Ho Chi Minh City – mis enim meeldis

Malaisia pealinnast liikusime edasi Vietnami suurimasse linna Ho Chi Minh’i endise nimega Saigon.

Kes tahab videot vaadata, saab teha siin:

Need, kes armastavad rohkem lugeda ja fotosid vaadata, jätkake siit:

Valisime selle linna, sest seal on soe ja tundus selline huvitav. Kuigi mina ootasin kommunismi, on see riik ja vist eriti see linn muutunud täiesti kapitalistlikuks. Suhtlesin just täna ühe prantslasega, kes käis esimest korda Hanois 15 aastat tagasi ja nüüd külastas sama linna teist korda ja ta ütles, et linn oli nii tugevalt muutunud – kui varem pandi kell üheksa õhtul kõik kohad kinni, siis nüüd olid poed ja baarid iga nurga peal ja öösiti elu kees. Sama ka HCMC’s – elu keeb ööpäevaringselt ning seda mitte ainult turistide pärast, vaid tekkinud on suur ja tugev keskklass, kellel on kallid autod ja riided ning kes pidutsevad ja lõõgastuvad moodsalt.

Mulle HCMC väga meeldis. Jah, ta on veidi närviline ja kiire (ok, mitte veidi, vaid ikka hullult kiire), aga tema vibe mulle sobis ja tundsin ennast seal mõnusalt. Söök oli VÄGA hea ning inimesed sõbralikud. Söögiga oli tõesti see lugu, et kordagi ei saanud halba kogemust ning kuigi söögikordade hind oli väga varieeruv (alates 8 eurost kogu perele kuni 30 euroni), siis kvaliteet ja maitsed olid alati head. Isegi meie maja alumisel korrusel asuv väike pood müüs 1,5-3 euroga valmistoite, mis ei valmistanud pettumust.

Kes plaanib reisi Vietnamisse, siis enne reisi peab vormistama e-viisa, mis lubab viibida riigis kuni 30 päeva. Kohapeal reisimiseks on väga mugav kasutada Grab äppi, mis lisaks taksole võimaldab tellida ka toitu, kaupa poodidest ning tellida taksoks rolleri, mis on poole soodsam kui takso, mis on niigi juba soodne.

Me veetsime Ho Chi Minh’is kuu aega, aga kuna tegime ka üsna palju tööd, siis väga palju vaatamisväärsusi ei näinud. Siiski panin kirja mõned kohad, mis meile meeldisid.

1. Landmark 81 and Central Park

Kui me otsisime majutust Ho Chi Minh’i, siis täitsa kesklinnas olid hinnad üsna kallid. Otsisime siis edasi ja sattusime mingi uusarenduse peale, kus olid mitmeid Airbnb kortereid. Samas ei olnud see ka kaugel kesklinnast, umbes 3-4 kilomeetrit. Hind siin oli umbes 1500 eurot kuus – see on kõikide mugavustega kolmetoaline korter. Kui guugeldasime seda piirkonda, siis fotodelt vaatasid vastu ilusad kõrghooned ja kena park nende läheduses. Broneerisime korteri ära, aga nagu ikka uues linnas majutust neti teel otsides, ei tea sa kunagi, mis kant sind päriselt ootab ja kas seal on hea või halb elada.

Sõites taksoga lennujaamast uude korterisse nägime kauguses pilvelõhkujat. Olivia küsis, mis see on. Ma jõudsin targutada, et jaa, olen seda vist piltidelt näinud, vist mingi kohalik kõrghoone. Muidugi polnud mul aimugi, et see kõrghoone on Vietnami kõrgeim hoone nimega Landmark 81 (vastavalt siis 81 korrust) ja et see asub 100 meetri kaugusel meie majast.

Me ei teadnud ka täpselt, mis korrusel on meie korter ja kui sisenesime lifti ning korteri omanik vajutas kõige kõrgemat nuppu ja me jõudsime 49. korrusele, siis tunne oli mõnus. Etteruttavalt võib öelda, et lõpupoole sai kõrgel elamisest ka isu täis, eriti Olivial, kes naudib hetkel Balil esimesel korrusel elamist.

