Meie esimesel reisil Mehhikosse saime tuttavaks Pedrazade perekonnaga. Meie ühine argentiinlasest sõber Anahi viis meid nendega kokku ja see oli ilusa sõpruse algus. Algul ikka nagu eestlastele kombeks tagasihoidlikumalt ja vaikselt, kuid peagi juba nii, et meid kutsuti oma pereks – familiaks. Õed Daniela ja Mitzy, nende vanemad Maria ja Alfredo ning Daniela tütar Leonora olid sellest hetkest meie Mehhiko pere!
Meie teisel visiidil Mehhiko pealinna sai sõprus veelgi tugevamaks – Pedrazade eestvedamisel käisime koos Dia de Muertose paraadil, tegime väljasõite teistesse linnadesse ning veetsime lõbusalt koos aega. Eriti tore oli see, et Mika leidis endale uue hea sõbra. Kui meie Cancuni sõpradest sai Mika sõbraks omavanuse Sabina, siis Mexico Citys on tema sõbraks täiskasvanud Mitzy. Ma ei usu hingesugulust jms, kuid oli selgelt näha, et Mika ja Mitzy vahel on tugev side. Mika kohe klammerdus ta külge ja oli lihtsalt nii õndsa näoga.
Meie viimane ühine õhtusöök eelmise aasta novembris lõppes pisaratega – olime veelgi rohkem kokku kasvanud ning lahkuminek oli tõesti raske ja lubasime, et küll me kindlasti kohtume veel.
Suvel saime rõõmustava uudise – Mitzy kirjutas, et ta tuleb sügisel koos oma partneri Nash’iga Eestisse. Nende reis algas Hollandis ja sealt liiguti edasi Soome, kus täitus Mitzy kauaaegne suur unistus – näha virmalisi. Reisi viimase osa veetsid Mitzy ning Nash Eestis. 3,5 päeva on väga lühike aeg, kuid võtsime sellest kõik, mida võtta sai 🙂
Jagasime meie Mehhiko sõpru kohapealsete sõprade Anahi ja Mihkliga. Juba esimesel päeval tutvustasid Anahi ja Mihkel mehhiklastele Tallinna vanalinna ning Telliskivi piirkonda.
Järgmisel päeval aga tutvuti Anahi eestvedamisel nii Lasnamäe kui Kadrioruga, nii Nõmme kui Mustamäega. Õhtul võtsime kogu seltskonnaga ette korralikuma bar-hopping‘u: alustasime Mustast Puudlist, kust liikusime edasi Valli Baari. Häbi on tunnistada, kuid ka minu jaoks oli legendaarse Valli Baari külastamine esmakordne. Muidugi tegime kohapeal ka kurikuulsad Millimallika shotid 🙂
Järgmisena liikusime Depeche Mode Baari ja taas pean häbenema silmad peast 😄 Olles ise DM’i fänn, polnud ma kordagi selles baaris käinud. Kuna ka Mitzy on DM’i fänn, siis seda enam oli meil põhjust siia tulla ja see koht oli väga tore! Kõlaritest kostus Depeche, telerist tuli kontserdi videopilt ning me laulsime kaasa! Uskumatu ikka, et väikeses Eestis on selline spetsiifiline koht olemas.
Õhtu eelviimaseks peatuseks taas üks legendaarne Põhja-Tallinna peopaik – baar Kolm Lõvi. See on koht, kus kuuleb pigem venekeelset juttu ja muusikat ning sisekujundus pole moodne ja šikk, vaid pigem 90-ndate maiguga, kuid samuti on see koht, kus igaüks võib ennast vabalt tunda. Väikeses baaris keegi alati tantsib ja sa võid tantsida siin täpselt nii nagu soovid – keegi ei vaata sulle viltu 😆 Mida me ka tegime – tantsisime ja lõbutsesime ning kohalik DJ kas teadlikult või alateadlikult tabas ära meie vibe’i ning juba peagi kõlas hispaaniakeelne megahitt “Despacito”!
Järgmine päev võtsime rahulikumalt (eks siin mängis rolli ka see, et koju jõudsime 4 paiku) ja veetsime aega vabas õhus ja ringi sõites.
Käisime Keila-Joal, kus oli mõnus nautida ilusa ilmaga loodust ja vaikust. Tutvustasime mehhiklastele Eesti taimi ning rääkisime ajaloost. Mika, kes reedel Mitzyt ei näinud, oli nüüd taas oma lemmikinimesega ning veetis temaga nii palju aega kui sai 😊
Edasi sõitsime Paldiskisse, kus käisime Eesti kõrgeimas tuletornis – Pakri tuletornis. Õhtu lõpetasime jalutades Padise kloostri ümbruses.
Pakkusime Mitzyle ja Nashile, mida nad sooviksid viimasel päeval teha ning üks valikutest oli KUMU, mille mehhiklased valisidki. Sellest kujunes üks väga lõbus ja tore muuseumi külaskäik. Vahel rääkisime tõsiselt Eesti ajaloost ja kunstist, vahel aga rõkkasime naerust. Kuna Olivia on õppinud kunsti lausa kolmes koolis, siis paljud KUMU väljapaneku autoritest on tema endised õppejõud ja nii saime me kunsti vaatamise vahele rääkida lõbusaid lugusid sellest, kuidas Olivia omal ajal õppis.
Tore üllatus oli avastada KUMU’s Leonora Carringtoni tööde väikes näitus. Carringtonil oli tugev seos Mehhikoga, kus ta elas ja töötas. Ühtlasi on tema järgi nime saanud ka Mitzy õetütar, sest Daniela on suur Leonora Carringtoni loomingu fänn.
Viimaseks õhtuks olime planeerinud mehhiklastele tõelise eesti pidusöögi. Tegime võimalikult palju erinevaid toite ja lisandeid, et meie külalised saaksid aimu, milline on traditsiooniline Eesti toit. Aukohal olid muidugi sealiha, kartulid ja must leib, mis kõik mehhiklastele maitsesid. Elevust tekitas verivorst ja see võeti peale degusteerimist hästi vastu. Väga meeldis meie külalistele kartulisalat, mis on ka Ladina-Ameerikas tuttav roog, küll aga teise nime all – nemad teavad teda Ensalada rusa‘na ehk Vene salatina. Suur lemmik oli ka hapukapsas, eriti minu Est-Mex variant terava salsa kastmega 🔥😁 Toidulaual olid veel punapeet, hapukurgid, tomati-kurgi salat nii õliga kui ka hapukoorega ja marineeritud kõrvits. Magustoiduks pakkusime alustuseks kama (keefiriga), aga see ei osutunud väga suureks hitiks 😆 Küll aga läksid väga hästi peale kohukesed! Lisaks olid magustoitudest meil veel rummipallid, õunakook, marjakook ning jäätis, kuid tuleb mainida, et üldiselt mehhiklased pole suured maiasmokad. Seda õppisime oma Mehhiko reiside ajal, et kui suures hüpermarketis suudad leida paar-kolm šokolaadi, siis on juba hästi. Joogiks pakkusime õlut ja siidrit, mis võeti hästi vastu. Kali jättis külmaks 🙂
Õhtusöök oli väga tore, sai palju naerda ja arutleda kultuurist, ajaloost, kommetest ja rahvusköökidest. Kui oli aeg jätta hüvasti, siis tundsime suurt kurbust ning mõned pisarad said valatud. Kuni järgmise korrani, meie Mehhiko pere!