Alustan uue postituste sarjaga, mille koondan ühe nime “manifest” alla. Manifest on reeglina kellegi avalik põhimõtete või reeglite kogu, meie blogi kontekstis pigem minu enda põhimõtete, eesmärkide ja mõtete kogum iseendale. Need pole kindlasti õpetusena mõeldud. Kui tunned äratundmisrõõmu (või -kibedust), siis on tore – jaga ka oma mõtteid ja kogemusi kommentaarides.
Üks reegel, mille järgi ma üritan elada, on see, et ei tasu võtta kõike liiga tõsiselt. Sealhulgas ja ennekõike iseennast. Jah, teatud ajajärkudel või eluetappidel on mingid asjad teatud inimeste või inimhulkade jaoks tõsised ja olulised ning sellistel juhtudel tasub kindlasti teha seda, mida pead õigeks ja tähtsaks, kuid samas ma näen igapäevaselt enda ümber nii palju inimesi, kes arvavad, et see, kes nad on või see, mida nad teevad, on maailma tähtsusega asi. Aga tegelikult see pole nii.
Inimestena me üldse kipume ületähtsustama enda olulisust. Võtame näiteks töö ja karjääri – vahel meil võib tunduda, et ilma meieta laguneb kõik kohe koost või jääb seisma, kuid reaalsus on see, et enamasti toimib kõik täpselt samamoodi, kui sa astud kõrvale. Ja kui isegi ei toimi ning tõesti laguneb koost, siis ka selles pole midagi hirmsat, sest pikas perspektiivis pole sellel mingit vahet 🙂
Elades oma väikeses Eestis kipume me unustama või ei teagi, et maailm on tegelikult palju suurem ja võimsam. Kui võtsime perega ette oma pikemad reisid, siis see oli minu jaoks silmi avav kogemus. Minu ja Olivia töö keerleb disaini, illustratsiooni, tarbekunsti ja kunsti valdkonnas ning vahel tundub, et meil siin Eestis tehakse seda kõike väga heal tasemel. Jõudes Balile nägin ma kunsti ja käsitööd, millesarnast pole ma varem näinud. Kõik see, mida tehakse Eestis selles valdkonnas, tuhmus hetkega ja tundus lootuselt nõrk ja tähtsusetu. Külastades Bangkoki ostukeskuseid, sain aru, et meie ostukeskused näevad välja nagu provintsi kaubamajad – kaubavalik, sisekujundus, seal toimuvad üritused olid Bangkokis uudsed, huvitavad ja moodsad, meil aga igavad ja iganenud.
Kui vahel ikka tundub, et kõik siin maailmas on jube tähtis ja oluline, siis võib võtta asja universumi skaalal. Hoiatan, et järgmised numbrid võivad avaldada ka sellist mõju, et üldse kaob isu midagi teha. Kui mina nendele numbritele mõtlen, siis tekitab see alati hetkeks jõuetuse tunde. Siis aga tuleb elujanu tagasi ja rong liigub edasi 🙂
Siin siis numbrid: viimased avastused astrofüüsika valdkonnas annavad mõista, et võibolla on universum lõpmatu. Tegelikult väga vahet pole, sest need numbrid on nii suured, et põhimõtteliselt see ongi lõpmatu. See osa universumist, mida me näeme, sisaldab 2 triljonit galaktikat. Ning iga galaktika sisaldab miljardeid tähte. Näiteks meie galaktikas ehk Linnutee galaktikas on erinevatel hinnangutel 100-400 miljardit tähte. Ja olgu öeldud, et teadlased arvavad viimasel ajal, et me näeme vaid murdosa universumist. Kui elu läheb liiga tõsiseks, siis mina mõtlen nendele numbritele. Mõeldes neile tekib mul alati tunne, et ehk pole asi nii hull ja tasub võtta lõdvemalt 🙂
Manifesti sarja eesmärk pole kedagi õpetada ega juhendada. See on pigem manifest iseendale, et saada aru ja märkida ära, kuhu olen oma elus jõudnud. See on võimalus näha oma arengut, kaardistada oma mõtteid, mõtiskleda oma otsuste, põhimõtete ja eesmärkide üle.
