Filmide vaatamine pole teab mis keeruline hobi, aga meie peres on kino tõesti aukohal. Me vaatame palju filme, filmitsitaadid on meie igapäevase vestluse osa ning me arutleme tihti filmidest, näitlejatest ja režissööridest. See kirg on kandunud edasi ka Mikale, kellega koos vaatame mitte ainult multikaid ja lastefilme, vaid ka täiskasvanute filme, mis võivad talle juba sobida. Oleme Oliviaga osalenud filmides statistidena – et näha filmimaailma sisemust ning samas olla toeks ka Mikale, kes on juba saanud teha väikeseid rolle filmides ja reklaamides.
Seega oli kogu meie pere väga elevuses, kui saime teada võimalusest kandideerida Just Filmi (PÖFF’i raames toimuv laste- ja noortefilmide festival) žüriisse. Saatsime avalduse ja Mika enese videotutvustuse ning mõni nädal hiljem saime rõõmustava uudise, et Mika on üks kolmest žüriilikmest juniorite ehk kõige nooremate laste kategoorias.
Kokku sai juniorite žürii hinnata nelja filmi ning lisaks võimaldas žüriiliikme staatus külastada ka teisi PÖFF-i filme, millest Mika valis kaks – seega kahe nädala sisse mahtus tal lausa kuus filmi!
Mulle väga meeldis, kuidas laste eest hoolitseti ja valmistati neid ette oma ülesannete täitmiseks. Enne festivali toimus koosolek, kus tutvustati festivali ning žüriiliikme tööd ja vastati laste ning vanemate küsimustele. Hinnatavaid filme vaatas koos lastega festivali programmikoostaja Heli Jürisson, kes muutus festivali ajaks nende mentoriks ja sõbraks. Peale igat filmi viis Heli lapsed sööma ja nad arutlesid koos filmi üle ning Heli õpetas lastele, kuidas päriselt hinnata filmi, mitte piirda lihtsa fraasiga “Mulle meeldis.” Need ühised söögikorrad olid Mikale vägagi meelt mööda, sest ta oskab hinnata häid toite ja head seltskonda 🙂
Festivali kogemus tipnes PÖFF’i lõpugaalaga Alexela kontserdimajas. Mika sai kaasa võtta ühe kaaslase ja loosi tahtel oli selleks Olivia. Žüriiliikmete ülesandeks oli esineda peaaegu 2000 inimese ees ja kuulutada välja parimad filmid. Mika sai sellega hakkama näiliselt mängleva kergusega, kuigi tunnistas meile hiljem, et jalad ikka värisesid ning hirm oli suur. Me olime nii uhked ta üle: alles ta sündis ning nüüd seisab juba saalitäie inimeste eest ja peab kõnet kahes keeles! Kusjuures see on kogemus, mille tema on saanud juba kaheksaaastasena, aga mina ega Olivia pole kunagi esinenud kahe tuhande inimese ees 😲
Kogu seiklus oli suur kingtus Mikale ja meie perele. Saime näha veidi ühe filmifestivali köögipoolt ning Mika sai kogeda, mis tunne on filme hinnata. Küsisin temalt, kas ta vaatas neid linateoseid teise pilguga ja ta kinnitas, et tõepoolest, ta mitte lihtsalt ei nautinud filme, vaid üritas kogu vaatamise vältel ka hinnata, kuidas film on tehtud.
Aitäh kogu Just Film’i tiimile, kes võttis lapsed oma hoolitseva tiiva alla ja eriline tänu Helile, kelle hoolivus, huumorimeel ja positiivne ellusuhtumine ei tunne piire.