Iga riik ja rahvus on omamoodi. USA on selles mõttes eriti huvitav paik, sest me kõik justkui teame sellest riigist ja sealsetest kommetest läbi filmide, sarjade, raamatute ja muusika. Kuu ajaga õppisime tundma veidi rohkem seda riiki ja kuigi allolevad tähelepanekud ei pruugi olla 100% tõepärased, siis vähemalt selline mulje meile jäi.
Mis siis on USA-s teistmoodi:
- Ameeriklastele on oluline teada, mitu kalorit toit sisaldab. See on lausa nii oluline info, et vahel võib kohvikutes olla menüüs kirjas söökide kalorid, kuid mitte hinnad.
- Hinnad ei sisalda kohalikke makse. See võib tekitada parasjagu segadust. Enamasti suureneb summa vaid mõne protsendi võrra, samas vahel lausa 30%. Näiteks Uberist toitu tellides oli söögi hind 26.70, kulleri tasu 0.49 ning “maksud ja muud tasud” 8.54 😲 Üks on kindel, sa ei tea kunagi, mis see lõplik summa on ja tihtipeale on see suurem, kui hinnalipikul. Meie NY majutuse host Peter rääkis, et näiteks New Yorgis ei pea lisama kohalikke makse, kui sa ostad riideid enam kui 100 dollari eest, samas poed lisavad selle ikka ning panevad siis selle oma taskusse.
- Raha kulutamisel peab muidugi arvestama ka jootrahaga. Kusjuures ma kartsin hullemat, et igal nurgal ja kõik soovivad saada sinult jootraha. Päris nii siiski pole. Näiteks söögikohtades on enamasti jootraha suht kohustuslik, kuid mõnes kohas seda ei küsitud ja oli vaid kassa juures purgike jootraha jaoks, aga seal olid enamasti väikesed rahatähed ja otseselt keegi ei lootnud sinult saada 10 dollarit jootraha 40 dollarilise summa puhul. Kui ma ütlen “ei küsitud”, siis see tähendab seda, et päris mitmes söögikohas on jootraha % valik juba sinu eest ära tehtud. Tihtipeale oli see 18%, 20% või 22%. On muidugi võimalus ka loobuda jootraha maksmisest või anda vähem (rohkem), kuid olles USA-s peab siiski arvestama nende kombeid ja kui keskmine jootraha on 20%, siis enamasti peatus minu näpp just sellel valikul. Suurim jootraha valik, mida ma nägin maksmisel, oli 30%. Oli paar korda, kui jootraha küsimine pani mul kulmu kergitama. Näiteks ostes lapsele 6 dollari eest M&M’s komme (sõna otseses mõttes 2-sekundiline liigutus teenindajale, võtta riiulist kommid ja panna letile), oli veits valus anda veel ka jootraha. Käsi ei tõusnud üle 10%.
- Ameeriklased armastavad liikuda autodega. Mõnes linnas (New York, Chicago) on ka hea ühistranspordisüsteem ja kohalikud inimesed kasutavad seda (samas NY ja Chicago metrood polnud kunagi ülerahvastatud, isegi tipptunnil), kuid mõnes teises kohas, näiteks Los Angeleses on väga keeruline liikuda ilma autota – vahemaad on suured ja kohad on laiali mööda suurt linna, mitte pole kontsentreeritult suhteliselt väikesel alal, nagu näiteks New Yorgis. Ameeriklased armastavad suuri autosid ja päris palju on maastureid ja mitte selliseid väikeseid linnamaastureid, nagu Euroopas. Tesla on ka väga popp, eriti LA-s. Tillukesi linnaautosid, mis on popid Euroopas, siin praktiliselt pole.
- Ameerika on kallis ja iga asi maksab. Eelkõige söök ja majutus. Kuigi meie eelnevatel reisidel Euroopas, Mehhikos ja Aasias oleme pannud majutuse piirhinnaks 50 eurot päevas ja oleme sellest hinnast ka odavamalt leidnud, siis USA-s pead arvestama vähemalt 100 euroga ning sellistes linnades nagu NY ja Chicago tähendab selline hind ühte tuba hotellis või majas, kus on ühine WC, vannituba ja köök. Meie NY’i korteri peremees Peter rääkis, et New Yorgis peab ikka 3000 dollarit kuus teenima. Teenitakse ka alla selle, kuid siis on abiks see, kui elad koos perega. Peter’i enda sissetulek jäi 10 000 dollari kanti.
- Ameerikas on hea söök. Kartsin, et siin on kõikjal mingi töödeldud toit, GMO ja palmiõli ning võibolla ongi, aga igatahes kõik maitseb hästi! Meie suurim leid oli Mehhiko toidu kett Chipotle – ülimaitsvad burritod, tacod ja bowlid! Samuti oskavad ameeriklased teha magusaid asju – igasugused koogid, küpsised ja doonitsad viivad keele alla! Parimad maailmas!
- Ameeriklane on pidevas võitluses. Mulle tundub, et kuigi ameeriklased võivad olla empaatilised ja abivalmid, on nad loonud süsteemi, kus igaüks on enda eest väljas ja pidevas konkurentsis või lausa võitluses teiste ameeriklastega. Pidevalt tuleb raha teenida ja seda raha tuleb teistelt ära võtta. Raadiost kuulsime ja välireklaamis nägime pidevalt reklaame, mis andsid tarbijatele märku, et maksuamet võtab neilt ära viimse kui sendi, kui nad ei pöördu vastavate spetsialistide poole või et kui sa oled saanud kannatada tööl või liiklusõnnetuses, siis kindlasti pead palkama advokaadi, kes kaitseb sinu huve ja võtab süüdlaselt ära kogu tema vaimse vara.
