Tosin aastat tagasi hakkasin käima Oliviaga. Meie suhte alguses ta üritas meelitada mind õhtuti jalutama. “Tule, nii hea on jalutada, kohe on kehal parem tunne”, kutsus ta. “Eee…ei, seda ma küll ei viitsi teha”, vastasin mina. Ei olnud see jalutamine päris minu teema, noh 🙂
Üksteist aastat tagasi tuli Haiku meie ellu. Ja siis ma pidin hakkama jalutama. Kolm korda iga päev, ükstapuha mis ilmaga, vähemalt tunnikese või nii, kogupikkuselt umbes 4 kilti, mõnikord ka rohkem. Ja nii Haiku teeniski parima treeneri tiitli 🙂 Minu parim treener, kellega koos olema nende aastatega kõndinud umbes 16 000 km. See on rohkem kui Eestist Austraaliasse.
Koeraga jalutamine pole muidugi mingi eriline trenn ja sellega kilosid vähemaks ei saa. Kuid kindlasti on sellest olnud kasu mu tervisele ja eriti hästi mõjub see emotsionaalsel tasemel. Kui ma jalutan Haikuga kahekesi, siis võimaldab see mul keskenduda oma mõtetele ja lülitun ümber mingile teisele lainele 🙂 Kui me jalutame kolmekesi (nüüd tegelikult ka juba neljakesi), siis on koeraga jalutamine hea põhjus arutada erinevaid maailma asju ja hoida käest kinni.
Aitäh sulle, Haiku, nende jalutuste eest! Ja palju õnne sinu sünnipäeva puhul, kallis sõber!
