Kirjutasin eelmise aasta märtsis pika postituse sellest, kuidas me Mikale kooli valisime. Üks kriteeriumeid kooli valikul oli meie jaoks põimõppe võimalus – soovisime, et kool võimaldaks meil käia vahepeal Eestist ära. Rocca al Mare kool võimaldab põimõpet ja mulle tundub, et lausa soodustab seda. Koolis on sellise õppevormi jaoks eraldi spetsialist, kes aitab valmistuda koduõppe perioodiks, annab nõu ning toetab koduõppe vältel.
Meie koolis on see üles ehitatud nii, et laps, kes käib koolis, võib osa ajast olla koduõppel. Lühimaks perioodiks on üks õppetsükkel ehk siis see aeg, mis jääb kahe koolivaheaja vahele. See sobis meile ideaalselt: peale jõule (sellele eelneb meie perefirma jaoks aasta kiireim aeg) veidi puhkasime ja siis hakkasime otsi kokku tõmbama. Pakkisime, tegime reisieelseid ettevalmistusi, tegime võimalikult palju ette Lucky Laika asju ning muu hulgas valmistusime esmakordselt ka koduõppeks.
Kuidas valmistusime enne reisi ja mis sammud tuleb läbi teha? Esimese asjana tuleb esitada koolile avaldus. Seejärel toimub konsultatsioon koduõppe spetsialistiga, kes seletab lahti põhiasjad, vastab küsimustele ja vajadusel suhtleb Mika õpetajatega. Suhtlemisse koduõppe koordinaatoriga on kaasatud ka õpilane – ei ole nii, et ainult vanemad räägivad, vaid küsiti ka Mika arvamust ning juhendati teda otse. Kolmandaks on vaja suhelda huviringide/trennide juhendajatega (meie koolis ei võeta koduõppe ajal huviringide eest tasu) ning anda koolile märku, et laps ei vaja sellel perioodil koolisööki.
Seejärel on vaja suhelda klassiõpetajaga, kes vaatab üle, kas kõik vajalikud õpikud ja töövihikud on selleks ajaks lapsel olemas. Meil jäigi üks töövihik Eestisse, aga õnneks on meie klassi lapsevanemad abivalmid ja meile saadeti fotosid selle töövihiku lehekülgedest.
Tulevikus võib Mika kindlasti kasutada e-raamatuid, kuid praegu on oluline, et ta loeks paberraamatuid ja seega võtsime talle kaasa 39 lasteraamatut. Enamus nendest õhemad ja pehme kaanega. Ostsime neid Uuskasutuskeskusest, kus vanu raamatuid müüakse väga odavalt, umbes 30 senti/tk. Valisime enamuse raamatuid selliseid, mida Mika saab ise lugeda ning mõned ka sellised, mida on hea ette lugeda. Kui varem oleme isegi neljaks kuuks ära sõites üritanud jääda käsipagasi piiridesse, siis seekord tänu Qatar Airways’i naeruväärsele 7-kilose käsipagasi piirangule ja Mika lugemisvarale võtsime juurde ka ühe äraantava kohvri. Kuna Uuskasutuskeskusest saadud raamatud on odavad, siis saab suurema neist maha jätta. Tagasi Eestisse rändasid vaid need raamatud, mida Mika soovis endale jätta.
Mika on tubli lugeja ja reisi lõpuks oli tal 39 raamatust 29 loetud! Ülejäänud kümnest lugesime meie unejuttudeks neli raamatut, seega liigselt sai kaasa võetud vaid kuus raamatut 😉
Võtsime kaasa ka kõik vajalikud koolitarbed (pliiatsid, vildikad, liim, joonlaud, kustukumm jne), kuid tegelikult oleks sama targalt võinud võtta kaasa ka vaid ühe hariliku pliiatsi, sest kõiki muid asju saab osta kohapeal.
