Meie esimene päikesevarjutus

Meil on ikka vedanud: reisides oleme kogenud asju, mida me pole ette planeerinud ja see teebki reisimise eriti lahedaks. Nagu näiteks see, kuidas me Mehhiko pulma sattusime või see, kuidas me tänavu neli korda uut aastat vastu võtsime.

Seekord õnnestus meil näha päikesevarjutust. Saime sellest juhuslikult teada, kui hakkasime lennujaamas lendu ootavate inimestega juttu ajama ja üks kutt mainis, et San Antonios on eesoleval laupäeval päikesevarjutust näha. Jalutasime järgmisel päeval toidupoodi ja teel nägime kohaliku kooli juures silti, mis kuulutas samuti, et päikesevarjutus on tulemas.

Guugeldades saime teada, et saab näha rõngakujulist päikesevarjutust ehk “ring of fire” nagu inglise keeles seda nimetatakse. Sellisel juhul kuu ei varja päikest täielikult ning tekib ere tulerõngas. Päikesevarjutus sai alguse 10.20 ning kestis kella üheni ehk praktiliselt kolm tundi. Päris tulerõngast jätkus neljaks minutiks.

Väljusime kodust 11 paiku ja nägime naabritel spetsiaalseid päikesevarjutuse vaatamise prille, kuid neid kahjuks meile ei jagunud. Seadsime siis sammud kooli poole ja sinna oli kogunenud mitukümmend inimest. Valgus läks aina hämaramaks. Ei saa öelda, et päris pimedaks, kuid nägime asju justkui läbi mingi filtri. Olivia väga tabavalt võrdles seda tunnet – nagu oleks Lars von Trieri filmis 🙂

Õnneks jagati ka spetsiaalseid prille, millega saime nautida päikesevarjutust ilma, et me pimedaks jääks. Jah, kuigi on päikesevarjutus, siis otse päikesesse ei tasu vaadata, isegi mitte päikeseprillidega – jube ere on ikka!

Suunasime oma pilgud taevasse ja seal ta oligi: meie pere esimene koos nähtud päikesevarjutus! Algul veel mitte lõplik, kuid juba nii ilus ja eriline!

Täpselt kell 11.54 kuu ja päike jõudsid kohakuti ja tekkis tulerõngas! Mobiiliga läbi prillide klaasi tehtud foto ei anna kahjuks edasi seda pilti, mida nägid meie silmad ja seda tunnet, mis meid valdas.

Oleme rõõmsad, et nägime seda nähtust! Ega see nüüd nii haruldane ka pole ja Maa elanikud saavad seda nautida üsna tihti, kuid selleks peab kas reisima või ootama oma aega ning peab vedama ka ilmaga, sest pilvise ilma puhul ei näe mingit varjutust. Kõige hinnatum ehk täielik päikesevarjutus jõuab Ameerikasse järgmise aasta aprillis ja praegust rõngakujulist varjutust peetakse veidi nagu peaproovina 🙂 San Antonios nähti viimati sellist varjutust 1940. aastal.

Praeguse varjutuse vaatamiseks oli ideaalne paik Nicaragua või Costa Rica, kus varjutus kestis veidi üle viie minuti. USA-s oli pikim aeg Texases ja suurim linn, kus seda sai pikemalt vaadata, oli just San Antonio. Teistes USA linnades sai näha osalist varjutust, kuid mitte tulerõngast, nagu San Antonios.