Kui läksime järgmisel päeval tutvuma meie naabruskonnaga, siis saime aru, et see on hiiglaslik uusarendus, kus on 18 kõrghoonet, millest üks on Landmark 81. Viimase ülemistel korrustel on vaatamisplats, aga sinna me ei läinudki, sest elasime ju isegi väga kõrgel ja nautisime ilusat linnavaadet iga päev. Landmark 81 maaalustel ja alumistel korrustel on kaubanduskeskus poodide, söögikohtade, kino ja uisuplatsiga.

Minu jaoks oli lahedam vaadata seda kõrghoonet väljast, sest ta on igal õhtul tuledes ja särab kaugele. Kuid suurim avastus oli kõrghoonete juurde kuuluv park nimega Central Park. See asub Saigoni jõe kaldal ja on meeletult populaarne kohalike elanike seas. Ta ei ole isegi niivõrd park, kuivõrd jõepromenaad, kuhu armastavad tulla lastega pered (mitu suurt mänguväljakut ning alad lastesünnipäevade tähistamiseks), spordiharrastajad (jooksjad, tennise ja minigolfi harrastajad, tantsijad, jooga armastajad, rulluisutajad), piknikupidajad (kesksele alale kogunes iga õhtu kümneid seltskondi, nädalavahetusel oli neid kõvasti rohkem), armunud paarid ja tuulelohelennutajad. Ho Chi Minh’is pole väga palju rohealasid ja sellepärast on see koht ülipopulaarne.

Minu jaoks kujunes see üheks lemmikkohaks terves linnas. Annan endale aru, et see koht pole päris HCMC nägu, kuid samas ka on, sest see linn on nüüd palju kaasaegsem ja pargis olevad inimesed olid enamuses kohalikud vietnamlased, kes elavad samasugust elu, nagu lääneriikides. Mulle väga meeldis õhtuti jalutada Central Parkis, vaadata kohalikke inimesi ja nautida Saigoni jõelt tulevat sooja tuult. Pargist avanes ka väga ilus vaade kogu elamiskompleksile, mille keskmeks on tuledes särav Landmark 81.

2. Tuulelohe lennutamine

Eelmises peatükis juba kirjutasin, et Central Park’is lennutatakse lohesid. Mul endal on olnud ammune soov lennutada lohet, aga millegipärast polnud ma selleni jõudnud. Ostsime isegi suvel Mikale lohe juba valmis, aga lubaduseks see jäigi. Isegi meie suvise fotosessiooni ajal, kus “kaardistasime” meie unistusi, sai ära märgitud, et nii mina kui Mika soovime lennutada lohet.

Kui ma nägin, kui palju tuulelohesid Central Park’is on, siis tekkis mõte, et äkki saaks ka meie seda proovida. Kui mõne aja pärast sattusime turule ja nägin seal lohesid, siis sai üks kohe ka ostetud. Hind oli megasoodne, alla kolme euro. See oli üsna korralik ja suur lohe selle raha eest, ainult nöör oli lühike, umbes 40 meetrit.

Kui me lohega parki läksime, oli parajasti nädalavahetus ja seetõttu oli seal väga palju rahvast, kes pidasid piknikku ja ka väga palju lohede lennutajaid. See tegi lennutamise keeruliseks – joosta maas istuvate inimeste vahel on paras logistika 🙂

Ja kuna lohesid oli palju, siis pidi kogu aeg jälgima, et ei jääks teistele lennutajatele ette ja nöörid risti ei läheks. Võimlesime, mis me võimlesime, aga lohet me üles ei saanud. Siis tuli üks vietnamlane, pakkus abi ja üks-kaks-kolm juba tal oligi meie lohe õhus. Mina olin õnnelik, aga Olivia polnud küll rahul – mis mõttes keegi tõstab meie lohe õhku, me tahaks ikka ise! 🙂

