Alustasin selle postituse kirjutamist juba 22. veebruaril, kuid paar päeva hiljem algas Ukraina sõda ja kogu see blogipidamine ja piltide jagamine Instas tundus nii kohatu ja tähtsusetu. Praeguseks on sõja algusest möödas peaaegu kolm nädalat ja leidsin endas piisavalt jõudu, et taas kirjutada. Kuigi jah, jätkuvalt on motivatsioon suht madal, on siiski hea mõelda ja loota, et ühel ilusal päeval saab see sõda läbi (Venemaa totaalse kaotusega) ja siis on vanu postitusi vaadates hea taas meenutada ilusat reisi. Võibolla on mõnele inimesele ka sellest infost kasu, kui on plaan Mehhikosse tulla.
Tegime ka videokokkuvõtte:
Niisiis, peale kollase linna külastamist otsustasime näha ära ühe päeva jooksul nii Las Coloradase kui ka Chichen Itza, mis on üks maailma uuest seitsmest imest. Kuna sama päeva õhtul tahtsime jõuda ka koju Chan Chemuyili, siis kilomeetreid tuli kõvasti üle 400 ja viimased kaks tundi sõitsin pimedas. Seda osa ma kartsin, sest ikkagi võõras maa, aga enamus maanteid olid väga korralikud, ainult üks 50 km jupp oli selline, kust polnud ühtegi teemärgistust ja autosid tuli pidevalt vastu, seega oli raske sõita.
Teadsime, et Chichen Itza avatakse kell 8 ja paljud soovitavadki seda külastada just kas hommikul, kui on veel vähe rahvast või siis vahetult enne sulgemist. Nuuh, kell 8 me muidugi kohale ei jõudnud, aga 9.30 küll. Kohe sissesõidul tüübid mingis vormis näitasid, et peatuksin. See on Mehhikos üsna tavaline, et jõudes mõne turismiobjekti juurde on ametliku moega mehed, kes näitavad, et tuleb peatuda. Tegelikult muidugi peatuda pole vaja ja need pole mingid ametnikud, vaid ilusa vormiga mingi teenuse müüjad ning võib rahulikult edasi sõita. Ma juba kahtlustasin mingit pettust, aga siiski peatusin – mees rääkis, kus on parklad ja palju maksavad piletid jne ja pakkus ühtlasi ka ekskursiooni. Viimasest küll loobusime.
Arvasime, et Chichen Itza püramiid on kuskil keset džunglit ja seal on mingi piletiputka ja ongi kõik. Tegelikult on selle püramiidi ümber ehitatud megabiznes, mis on muidugi ka täiesti arusaadav – inimesed tahavad teenida. Esimene võimalus kohalikke toetada oli parkla, mis oli parkijate sõnul hea koht, sest suur parkla on kindlasti väga täis ja püramiid on siit vaid 200 m kaugusel. Koha eest sooviti saada 100 peesot (alla 5 euro). OK, parkisime sinna ja edasi liikusime jala. 200 meetrit küll nüüd polnud 🙂 pigem nagu 400 või enam ning sissepääsu parkla oli küll täis, kuid kas just täitsa täis?
Sissepääsu juures oli mustmiljon inimest. Kiiremini pääsesid sisse grupid, mida toodi bussidega. Oli võimalus võtta ka eraldi ekskursioon, millega lubati samuti kiiresti sisse saada, aga hind oli umbes kaks korda kallim kui pilet. Seega valisime järjekorras seismise ja meil kulus selle peale umbes pool tundi. Pileti eest sai tasuda ka kaardiga, kuid umbes viiendik tuli tasuda sulas kuna see osa läks kuhugi eraldi: kas osariigile või mingile kultuuriametile vms. Pilet maksis täiskasvanule üle 500 peeso ehk umbes 24 eurot ja lapsele 80 peesot ehk alla nelja euro.
Olime tulnud Izamalist kiiruga ja seega jäi meil hommikusöök ära, aga olime võtnud kaasa mõned sarvsaiakesed, paar väikest jogurtit ja veidi krõpse ning lootsime neid süüa püramiidi juures. Peale piletite ostmist avastasime aga, et kohe on ees turvakontroll, kus oli silt, et kõik söögid ja joogid on keelatud. Mika oli (kas siis selle jutu peale või lihtsalt) kuidagi eriti virila näoga ja meie taga kohmitsesid paar pensionäri ning turva lihtsalt viipas meile “Go with child” ning saimegi sisse koos oma toidumoonaga, mille pärast vaikselt ja rahulikult ära sõime 🙂
Mis ma siis oskan öelda Chichen Itza püramiidi kohta? Kindlasti on see ilus ja suur ja võimas. Kuid meile meeldis isegi rohkem päev varem nähtud Kinich Kakmó. Chichen Itza oli kuidagi liiga korras ja hästi säilinud 🙂 Ja sellele ei saanud üldse ligi, sinna tippu ronimisest rääkimata. Lisaks ei loonud just erilist maailma ime nautimise meeleolu kümned ja kümned kauplejad, kes olid püramiidi ümber loonud tiheda laadaplatsi ja pakkusid üsna tungivalt oma (muidu väga ilusat ja ahvatlevat) kaupa. Seega tegime kiire tiiru peale, vaatasime veidi ka püramiidi ümber olevaid varemeid ning otsustasime edasi liikuda.
Järgmised kaks tundi sõitsime Las Coloradase poole. GPS oli valinud millegipärast sellise tee, mis lookles külade vahel, seega kiirus oli tihtipeale 20-60 km, kuid samas autoga läbi džungli kitsal teel sõitmine oli meie kõigi jaoks täiesti uus ja väga lahe kogemus. Oli tunda, et džungel üritab võita tagasi selle maa, mis oli tee ehitamiseks temalt ära võetud ja kohati oli tunne, et sõidame läbi rohelise tunneli 🙂
Las Coloradas on väike küla, kus elab 1400 inimest. Asula suurim tööandja on soolatööstus ja selle tööstuse kõrvalprodukt on imelised roosad järved (suuruselt pigem tiigid), kus toodetakse soola. Roosat värvi annavad veele mikroorganismid, mis seal pesitsevad. Kohale jõudes ootas meid küla alguses jällegi kamp tegelasi vormiriietuses, kes pakkusid ekskursioone roosadele järvedele. Kuna olime pikalt sõitnud ja pikk tee oli veel ka ees, siis otsustasime võtta pakkumine vastu ja mitte hakata ise leiutama. Üks meestest hüppas motika selga ja sõitis meil ees, et näidata teed roosade järvede juurde.
Selgus, et roosasid järvi on vaid üks (tegelikult on neid rohkem, aga sinna rahvast ei lasta) ning ilma giidita sinna ei lasta. Varem inimesed käisid neid järve ise vaatamas, aga kuna see on tööstus ning tiigid asuvad eraterritooriumil ja huviliste arv aina kasvas, siis mingi hetk pandi tara ja äri püsti. Pilet koos ingliskeelse giidiga maksid 330 peesot inimese kohta ehk veidi alla 16 euro. Laps sai tasuta.
Ekskursioon on lühike ja napisõnaline, aga sõbralik giid kõnnib palava päikese all koos meiega umbes 25 minutit ja aitab teha perepilte. Tee Las Coloradasesse ning tagasi oli pikk ja väsitav, aga see oli igati seda väärt – need järved on tõesti roosad ja jätavad kustumatu mulje!
See helesinise taeva ja roosa vee kombinatsioon on täiesti sürr 🙂
