See on mulle siiamaani lihtsalt uskumatu ime, mis üleeile juhtus!
Kõik algas sellest, et ma suutsin end troopilises Tulumis ära külmetada ja hiljem jäi ka Tarieli tõbiseks, õnneks Mika on terve. Täna tegime testi ja selgus, et meil on koroona. Teist korda elus oleme Yukatani poolsaarel ja teist korda elus on meil ka koroona. Tegime juba nalja, et me ei põe lihtsalt koroonat, vaid mexikoroona. See on küll tüütu ja kurb, sest nüüd ei saa me tükk aega oma sõpru näha, aga õnneks meil haiguse sümptomid kerged.
Meie siinsed sõbrad, Meriem ja Enrique, püüdsid kõigiti meie eest hoolt kanda ja positiivseid emotsioone luua. Ning üleeile saatsid nad mulle video, mida vaadates mu aju ja süda lihtsalt plahvatasid ülivõimsatest tunnetest. See härra videos, kes minuga räägib on Diego Isunza Kahlo ja ta on Frida Kahlo õe lapselapselaps. Ta on päriselt sama verd, mis minu ajatu ja suurim iidol kunstis!
Kui ma sellest ka siin praegu kirjutan, siis ma tõesti taas ei suuda seda uskuda!
Ning see Frida sugulane, tüüpilise lahke ja sooja mehhiklasena, ütleb, et hei, Olivia, ma kuulsin, et sa tunned end halvasti ja et sulle meeldib Frida Kahlo. Siis jutustab ta, et on Frida sugulane ja näitab pilte oma vanaisast koos Fridaga. Ning seletab, et ta ema peab Mexico Citys Frida majamuuseumi ning kuna iganes ma sinna satun, siis ta tagab mulle tasuta sissepääsu. No see on asja juures muidugi üldse mitte oluline, sest ma hea meelega toetan Frida muuseumi piletiostuga. Aga ülimalt lahe on fakt, et mu sõpradel on sõber, kes on Frida sugulane – kõigist 126 miljonist Mehhikos elavast inimesest … Kui suur on see tõenäosus, et ma selle inimesega kontakti saan?! Aga see ülitilluke võimalus leidis mu ja loomulikult tegi see mu enesetunde nii heaks, et magasin sügava ööune ja tunnen end juba tervena.
Nagu öeldakse – imed juhtuvad inimestega, kes neisse usuvad. Nüüd tean, et tõesti nii on!
See on just selline ime nagu kutsutakse siin, Mehhikos, üht kunstilist kujundit. Selleks on süda, mille ülaosa leegitseb. Just sellist südame põlemise tunnet tunnen ma praegu! Mehhiko on iga hetkega järjest rohkem minu DNA-s ja ma lihtsalt pean siia veel tagasi tulema, et kohtuda Frida sugulastega. Ja muidugi ka oma kallite sõpradega. Aitäh veelkord, kallid Meriem ja Enrique!!!