Olen kuulnud mõtet, et igal põlvkonnal on oma sõda. Päris-päris sõda pole siin piirkonnas olnud enam kui 70 aastat, kuid sõda võib olla ka teisel kujul. Võibolla minu põlvkonna ja minust vanemate inimeste jaoks oli selleks Nõukogude Liidu lagunemine. Mis oli küll äärmiselt hea uudis, kuid millega kaasnesid ka ajutised raskused 90ndate alguses. Praegusel põlvkonnal on selliseks sõjaks koroonast tingitud kriis ja muutused.
Minu ema sündis 1945. aasta alguses ja II maailmasõda läks temast mööda, kuid väikse lapsena koges ta riigistamist. Ema on pannud viimastel aastatel kirja oma mälestused ja ma nüüd loen neid ja toimetan ning jõudsin sinna, kus ta kirjutab kollektiviseerimisest ning mida see tähendas nende pere ja kogu kogukonna jaoks. Need on väga kurvad tekstid ja tahes-tahtmata tuleb pisar silmanurka.
Loen neid ridu ja mõtlen, mida paska on pidanud need inimesed läbi elama. Selle taustal tundub see mõnede inimeste praegune maskivastane jauramine lihtsalt väga kohatu :/
Mõned väljavõtted ema memuaaridest:
Küll aga on mulle väga selgesti meelde jäänud üks ilus päikesepaistene päev. Millegipärast arvan ma siiani, et oli kevad, aga ma ei või selles küll täiesti kindel olla. Igatahes sõiduvahendiks oli vanker, mitte regi või saan, nagu talvel lumega tavaliselt oli. Sellel päeval ei rääkinud hommikust peale minuga ei ema ega isa. Neil oli õues millegipärast nii palju tööd, et aega ei olnud toa juurde tulla. Mul ei jäänudki siis muud üle, kui toas mängida ja vahelduseks aknast välja vaadata. See tegevus oli mulle ikka päris hea ajaviide, sest peletas igavuse ja lasi läbi aknaklaasi osa võtta kõigist vanemate töödest ning tegemistest. Nii ma siis nägingi, kuidas isa kuuri alt meie kõige suurema ja minu meelest ka ilusama vankri välja veeretas ning hobuse ette rakendas. Kuhu ta nüüd läheb? Tavaliselt, kui isa kuhugi minemas oli, räägiti sellest eelmisel päeval. Ema tavaliselt arutas alati kõik järgmise päeva tegemised isaga põhjalikult läbi. Nüüd aga tuli ema hoopiski toa juurde ära ja tegeles köögis. Tema näoilme ja olek olid sellised, et mina ei julgenud isegi kööki minna. Pealegi oli ta juba hommikul käskinud mul ilusasti toas püsida. Isa ei kiirustanudki nii väga, nagu tavaliselt, kui hobune vankri ees, väravast välja sõitma. Ta ajas hobuse koos vankriga hoopiski lauda juurde ja hakkas seal toimetama. Et tal kuhugi kiiret polnud, oli küll igast tema liigutusest näha. Laudast said tal pikkamööda vankrile tiritud meie väikseim seapõrsas, kelle ta kasti sisse pani, siis asetas sinna kasti kõrvale veel kaks meie ilusat utte ja ühe nende väikese tallekese. Seda ei saanud ma küll lubada, sest olin ikka õhtuti emaga neid tallekesi laudas silitamas ja söötmas käinud. Nad olid minu jaoks ühed kõige armsamad loomad meie laudas.
Tormasin kööki ja tahtsin väljagi minna, aga ema käratas mu kohe väga kurjal toonil tuppa tagasi. Ei mäleta, kas ma nutsin, aga kurb olin küll päris kindlasti. Uuesti akna juurde minnes, nägin ma midagi hoopis iseäralikku. Isa oli laudast välja toonud ka meie suurte sarvedega Mustiku, keda ema alati kiitis tema rasvase ja rohke piimaanni eest.
Nüüd aga sidus isa halastamatult meie Mustiku vankri taha. Siis tõi ta tallist välja ka meie talu teise hobuse ja seegi leidis endale koha Mustiku kõrvale. Kui need toimetused tehtud, pani ta nii lauda kui ka talli uksed hoolikalt kinni, süütas suitsu ja, toetudes vankrile, puhus suitsu, nagu ei oleks tal kuhugi kiiret. Rahulikult suitsu lõpuni tõmmanud, pobises ta midagi omaette, ronis siis lammaste kõrvale vankrile ja hõikas hobusele: ,,Nõõ!“
Veel hilja õhtul, kui minulgi õue lubati minna, oli külas, kord siin, kord seal kuulda koerte klähvimisega segunenud loomade häälitsusi. Sellised veidrad hääled kostsid külast veel õige mitu päeva. Meie majast möödaviival teel aga liikusid vankrid veel mitmel päeval ikka ühes suunas. Tavaliselt istus vankril longuspäi mees ja vankri järel lehmad, lambad või hobused. Ainult ühel vankril istus naisterahvas ja mitte norgus, vaid vägagi püstipäi ja laulis kõva häälega ,,õrn ööbik, kuhu tõttad sa…..“. See kange naine oli Puntsaku Juuli. Tema oli oma talus üks tubli perenaine, sest peremees oli vist vaiksema ja rahulikuma loomuga. Aga võibolla ei tahtnud või ei suutnud Juuli mees ise oma armsaid loomi sinna kolhoosi lauta viima minna. Kohe Juuli järel veeres aga üks hästi suur vanker, mille taga kõndis mitu ilusat hästitoidetud hobust ja lehmagi. Vankril istus meie naabertalu peremees Evald Tsirk, süles akordion. Kuna Juuli oli juba laulu üles võtnud, venitas Evald oma pilli pikaks ja lõi ka laulu lahti. Nõnda nad siis läksidki suure laulu ja mänguga, jättes niimoodi hüvasti oma kallite kariloomadega ning keegi ei saanud iialgi teada, millist raskust kandsid need inimesed oma kodukootud vammuste põues.
