Vanasti oli hea. Kui meil juhtus kodus olema küpsiseid või puuvilju või kommi või pähkleid või mingeid muid nämmasid, siis ma läksin ja võtsin neid siis, kui ma tahtsin.
Kui Mika sündis, siis toimis kõik samamoodi. Kui tütreke oli juba suurem ja võis ka soovida samu asju, siis pidi veidi kavalam olema ja salaja neid asju suhu toppima.
Viimased pool aastat aga on selles osas täielik jama. Üritan, mis ma üritan, ikka ta näeb, et ma salaja võtsin selle küpsise ja kohe tuleb ära see “Issi! Mida sa sööd? Ma tahan ka!”
