Lepatriinud

See lepatriinude ja vihmaga pilt oli esimene, mille ma taas koduses Eestis joonistasin. Kauni ladinakeelse nimega Coccinella septempunctata hakkas mu mõttes keerlema. Ta lihtsalt on nii ilus ja armas väike tegelane. Lisaks on tal pea kõigis keeltes ilus nimi, sest inimesed armastavad oma lepalinde. Näiteks inglisekeelne – ladybird, mis viitab Neitsi Maarjale, keda kujutati sageli kandmas just punast riietust. Putukat hüüti “beetle of Our Lady”. Hispaania keeles kelmikas “mariquita”, Soomes hüütakse teda nummilt “leppäkerttu”, Lätis “mārīte”, Portugalis “joaninha”, Malai “kumbang kumbang”, Sloveenias on ta “pikapolonica”. Nii et heal lapsel on tõesti ka head ja armsad nimed.

Lepatriinut peetakse kogu maailmas heaks endeks ja õnnetoovaks sümboliks. Seda mitmel põhjusel, üheks levinumaks on tema tiibadel olevate täppide arv, mis on õnnetoov number seitse. Lepatriinu – nii väike, kuid vapper tegelane, võitleb aedades kahjuritega ja kaitseb end vaenlaste eest oma ereda rüüga, mis jätab mulje nagu oleks ta mürgine. Lepatriinu on ka uuenemise ja muutumise sümboliks, kuna teeb elu jooksul läbi mitu arengufaasi. Ja muidugi seostakse lepatriinut armastusega. Seega sai pildi inspiratsiooniks jaapani vanasõna – Two lovers in the rain don’t need an umbrella, eesti keeles – Kaks armunut sajus ei vaja vihmavarju.