Üleeile oli Day 1, nagu me eile Tarieliga nalja tegime. On tunne nagu oleksime ise koos Mikaga kooli läinud ja tegelikult ju lähemegi. Eks lasteaiaga oli ka nii, kuid kooliga on see ilmselt intensiivsem. 1. septembril, pühapäeval, oli meil Rocca al Mare Koolis ilus ja pidulik aktus. Kõik lapsed kandsid pidulikku koolivormi ja iga esimese klassi õpilane sai endale 12. klassi abituriendi kaaslaseks, kes talle enne aulasse minekut, koolimaja tutvustas. Lisaks sidusid kõik abituriendid oma väikse kaaslase käe ümber kooli värvides, must-kollase sõbrapaela, mille nad ise valmistanud olid. Nii armas! Kõik oli pidulikuhke ja sumisev nagu kuldne mesitaru, täis musta-kollase-triibulisi usinaid mesilasi. Ja mul tõusis süda kurku, kui nägin Mikat aulasse tulemas. Nad istusid abituriendiga meie kõrvale ja algaski aktus, kus kõik kolm esimest klassi said endale aabitsad. Aabitsate autor on muide üks Mika klassijuhatajatest (siin koolis on vähemalt esimesel klassil kaks klassijuhatajat), Tiiu Maasik. Direktor pidas mitu ilusat kõnet ja õpetajad laulsid ning tantsisid, kui meile kõiki kooli õppevaldkondi tutvustati. Aktus oli ühtaega pidulik ja ülev ning samas tempokas ja lõbus.
Peale seda läksime oma laste järel nende koduklassi, 1.c, juurde. Mika klass on prantsuse-saksa keelesuunaga klass, 1.a ja 1.b lapsed õpivad inglise keelt. Mikale valisime prantsuse keele rühma. Lastele tehti seal esimene väike tervitustund ja vanemad said seni suhelda ja õues jalutada. Mul oli nii hea meel, et Mika klass oli metsa ja mere vaatega, tegelikult olid seda vist kõik esimesed klassid. Nii lahe oli vaadata suurte rohetavate puuvõrade vahel kaugemal helkivat merelahte. Talvel kui puud raagus, on kindlasti veelgi parem veele vaadata ja silmi puhata. Klassiruumis olid majakujulised ühe-lapse-lauad, millest sai erinevaid mustreid kokku seada ja niiviisi lapsi mitte ühte kindlasse paika istuma suruda. Pealegi lasi õpetaja lastel istekohti vahetada ja muuta, nii et ei olnud kindlalt fikseeritud pingikohti ja -naabreid. Lisaks, kirjeldas Mika peale esimesi koolipäevi, olid klassis pehmed kott-toolid, kus pikutada.
Lapsed tulidki juba klassist välja ja vaatasime koos veel üle hoiukapid jms, ning liikusimegi õue, et teha veel mõned pidulikud pildid kooli ees.
Meil on praegu käsil alles esimene koolinädal, kuid juba tunnen, et oleme haaratud sellesse ühtehoidvasse kooliperre. Aktuseks majja sammudes, olid kõik õpetajad kooli treppidele rivistunud, et õpilasi ja vanemaid tervitada. Oli võimas tunne, astuda kooli poole, igal sammul naeratav õpetaja tervitamas. Kui järgmisel hommikul, kui läksime Mikat esimese päeva auks kahekesi kooli saatma, siis tervitas meid uksel direktor.
RaM koolis on hea tava, et enne aktust on esimestel klasside tutvumispiknik. Enne aktust, augusti lõpus, saime kõigi oma 1C klassi perekondadega koolimurul kokku, vaatasime üksteisel silma, tutvustasime end ja sõime head-paremat ja klassijuhataja, Tiiu, kinkis lastele omakeedetud tarkusemoosi. Nii et me juba veidi teadsime üksteist ja see andis nii meile, kui ka Mikale kindlama tunde.
Üleile õhtul oli meil ka esimene lastevanemate koosolek, kuhu tulime selle järel, kui olime ära kuulanud Mika esimese koolipäeva muljed. Ta kiitis, et õpetajad olid väga leebed, toit väga maitsev (eriti meeldis talle, et sai endale ise toitu valida ja ise taldrikule tõsta) ja laulmine ning mängimine oli väga mõnus. Ning eriti meeldis talle, et ta ei pidanudki enam päeval magama minema nagu lasteaias 🙂
Koosolekul räägiti meile korralduslikest asjadest ja tulevatest üritustest, kuid tehti seda nii, et alati räägiti ka lapse seotust ja suhestumist nendega. Direktor ütles, et leping on kolmepoolne – laps, vanemad ja kool. Nii et me tõesti oleme üks meeskond ja teeme koostööd. Selleks soovitatigi meil teha tööd ka endaga. Psühholoog uuris meilt, et kas me oleme siin olles juba mõelnud, et millal see koosolek juba läbi saab (peale seda kui olime kuulanud 45 min, mis on laste tunni pikkus). Ta palus meil mõelda seejärel sellele, et meie oleme täiskasvanud, aga lapse jaoks tundub sama aeg palju pikem, et tähelepanu hoida. Ning et me ei unustaks, et kõigi meie sees on ka see väike laps olemas. Ta rääkis ka, et me ei kiirustaks last, ega ajaks teda ärevile, siis saadab see tunne last ka päeval koolis. Et oleks tasakaalu ja kannatlikkust. Sest me ju ise ka ei saa nii ruttu sukkpükse jalga, eriti kui jalad pole peale ujumistundi päris kuivad. Ja et me laseksime teha lapsel vigu (lasta tal ise kooliasjad kokku panna) ja nendest õppida, sest siis tulebki vastutus ja iseseisvus. Samm-sammult lasta lapsel ise ühistranspordiga kooli tulla. Et tal tekiks oma aeg ja iseolemise tunnetus ja sealt saab hiljem alguse ka isejuhtiv õppimine.