Tulime siis ühel päeval uuesti – oli vähe rahvast ja meil oli piisavalt ruumi, et joosta. Üsna ruttu saime aru, et lohega polegi vaja kuhugi joosta. Rulli piisavalt pikk jupp nööri lahti (nii 15 meetrit vähemalt) ja kui üks hoiab lohet enda kohal ja siis lihtsalt tõukab ta õhku ning nööri teises otsas inimene jookseb 10-20 meetrit, siis ongi lohe õhus. See võtab 5 sekundit! Kui saime triki selgeks, siis tegime seda veel mitu korda – lasime lohe alla ja tõstsime ta taas õhku 🙂 Ja ohhhhoo…milline mõnus tunne on lohet lennutada! Ma arvasin, et see on hull võimlemine, aga tegelikult on see pigem selline zen-tegevus. Vietnamlased teevadki seda nii, et saavad lohe õhku ja siis istuvad maha ja rahulikult jälgivad oma lohet. Meenutab pigem kalastust 😉

Nii et kui olete Ho Chi Minh’is, ostke endale mõne euro eest lohe ja mingi Central Parki seda lennutama. Väärt kogemus!

3. Binh Tay Market ehk hiina turg ja Benh Tanh Market ehk turg turistidele

Kaks kuulsat HCMC’i turgu. Hiina turg on lahe selles mõttes, et siin pole eriti turiste. Olime seal umbes poolteist tundi ja selle aja jooksul nägime vaid kahte valget inimest. Binh May turul paljud müüjad müüvad hulgi, seega ei tasu panna pahaks, kui mõni müüja ei soovi teile kaupa müüa või hõikab “Wholesale! Wholesale!”. Turul on palju Hiinas valmistatud kaupa ja iga müüja on keskendunud ühte tüüpi kauba müügile. Turu teeb veel eriliseks see, et selle ümber on mitme kvartali jagu poode, mis müüvad sama või sarnast kaupa, mis turul. Seega kauplemisala on valgunud turuhoonest palju kaugemale.

Benh Tanh turg on suunatud turistidele. Lisaks riietele, suveniiridele, jalatsitele jms on siin ka toitlustusala, kus saab kiiresti ja soodsalt süüa. Kuigi turg on turismimaiguline, jättis ka see hea mulje ja hinnad olid igati OK. Saime Mikale korralikud jalatsid 12 euroga, Oliviale väga korraliku suure räti 10 euroga, hommikumantli 8 euroga ning ilusa kleidi 20 euroga.

4. Ho Chi Minh City Book Street, Notre Dame Cathedral of Saigon ja Sai Gon Central Post Office

Kõik need kolm asuvad praktiliselt koos. Book Street on vaid umbes 100 meetrit kuulsast kirikust ning kirikust üle tee asub vana postkontor.

Book Street ehk raamatutänav on väga armas väike vaikuse ja rahu oaas keset kiiret Ho Chi Minh Cityt. See on väike jupp tänavat, mis on autoliiklusele suletud ja sisaldab mitmeid raamatupoode, kohvikuid ja paari disainipoodi. Pole võibolla väga originaalne, samas pole ma sellist kontseptsiooni varem kuskil kohanud.

Notre Dame Cathedral of Saigon on 1880. aastal prantslaste poolt ehitatud kirik, mis on üks kuulsamaid selles linnas. Paraku hetkel on see suletud renoveerimistöödeks :/

Üle tee asub umbes samal ajal jällegi prantslaste poolt ehitatud vana keskpostkontor. Ilus hoone, mis töötab ka praegu postkontorina. Koht ongi eriti populaarne turistide seas, sest sealt saab mugavalt saata postkaarte (seda tegime ka meie, Tartusse jõudis kaart 2 nädalaga) ja külastada mõningaid suveniiripoode.

