Kohe kui Mika hakkas rohkem rääkima, õpetasime talle ka meie nimed selgeks. Nüüd ongi nii välja kujunenud, et vahepeal oleme lihtsalt “issi” ja “emme”, aga üsna tihti ta ütleb “issi Tarieli” ja “emme Olivia”. Vanaema pole ka lihtalt “mamma”, vaid “mamma Helgi” ja “mamma Ines”.
Eks näis, milliseks see nimetamine kujuneb pika peale. Mulle ühest küljest täitsa meeldib, et ta nimetab meid ka nimepidi. Teisest küljest ma ise olen harjunud oma ema nimetama vaid “emaks” ja kuidagi imelik on kuulda, kui keegi kutsub oma ema/isa nimepidi.
Eriti tore oli üks õhtu kui mulle sooviti head ööd nii: “Head ööd härra issi Tarieli!” 🙂