Lahkusime Eestist 6. jaanuaril – samal päeval, mil Mika klassikaaslased läksid tagasi kooli. Reisipäevadel on õppimine keeruline, kuid jõudes sihtkohta alustasime koduõppega kohe ülejärgmisel päeval.
Järjepidevus ja süstemaatilisus on mu meelest koduõppe puhul üliolulised. Selgitasime kohe ka Mikale, et koduõpe tähendab seda, et ta peab jätkuvalt käima koolis, lihtsalt tehes seda reisil pole ta kõrval klassikaaslasi, ta ei saa käia lahedas koolimajas ning ei pea ärkama kella peale. Aga õppimine ikka jääb ja talle armsaks saanud õpetajate asemel oleme meie, tema vanemad. Oluline on mitte ainult rääkida seda lapsele, vaid saada ka ise sellest aru 🙂 Anda endale aru, et pead lapsega iga päev tegelema. Õnneks meie jaoks oli see juba tuttav, sest oleme viimase kolme aasta jooksul olnud Eestist ära 500 päeva ja selle aja jooksul tegelesime Mikaga igapäevaselt. See polnud küll päris koduõpe, aga lapsega mängimine, tema arendamine ja teatud määral ka õpe (näiteks alustasin Mikale inglise keele õpetamist juba kolm aastat tagasi) olid meile hästi tuttavad ja see lõi hea baasi koduõppeks nii meile, kui ka tütrekesele.
Koduõppe A ja O on Stuudium ehk veebipõhine õppekeskkond, kus õpetajad märgivad ära, mida tunnis tehti ja millised on kodused ülesanded. Kuna õpetajad sisestavad neid andmeid koolipäeva vältel või lõpus, siis me olime õppega ühe päeva võrra maas. Seega kujuneski meie koolinädal pigem selliseks, et esimene koolipäev oli teisipäeval ning viimane laupäeval. Stuudiumis on ära märgitud, milliseid ülesandeid ja harjutusi läbiti, milliseid lehekülgi õpikutes/töövihikutes ära tehti ning on viited digitaalse õpiku (Opiq) peatükkidele, kus saime digitaalselt ära teha samu ülesandeid, mida Mika klassikaaslased tegid Eestis.
Meie koolipäevad kujunesid alati umbkaudselt samasugusteks: peale hommikusööki õppisime tunnikese, siis väike paus, siis veel tunnike-poolteist ja siis juba tuligi lõuna. Vajadusel õppisime veidi ka peale lõunat ning siis reeglina läksime linna jalutama. Mõnikord õhtupoole tegime lihtsamaid asju nagu joonistamine ja nuputamisülesanded. Lisaks kooliprogrammile õpetasin mina Mikale ka inglise keelt ning kogu perega harjutasime prantsuse keelt Duolingo äpis. Kartsime enne reisi prantsuse keelt kõige rohkem, sest ei mina ega Olivia ei räägi seda keelt ja kuidas sa õpetad lapsele keelt, kui sa ise seda ei valda? Õnneks ei läinud hirmud täide ja Duolingo abil saime selgeks suure hulga sõnu ja väljendeid. Prantuse keele hääldus on muidugi täiesti ulme ja vahepeal me vaidlesime, kes kuidas kuuleb ja hääldab neid sõnu, aga üldjoontes ma usun, et olime kõik tublid 🙂
Jagasime koolipäevad Oliviaga ära: ühel päeval oli tema õpetaja, järgmisel mina. Keskmiselt kulus päevas õpingute peale kaks tundi, sinna lisaks Duolingo (5-10 minutit päevas), joonistamine/meisterdamine ning lugemine. Osaliselt sai sellel ajal teha ka mingeid lihtsamaid oma asju, kuid üldiselt on see siiski lapsele pühendatud aeg ja midagi tõsist sa sellel ajal ei saa teha. Isegi kui on väike paus “tundide” vahel, on ka oma pea üsna paks ja selle pausi ajal tõsise töömeili kirjutamine on veidi keeruline 🙂