Lisan siia ka mõned arvamused, mida olen korduvalt USA kohta kuulnud, kuid mis meie kogemuste põhjal olid pigem müüdid või siis ei pidanud lõplikult paika:
- Müüt: ameeriklased on väga vabalt suhtlev rahvas ja võõras võib tulla sulle tänaval ligi ja hakata kohe rääkima oma elust ning uurima ka sinu kohta. Kindlasti on keskmine ameeriklane oluliselt parem suhtleja, kui eestlane 🙂 Kuid ma ütleks, et see sõltub olukorrast ja linnast/osariigist. Näiteks New Yorgis on rahval kiire ja tänaval vaadatakse pigem sinust mööda, räägitakse telefoniga või kiirustatakse kuhugi. Chicagos tundus rahvas üldse olevat veidi süngem. Lõunaosariikides oli suhtlemist rohkem ja näiteks jalutades meie airbnb läheduses San Antonios tervitavad meid kõik hoovides olevad inimesed. Samuti võib kindlalt öelda, et teenindav personal suhtleb USA-s oluliselt paremini kui Eestis. Näiteks söögikohas ettekandja tutvustab ennast nimepidi, nimetab sind kullakeseks või armsaks, tunneb aeg-ajalt huvi, kas sul on kõik korras ning pakub söökide tellimisel erinevaid variatsoone ja on igati sõbralik ja paindlik. See võib tunduda pealiskaudsena, kuid igatahes on see kõvasti meeldivam kui kivinäo teeninduskultuur, mida võib kohata meil.
- Müüt: USA-s võivad olla kõrged toiduhinnad, kuid selle eest on hiiglaslikud portsud. Tegelikkus: toit on tõepoolest kallis, kuid portsjonid on enamasti sama suured, kui mujal maailmas. Mingeid hullumeelseid suuri sööke keegi meile kuskil ei serveerinud ja me sõime iga päev väljas. Jah, mõnes kohas oli mõni söök veidi suurem, kuid ei midagi ulmelist. Küll on Ameerikas võimalik juua paljudes söögikohtades lõpmatult palju kohvi, sest siin on levinud nö refill ehk bottomless coffee traditsioon, kus sulle valatakse kogu aeg kuuma kohvi peale. Tee puhul samuti tuuakse mõnes kohas koos tassiga veel üks teepakk ning eraldi kuuma vett, et saaksid kuuma jooki juurde tekitada.
- Müüt: Ameerikas on kõik rasvunud. Ameerikas nägime võibolla tõesti veidi rohkem ülekaalulisi ja isegi rasvunud inimesi, kuid samas nende osakaal polnud väga suur. Igatahes see ei jäänud kuidagi eriti silma ja meelde.
- Müüt: Ameerika on kallis ja iga asi maksab. Eelnevalt kirjutasin, kuidas kõik on kallis. Siiski tuleb tunnistada, et Ameerikas võib leida ka odavaid või täiesti tasuta asju. Olen korduvalt kuulnud, et Ameerikas on väga odavad riided. Olime juba reisinud umbes tosin päeva ja polnud kuskil midagi odavat leidnud – T-särgid maksid alates 50 dollarit, pusad alates 80 dollarit – ning siis avastasime juhuslikult Marshalls keti – see on outlet kett, kus saab osta üsna odavalt tuntud brändide (nagu Calvin Klein, Tommy Hilfiger, Zara jne) riideid. Kulutasime seal poes 150 dollarit, aga selle raha eest saime hunniku riideid kogu perele. Samuti on USA-s levinud kõikvõimalikud 1-dollari poed (näiteks Dollar Tree), kus saab osta imeodavalt igasugust nänni, kodusisustust ja isegi toitu. Ameerikas on mõningad asjad ka täiesti tasuta. Mulle meeldib, et väga paljudes linnades on avalikus ruumis joogikraanid (kusjuures alati kahes suuruses, mõeldes ka lastele) – joomine on justkui inimõigus ja isegi Disneylandis, kus kõik on väga kallis (väike vesi maksis 6 dollarit), saab leida joogikohti, kus saab janu kustutada täiesti tasuta. Üllatav oli leida tasuta muuseume, näiteks LA-s saab täiesti tasuta külastada moodsa kunsti muuseumi The Broad (minu maitsele oli siin parem valik kui NY’i MoMa-s) ja kunstimuuseumit Getty. Nii hea valikuga tasuta muuseume pole ma kuskil maailmas seni näinud.
- Müüt: Ameerika on räpane, seal on palju kodutuid ja narkomaane. Narkomaane võib tänavapildis tõesti rohkem näha kui Eestis ja kohati tundus Brooklyn või see Chicago linnaosa, kus me elasime, veidi ebaturvaline, kuid samas ei saa öelda, et USA-s on mingid kodutute hordid ning kõikjal on rämps. Linnad on üsna puhtad ning enamasti tundsime ennast täiesti turvaliselt kõikides linnades.
- Müüt: kuna Ameerikas on palju narkomaane ja kuritegevust, siis on see tõeline politseiriik. Politseid küll liiga tihti ei näinud. Täiesti tavaline arv politseinike, nagu igas teises riigis.
- Müüt: NY’s eriti, aga ka üldse on Ameerikas palju moodsaid ja huvitava väljanägemisega inimesi. Pigem on inimesed mugavalt riides (tossud, pusad, teksad, dressid) ja isegi Manhattani tänavamood pole suures osas midagi erilist. Võib öelda, et ameeriklased on suht immuunsed (kõike näinud) igasuguse eksravagantsuse osas, kuid samas pole linnapildis ka väga huvitava välimuse ja riietusega inimesi. Arvestades Ameerika võimalusi ja suurust on selliseid inimesi pigem vähe.