5. The Cafe Apartments ja Nguyen Hue tänav

Nguyen Hue tänav on lai tänav, mille keskne osa on autovaba ja paljude vietnamlaste poolt armastatud jalutuskoht. Kuigi see pole just La Rambla ega isegi mitte Viru Tänav, on seal siiski tore jalutada, eriti õhtusel ajal. Tänava alguses on kallite brändide poed (Carterier, Rolls Royce jne), mis taaskord tõestab, et Vietnam pole enam see kommunistlik riik, mida ta varem oli.

Tänava parim osa mu meelest on The Cafe Apartments – taas üks kontseptsioon, mida ma pole varem kusagil kohanud. Terve 8-kordne maja on tehtud ümber üheks suureks söögikohaks. Selles elasid kunagi kohalikud, sõja ajal USA sõjaväelased, seejärel sadamatöölised ning nüüd on saanud sellest hipsterite lemmikpaik.

Aga kuidas see koht üles leida? 🙂 Kõrval on raamatupood ja selle kohal ongi kohvikud, kuid sissepääs pole raamatupoest, vaid kõrval asuvast kangialusest, kuhu on pargitud rollerid. Mingeid silte seal pole 🙂 Lifti kasutamise ees peab maksma raha, aga ma soovitan kõndida treppidest – see on ikka nii lahe kogemus, kõnnid üles ja igal korrusel avastad 3-4 erinevat kohvikut! Paaril korrusel on ka väikesed poed ning paaris ruumis on isegi korterid. Kujutan ette kui tüütu see võib olla: sajad inimesed traavivad su kodust mööda ja piiluvad aknast sisse, et mis kohvik siin on.

Me valisime õhtusöögiks sushi koha, kus oli väga hea sushi ning pärast läksime veel maiustama teise kohvikusse sõõrikute ja jäätisekokteilidega. Igal kohvikul on rõdu ja sealt (eriti kõrgemate korruste kohvikutel) avaneb ilus vaade linnale ja Nguyen Hue tänavale.

6. Tan Dinh Pink Church ehk roosa kirik

Isegi kui religioon, ajalugu ja arhitektuur ei huvita, siis seda kirikut tasub ikka külastada, sest siin saab teha ilusaid Insta-fotosid 🙂 Kirik on tõesti roosat värvi ja väga heas konditsioonis – tõeline silmailu!

7. Bình Quới Tourist Village

Selline kõvasti väiksem variant Rocca al Marest, kus suurem rõhk on pandud loodusele. Mitte päris botaanikaaed, kuid midagi sinnakanti. Ma saan aru, et park koosneb kolmest osast. Me külastasime ühte ja leidsime ka teise, aga see oli kinni.

Pargis on tore jalutada ja saab maitsvalt süüa.

8. Looma- ja botaanikaaed

Ho Chi Minh’i loomaaed pole just maailma parim. On küll väga korralik sisalike kollektsioon ja sai kaelkirjakuid toita porgandiga, aga muus osas üsna tagasihoidlik ja päevinäinud loomaaed. Ehk sellest tingitud ka soodne pilet: 6,5 eurot kolme peale kokku.

Koos loomaaiaga on ka botaanikaaed ja vot see on päris hea! Hea valik ilusaid taimi ning lahe kollektsioon bonsai-puid, mida Olivia uuris ja pildistas oma 20 minutit 🙂

9. Saigon Outcast

See on selline välismaalaste ja hipsterite baas. Seal toimuvad regulaarselt kõiksugu üritused: kirbuturud, kontserdid, festivalid, aga ala on väga väike ja sealt midagi väga suurt oodata pole mõtet. Kui oled tulnud Vietnamisse pikemaks ajaks ja igatsed valgeid inimesi, siis on siin tore – kõikjal kõlab inglise keel ja baarist saab osta erinevaid õllesid ning kokteile.

Meie jaoks oli Saigon Outcastist pigem huvitavam see kant, kus see koht asub. Seal oli väga vaikne ning oli tunda raha lõhna: kallid viillad, erakoolid ning euroopalikus stiilis korterelamud. Väga erinev muust Ho Chi Minh’ist.