Kui lugemist, kirjutamist ja matemaatikat saime teha üsna täpselt Stuudiumi järgi, siis mõnesid asju pidime veidi improviseerima. Näiteks kehalise kasvatuse harjutusi polnud võimalik täpselt nii teha nagu koolis ja talvises Eestis, aga selle eest me kõndisime üsna palju ja igapäevaselt pidi Mika läbima vähemalt 2-3 kilomeetrit, mõni päev ka 3-5 kilomeetrit. Meie reisi vältel polnud võimalik kogu aeg ujuda paar korda nädalas, kuid Mombasas veedetud 20 päeva jooksul käisime praktiliselt iga päev basseinis ning lisaks mõned korrad ka rannas. Muusikatunnis õpitud laule üritasime ka meie laulda, aga muidugi täpselt sellisena nagu koolis muusikaõpetaja käe all, ei saanud me Mikale pakkuda. Kunstiõpetust sai Mika reisi ajal isegi suuremas mahus kui koolis, sest Olivia andis talle mitmeid erinevaid ülesandeid. Muuhulgas valmis Mika esimene natüürmort. Loodusõpet tegime kooliprogrammi järgi, kuid Olivia juhendamisel uurisime ka kohalikke taimi ning linde ja tutvusime Aafrika loomadega safaril.
Kahe kuu jooksul suhtlesime video teel kaks korda ka meie koduõppe koordinaatoriga. Suhtlemisel temaga saime õnneks kinnitust oma mõtetele, et koduõpe ongi veidi teistmoodi õppevorm ja siin ei pea 1:1 tegema nii nagu koolis. Muidugi me üritasime järgida kooliprogrammi võimalikult täpselt, kuid need asjad, mis jäid tegemata, said kindlasti korvatud reisimisega seotud teadmiste, oskuste ja kogemustega. Näiteks orienteerumisoskus (orienteerumist võib ka väga lõbusalt teha) ja oskus ise hakkama saada teatud olukordades. Oleme seda ka varem teinud, aga seekord ma üritasin suunata Mikat veelgi rohkem olema iseseisvam – orienteeruda lennujaamades ja linnaruumis, suhtlema ise teenindajate ja müüjatega, looma kontakti teiste lastega jne. Ja seda kõike inglise keeles. Ma olen väga uhke, et Mika sai enamasti nende väljakutsetega hakkama. Ta oli iseseisvam ja tema inglise keel paranes.
Teised söögid, teine kultuur, teine nahavärv, teine arhitektuur, teine suhtlemismaneer – see kõik oli huvitav ja lõi uusi jututeemasid, kuhu oli kaasatud ka Mika. Reisimine annab meeletu koguse uusi teadmisi ja kogemusi, mida lihtsalt pole võimalik raamatutest õppida. Ka meie polnud varem Aafrikas käinud ja see reis õpetas meile palju. 7-aastase aju enam ei loo nii palju sünapseid kui varajasemas lapseeas, kuid siiski see kõik ladestub ja loob seoseid, mida on raske üleväärtustada. Lapse aju imeb kõik kogetu sisse ja kindlasti on sellel positiivne mõju Mika arengule ja maailmapildi kujunemisele.
Kui rääkida veel ootustest, siis ühest küljest läks koduõpe selliselt nagu ma seda umbes ette kujutasin. Teisest küljest, oli sellega kohati rohkem tegemist, kui arvestasin. Sellel päeval, kui olin õpetaja, ei jäänud väga palju aega töötamiseks ja üsna palju aega ja jõudu kulus ära kooliasjade tegemistele. Justkui läks küll ainult kaks tundi, aga tegelikult kulus aega nipet-näpet veel ja kokkuvõttes tööd sellel päeval väga palju teha ei saanud.
