud. See retoorika ei tekkinud muidugi tühjal kohal, vaid selle viskasid õhku Trumpi pooldajad ning Trump muidugi meeleldi hakkas flirtima selle ideega. Kui nelja aasta pärast võidavad valimised demokraadid, siis võib korduda see, mis on korra juba USA ajaloos juhtunud. Vabariiklased ja eriti nende häälekas ja sõjakas osa ei soovi kindlasti anda võimu käest ning kuna Trump on mõnusalt õõnestanud föderaalvalitsust, ametkondi ja kohtu insitutsiooni, siis vabariiklaste jaoks ei pruugi demokraatlikud valimised olla mingi näitaja ning riik sukeldub kodusõtta. Mulle tundub see loogiline jätk nendele sündmustele ja meeleoludele, mis on USA-s valitsenud viimased kaheksa aastat. Võimalikud on muidugi ka kõikvõimalikud teised stsenaariumid, näiteks, et USA-s hakkavad sisekäärimised pihta varem kui 2028. valimiste aastal. Või et edukas tandem Trump-Musk saab järsu lõpu, sest kuigi mõlemad nendest isikutest on väga ambitsioonikad ning võimule ja rikkusele orienteeritud, on nad ka väga egoistlikud, emotsionaalsed ning impulsiivsed.
Ja lõppu neli mõtet:
- See kõik meenutab aina rohkem ja rohkem kultuslikku 2006. aasta Hollywoodi filmi “Idiocracy”. Ühiskond degradeerub ning võim on selle kätes, kellel on rohkem toorest jõudu.
- Meid ootavad ees väga “huvitavad” ajad. Trump on suutnud tekitada sellise pasatormi vaid veidi enam kui kuu ajaga. See on uskumatult kiire tempo.
- Inimesed, kes usuvad vandenõuteooriaid ja näevad nendele vastandina Trumpi/Muski, on paradoksaalsel kombel just ise uue hiiglasliku vandenõu tekke juures. See, mida Trump/Musk teevad – ongi üks meeletu vandenõu.
- Kui üks hullumeelne naaberriigi juht poleks alustanud seda ristisõda Ukraina vastu, siis oleks maailm palju parem koht ja seda mitte ainult Ukrain positsioonilt. Naljakal moel on Putini sõja tõttu kaotanud praktiliselt kõik: Venemaa majandus kannatab ja terve põlvkond mehi on minema pühitud; Ukraina on agoonias ja võitleb kogu jõust oma ellujäämise nimel; Euroopa on ebakindel ja hirmul. Siin pole eriti palju võitjaid.