Tsirgu Evald oli ju pärit sealtsamast Tsirgu talust, kus laul ja pillimäng alati saatjaks olnud. Teised kolm venda, Adolf, Eduard ja Elmar olid küll kõik laulumehed, aga üle küla pillimees oli ainult Evald. Kuigi Tsirgu talu rahvas oli teada-tuntud oma headuses, helduses ja abivalmiduses, ei jäänud neil teatud olukordades puudu ka oma eestlasest peremehe uhkusest. Nii siis viis Evald ära oma talu loomad ühismajandi lauta ja pärast seda mindi appi teistele vendadele Tsirgu poole. Kuna Puntsaku Juuli ka väga abivalmis ja seltskondlik naisterahvas oli, ei öelnud temagi koostööst ära. Tsirgu poolt lehmade jaoks kohandatud laudani, mis asus Soldanite vanas laudas, ei olnud kilomeetritki maad. Soldanite pere oli selleks ajaks juba ammu kuskil kaugel Siberimaal. Kuna kaugele vaja minna ei olnud, siis otsustasid Tsirgu mehed kõik oma loomad ise isiklikult ja käekõrval ilusasti nõukogude võimule üle anda. Kõige ees läks oma akordioni ja lauluga Evald, tema järel Tsirgu põhitalu peremees Adolf mitme hobusega, tirides neid valjaid- ja ratsmeidpidi, siis järgnesid Eduard ja Elmar mitme lehma ning mullikatega. Viimasena kõndis Puntsaku Juuli, kes hea abilisena vedas enda järel Tsirgu talu lambaid.
Midagi imelikku selles kõiges poleks ju olnudki, kui need inimesed oleks oma loomadega tulnud vaikselt, ninad maas. Aga kus sa seda, nad laulsid kõik kõva häälega, saatjaks lõbus akordion. Kuna Puntsaku Juulit oli Tsirgu pool kostitatud väikese pitsikese lauluõliga, siis tegi ta ka laulmise tööd täie tõsidusega. Et nende etendus päris lõbus ja selle ajajärgu kohta üpris julgegi ettevõtmine oli, sai sellest kõneainet igas külatares veel hästi pikaks ajaks. Ajapikku muutus see lugu justkui muinasjutuks, mida igal suuremal koosviibimisel kindlasti räägiti, aga uskuda ei suutnud ega julgenudki seda igaüks küll mitte.
Õhtul, kui juba hämarduma hakkas, tulid Evald ja Juuli üksteist ning akordioni toetades äkitselt meie õue peale. Nad olid oma elu kõige raskema töö teinud ja arvasid, et nüüd pole kiiret enam kuhugi. Nii nad siis istusid meie aida trepile ja püüdsid oma laulutuju justkui vägisi alles hoida, mis neil aga mitte kuidagi korda ei läinud. Kui ema neilt kõige juhtunu kohta aru pärima hakkas, ei kostnud nad esialgu ei musta ega valget. Nad vaatasid emale otsa sellesama eemaloleva pilguga, nagu ema päev varem Idat oli vaadanud. Juuli pea vajus ikka rohkem longu, nagu tahaks ta maale suud anda, siis hakkasid tal aga õlad rappuma ja kui ema talle kõrvale istus, vajus ta nuuksudes ema õlale. Ma ei olnud veel kunagi näinud, et Puntsaku Juuli nutab ja nõnda norgus on. Tema kõndis ikka ainult püstipäi sirge seljaga ja oli alati kõigi lohutaja. Samal ajal, kui ema tegeles Juuliga, tõmbas Evald oma akordioni korraks hästi pikaks, siis vajutas kääksuga kokku ja langetas oma pea pillile ning jäi niimoodi enda ette silmitsema. Kuskilt ilmus ka isa, istus Evaldi kõrvale, pani käe korraks talle õlale, rehmas käega, nagu talle ikka kombeks oli ja sõnas: ,,No on, kurat, elu tulnud!“
Sellest ajast peale hakkas isa, nagu mulle tundus, ikka rohkem ja rohkem vanduma. Võibolla ei olnud ma seda oma varases nooruses lihtsalt tähele pannud, sest ma ei olnud ju siis veel kursis isa tööde ja tegemistega. Nüüd aga saatis igat tema tegemist „kuradite“ rida.
Helgi Koppel