Kolm aastat tagasi sattusime täiesti juhuslikult meie Aasia reisil tähistama kolme erinevat aastavahetust: Hiina uut aastat Malaisias, Nyepi‘t Balil ning Songkrani Tais. Meie Maroko reis jätkas seda traditsiooni: 14. jaanuaril tähistatakse siin berberite ehk Amazigh rahva aastavahetust nimega Yennayer ja nende kalendri järgi sai sellel kuupäeval alguse aasta 2976.
Kuulsime Yennayeri kohta meie majutuse peremehelt ja kui õige päev oli käes, siis ootasime huviga, kas hakkab toimuma midagi huvitavat 🙂 Aga midagi erilist ei juhtunud. Avalikus linnaruumis mingeid pidustusi me ei näinud ja isegi ilutulestikku ei lastud. Vaid üks asi oli tavatu – veidi enne keskkööd kuulsime järsku väljas mingit hullu karjumist ja huilgamist, mis kestis umbes 10 minutit. Mõtlesime, et äkki see oligi selline tagasihoidlik uue aasta vastuvõtmine.
Järgmisel hommikul rääkisime sellest ja siis ma taipasin, et äkki oli see seotud hoopis Marokos parajasti toimuva Aafrika Rahvuste karikaga. Guugeldades selguski, et eelmisel õhtul Maroko võitis penaltidega poolfinaali mängu ja pääses seega finaali. Seda need väljast kostnud karjed tähistasidki.
Aafrika Rahvuste karikas oli marokolaste jaoks kindlasti tähtsam kui ükstapuha mis muu asi. Esiteks toimus see Marokos ning teiseks oli Maroko üle 20 aasta jõudnud taas finaali. Kuigi meie pere jaoks on sport väga kauge teema, siis suurimaid mänge ja üritusi (Olümpiamängud, jalgpalli MM jms) me ikka mingil määral jälgime ja olles parajasti Marokos soovisime muidugi näha ka finaalmängu. Agadiris oli püsti pandud ka nn fännitsoon suurte ekraanidega aga kuna just sellel päeval läks jahedamaks ja sadas ka vihma, siis otsustasime telerist vaatamise kasuks.
Mikale sai ostetud kohaliku koondise vorm, varusime häid sööke ja jalkaõhtu võis alata! 🙂
Mäng oli üsna loid ja kuigi Maroko vastane Senegal oli aktiivsem, siis normaalaja vältel ühtegi väravat ei löödud. Lisaajal lõi Senegal värava, kuid kohtunik otsustas selle tühistada. Mõni minut hiljem määrati aga Maroko kasuks penalti. Senegali koondise peatreener oli sellest otsusest nii nördinud, et kutsus oma meeskonna platsilt ära. Ma pole suur jalkafänn, aga sellist käiku pole ma kunagi varem näinud. Hiljem kommentaare lugedes ja vaadates tundub, et selline tegu oli siiski äärmiselt ebatavaline ka jalgpallisõprade jaoks. Meeskond lahkuski platsilt ja umbes kümme minutit valitses musta mandri karikamängude finaalis totaalne segadus: kohtunik aeg-ajalt naeratas ja säilitas rahu, treenerid, mängijad ja muud tegelased vaidlesid (kohati ka üsna agressiivselt) ning fännid jälgisid kogu seda tsirkust suure hämmaldusega. Telepilti see küll ei jõudnud, kuid sotsiaalmeedias ringlesid hiljem ka videod sellest, kuidas samal ajal Senegali fännid hakkasid jõuliselt protestima asjade käigu üle ning korraldasid lühiajalisi segadusi oma tsoonides – rünnati turvamehi ning anti igati märku oma pahameelest.
Umbes kümme minutit hiljem Senegali meeskond siiski naases väljakule ja mäng sai jätkuda. Penalti ei raaliseerunud ning mõni minut hiljem lõi Senegali mängija värava. Maroko üritas veel lõpuni võidelda, kuid edutult ja oli isegi veel 2-3 momenti, kui Senegal oli peaaegu lisavärava löönud.
Järgmisel päeval me mingit hullu kaotuspohmelli kohalike inimestel ei näinud, aga samas kuidas see olekski pidanud välja nägema? 🙂 Elu läheb ikka edasi ja nädal hiljem hakati vaikselt maha võtma ka meistrivõistlusega seotud plakateid, mis olid siin mängude ajal kaunistamas iga äri vaateakent.