Kuna Mika on meie ainus laps ja varem eriti kokkupuuteid väikeste lastega pole olnud, siis on meie jaoks kõik uus. Mulle tundub, et Mika räägib parajalt, aga paljud inimesed on öelnud, et ta räägib kaheaastase lapse kohta ikka väga hästi ja palju 🙂
Mika jutt on läinud väga huvitavaks 🙂 See on segu hästi asjalikest kommentaaridest ja väljamõeldud lugudest. Tänane väljamõeldud lugu oli selline:
Mika: Ükskord ma kukkusin ja seal olid kalad ja nad näksasid mind. Seljast.
Mina: Kalad näksasid sind seljast? Oli siis valus?
Mika: Jaa…pidi arsti juurde minema. (veidi mõeldes)…hambaarsti juurde.
Mina: Ja mida arst tegi siis?
Mika: Süsti. See kipitas.
Ja asjalikud kommentaarid olid sellised:
Mika ja Olivia on juba hommikust söönud, mina pidin aga varahommikul ära minema ja jõuan koju hiljem ning saan alles siis süüa. Mika aitab Olivial mulle süüa teha ja siis jälgib, kuidas ma söön. Ise ka vaikselt näksib küll juustu, küll vorsti.
Mina: Kallis, äkki aitab juba? Sa ju oled hommikusööki söönud?
Mika (vehkides kätega nagu itaallane ja eriti tugevalt artikuleerides): Issi, ma ei söö su käest ära! Ma ainult maitsen!
Teine asjalik ja lühike jutt oli siis, kui hakkame Mikaga jalutama minema ja jätsime Haiku koju. Mika koerale ukselt: Nägemist! Ära haugu!