Lahe oli veel kuulda, et RaM koolil üks läbiv teema, loodus, mis kõiki õppeaineid omavahel seob ja mille ümber kogu õppetöö põimub. Lisaks on veel igal aastal eraldi teema, millele kogu koolitöö keskendub. Sel aastal on selleks “Juurtest jõudu!” – see, kust me tuleme, määrab palju ja annab tugevust. See läheb omakorda kokku minu sooviga, et Mika tunneks oma setu juuri, mida me selle aasta jaanuarist peale olemegi Seto Kooli abil rohkem tundma õppinud. Nii et pusletükid lähevad kokku.
Meeldis veel liikumisõpetaja jutt, kes rääkis, et üks oluline kehalise kasvatuse tunni osa on riiete vahetamine ja et lapsed harjutavad seda kõik koos korralikult.
Seejärel jätkus lastevanemate koosolek koduklassis – klassijuhatajad, Tiiu ja Sille, ootasid meid seal ja arutasime asju nüüd vaid oma 1C klassi perega. Õpetajad rääkisid, millised sündmused on tulemas ja plaanisime koos ka erinevaid korralduslikke asju. Siis aga võttis Tiiu kätte kriidi ja muutus korraga meie õpetajaks. Oh, nüüd ma küll tundsin, et olen 6-aastane (läksin kooli kuueselt) ja vaatan särasilmil oma esimest õpetajat, kelle vastu on eluaeg eriline armastus nagu enne aulas räägiti. Sest just niimoodi oleksin tahtnud minagi kirjatähtede kirjutamist õppida! See oli nagu võlumaailm, kui õpetaja Tiiu salapärase häälega rääkis ja ise samal ajal kauneid tähti tahvlile joonistas. Tiiu nimelt seletas meile niimoodi lahti põhjuse, miks peagi meie lapsed hakkavad rääkima “pööningust”, “elutoast” ja “keldrist”. Vihiku kolme abijoonest keskmine on elutuba, sinna saab kirjutada näiteks väikse a, suure A ülaosa aga tahab kindlasti pööningule uudistama minna ja väikse j-tähe saba käib keldris ära. Imetore!
Sellelt koosolekult või tunnist tulles oli tõesti eriline tunne. Me oleme valinud oma lapsele suurepärase kooli, täis imelisi inimesi, kes meie last kõigiti toetavad. Muidugi me veel täpselt ei tea, kuidas see läheb, aga tunne on õige!
Mika kooliminek toob mulle meelde ja isegi kehamällu mingeid asju oma kooliajast. Ja vahel mõtlen, et kõik on muutunud ja siis näen samas, et on ka asju, mis ei muutu. Näiteks panime Mikaga raamatutele pabereid ümber ja see oli näiteks täpselt samamoodi 🙂
Igal juhul – Mika tuli eile peale teist koolipäeva koju ja oli sama heas tujus kui üleeile, kui ta minu küsimuse peale, kuidas talle koolis meeldis, särasilmil vastas: “VÄGA meeldis!”
Mõlemad vanaemad tegid Mikale kooli alguse puhul maitsva üllatuse. Mamma Helgi viis meid õhtusöögile. Sõime Mika lemmikut, sushit. Mamma Ines saatis ilusa kooli-alguse-tordi. Aitäh mammadele!
Täna läks Mika kooli kolmandat päeva ja siiamaani pole meil olnud vaja teda äratada, vaid ta tuleb ise rõõmsalt meie juurde. Täna hommikul ütles näiteks, et ta luges juba raamatut, oodates kuni me ärkame 🙂 Äratus on meil praegu 7.50, kooli jõuab Mika 8.45, tunnid algavad 9.00. Äratuskellaga ärkamine on meile Tarieliga raske, kuigi see on niigi mõistliku algusega kooliaeg. Oma loomulikus unerütmis ärkame me tavaliselt 8.15-8.30 paiku. Jah, hommikuses unes on isegi 25 min meile olulise väärtusega. No küllap harjume, Mika on juba hea eeskuju. Tean, et nurisemiseks pole põhjust, mõeldes nendele peredele, kelle laps tuleb kooli kaugemalt või kelle tunnid algavad varem.
Mika jaoks on väga oluline ka toit (nagu kogu meie perele). Lahe, et RaM-s pakub lastele süüa Kooliresto. Niiviisi, et kogu toit valmistatakse heast mahe toorainest kohapeal. Mikale meeldib eriti see, et toitu saab endale ise tõsta, valides nii kogused kui meeldivad koostisosad. Eile oli supipäev, valida oli kahe supi vahel ja kõrvale valik salateid ning ülipehme (Mika sõnad) kukkel maitsevõi või hummusega. Magustoiduks maitsestamata jogurt marjadega. Tundub hea 🙂
Mu süda on iga päev järjest rohkem rahul ja kindlam, et Mika on koolis hästi hoitud, seal on huvitav õppida ja et ta on söönud ja õnnelik!