Et kõik liiga ilus ja roosamanna ei tunduks, siis peab ära märkima, et vahel läksime kõik totaalselt närvi ka 😁 Seda nii õpilane Mika, kui ka õpetajad, Olivia ja Tarieli. Mina isiklikult läksin kõige rohkem närvi siis, kui Mika ei saanud hästi hakkama matemaatika ülesannetega. Kordasime neid liitmisi ikka ja jälle, parandasime vigu, taas liitsime ja siis kirusime 😁 Hetkel tundub see isegi toreda seigana, kuid mäletan, et sellel hetkel mõtlesin küll, et kurat, ma ei ole hea õpetaja, kui sellise asja peale närvi lähen ning ei suuda lapsele korralikult asjad selgeks teha.
Mingi hetk tekkis ka väsimus sellest koduõppest. Algus oli ilus, aga nii umbes kolme-nelja nädala möödudes hakkas täiega üle viskama. See kestis umbes nädalakese ja seda tundsime me Oliviaga mõlemad, aga siis läks jälle kergemaks ja toimis taas kõik hästi. Hea, et lõpupoole jäi ka koolivaheaeg – saime kõik puhata.
Miinuspoole pealt on Mikale vist kõige raskem see, et polnud teisi lapsi. Meie reisi esimesed kolm nädalat veetsime hotellilaadses korterite kompleksis ja seal polnud püsielanikke. Seega polnud ka lapsi. Õnneks olukord muutus, kui sõitsime 20 päevaks Mombasasse, kus Mika leidis endale majahoovis omavanused lapsed, kellega ta mängis igal õhtul. Meie reisi viimased paar nädalat olime taas Nairobis, kus õnneks seekord oli majas väga palju lapsi. Mika paar päeva ei võtnud vedu nendega suhtlemisel ja püsis kodus, kuid siis hakkas ta nendega suhtlema ja peagi oli ta maja popim tüdruk 😁 Õnneks jõudis siis kätte koolivaheaeg ja seda ka kohalikel lastel ja nii nad ühe nädala mängisid praktiliselt hommikust õhtuni iga päev. Oli nii tore näha, et Mika sai lõpuks piisavalt suhelda ja mängida omavanuste lastega!
Koduõppe üheks suureks plussiks on see, et sa reaalselt näed, mida ja kui palju su laps õpib. Kui Mika käis koolis, siis me tegime temaga kodutöid, aga koolis läbitud materjaliga tutvusime pigem põgusalt. Nüüd õppides Mikaga koos saad aimu, mis asju koolis õpitakse. Tean, et see kõlab klišeena, aga tänapäeva lapsed õpivad ikka oluliselt keerulisemaid asju, kui meie samas vanuses õppisime 🙃
Koduõppe suur pluss on ka see, et kuigi sa kulutad aega õppele, siis ei kulu seda üldse koolis käimisega seotud tegevustele: kooliriiete-spordiriiete sättimine, logistika, koolivälised tegevused jne. See on tegelikult väga suur ajahulk, mis kulub sellele kõigile ja millest me olime päikselises Keenias vabad 🙂
Pikas perspektiivis ma loodan, et suudame jätkata uuel aastal (või kes teab, äkki isegi veel sellel aastal) ja ka edaspidi oma reisidega ning Mika jaoks muutub see veelgi tavapärasemaks. See vundament, mille ladusime veel siis kui Mika käis lasteaias, tegi kogu protsessi lihtsamaks ning see vundament, mida laome praegu, annab loodetavasti eelise samasuguseks eluviisiks ka tulevikus. Usun, et Mika õpib põimõppe abil olema iseseisvam ja leidlikum ning need oskused tulevad talle kasuks nii koolis, kui ka kogu edaspidises elus.
Lõpetuseks tahaks tänada meie koduõppe spetsialisti Getterit, kes julgustas ja toetas meid ning klassiõpetajat Tiiut, kes alati kiiresti reageeris meie küsimustele ning aitas igati kaasa. Suur-suur tänu teile, te olete parimad!
