Tulime Kulala Lumpurisse, mõtlemata üldse, et satume siia täpselt Hiina uusaastapidustuste ajal. Uue looma, seekord jänese, aastaring algas täpselt 22. jaanuaril ning just sel päeval jõudsime siia. Olime ajavahest veidi segased, jäädes suvalistel hetkedel magama ja ärgates samas. Tarieli ja Mika olid aga nii tublid, et läksid uue aasta saabumist siin lähedal asuvasse Hiinalinna vaatama. Mina tukkusin ja tuiasin korteris ringi ning nägin aknast eri kohtades väikseid ilutulestikke. Mika-Tarieli tulid ka peagi tagasi ja ütlesid, et miskit erilist nad ei näinudki. Hiljem selgus, et erinevalt meie traditsioonidest tähistatakse Aasias uusaasta saabumist pikalt ja seega on ka üritused jaotatud päevadele laiali. Vabad päevad olid 22. – 26. jaanuar, aga pidustuste ajaks on siin eri kohtades märgitud 6. jaan. – 7. veebruar. Nii et arvatavasti saame oma siinoleku ajal veel palju põnevat näha.
Eile öisest linnast koju kõndides avastasime enda jaoks lõvitantsu. Leidsime selle tänu trummidele ja kõlisevatele taldrikutele, mis meie tähelepanu köitsid ja meid kohale juhatasid. Tegelikult olime seda kuulnud oma aknast juba üleeile, kuid seni kui riidesse saime, oli etendus juba läbi ja ega me ei näinud ka, kus see täpselt oli. Seega lootsime, et ehk mõni teine päev. Ja kohe järgmisel päeval meil vedaski.
Kui ühe kohviku juurde jõudsime, kust trummid kostusid, olid kaks kuldpunast lõvi, lõvid võivad olla igat värvi, esitamas oma tantsu. Eri riikides reisimise puhul ongi lahe see, et sa võid ootamatult sattuda kultuuriloo tundi ja niiviisi õppida on kõige huvitavam, sest alguses näed midagi ja alles pärast saad netist selle kohta täpsemalt lugeda. Kõik justkui kõrvetakse su võrkkestale ja mällu, sest oled seda ise kogenud.
Nüüd tean, et lõvitants on Hiina ja teiste Aasia riikide traditsiooniline tants, mida esitatakse oluliste sündmuste puhul nagu uusaasta, pulmad või ettevõtte avamispidustused, sest usutakse, et see toob edu ja õnne. Lõvikuju sees on kaks tantsijat, üks liigutab lõvi pead, teine keha tagaosa. See on erinev draakoni tantsust, mida esitavad paljud inimesed, kes hoiavad draakoni pikka keha tokkide otsas. Hiina lõvitants toimub trummi-, taldriku- ja gongilöökide saatel, kusjuures nende rütm ja tugevus on muutuv.
Uusaasta lõvitants on Hiinas olemas juba rohkem kui 1500 aastat. Legend räägib metsikust koletisest nimega Nian, kes külastas igal aastal külasid ja hävitas kõik ning kadus siis 365 päevaks. Koletise nimi “Nian” tähendab hiina keeles “aastat”. Põllusaagi ja loomade hävitamisest tüdinenud külaelanikud otsustasid Niani eemale peletamiseks luua oma hirmutise. Bambusest, riidest ja paberist valmistati lõvi, kuhu sisse mahtus kaks inimest. Pottide ja pannidega kolistades ning erksavärvilise lõvikujuga hirmutades peletati Niani edukalt eemale ja see lõi traditsiooni igal aastal lõvitantsu esitada.
Ka tänapäeval kantakse Hiina uusaastal punast värvi rõivaid, tantsitakse samuti lõvitantu, lastakse ilutulestikku ja korraldatakse uusaastal mürarikkaid pidustusi. Inimesed tähistavad ka nüüd Guo Niani aasta ja/või koletise möödumist.
Malailastele on kõige omasem Lõuna-Hiina lõvitants (on olemas ka põhja lõvitants). Ka meie nägime siin just seda tantsu. Suurel lõvi maskil sarv. Lõvipea on kaunistatud karusnaha, litrite, peeglite (kurjade vaimude eemale peegledamiseks) või isegi tuledega. Lõvi silmad, keel ja hambad on liikuvad, mõnel puhul on lõvide pead kaunistatud ka kuldsete müntidega. Lõvi liikuv ja lainetav keha on kaetud karvaste lainetega, mis liikumises tekitavad voogamistunde. Tantsijad kannavad jalas sama tooni karvaseid pükse, jalanõudeks sädelevad suured ja pehmed sussid.
Värvid on kostüümide juures olulised. Valge lõvi on vanim, kuldkollane keskealine või laps ning must lõvi on noorim. Värvid võivad tähistada ka lõvi iseloomu: kuldne energiat, punane julgust ja roheline sõprust. Roheliste lõvide tantsu nägime täna oma siinse kodu aknast. Nii et lõvitantsu tantsitakse siin praegu palju, sest kahe päeva jooksul oleme näinud juba kolme erinevat.
Lõunalõvi tants on kokku seatud võistluskunstist ja looma enda liikumisest nagu mängimine, lindude püüdmine, kõrge põgenemine, madal lamamine ning nõuab tantsijatelt suurt akrobaatilist osavust. Väga tähtis on täpne jalatöö, ilmekaid žestid ja kahe inimese omavaheline koostöö, sest vahel käib tants ka üsna kõrgete postide otsas. Seal on lõvi püstiajamine nn pähehüpe eriti keeruline, sest tasakaalu tuleb hoida väiksel pinnal.
Lõvitantsu lõpetuseks teevad lõvid paukpadrunitega väikse ilutulestiku või pilluvad oma suuga rahva sekka õnnetoovaid mandariine (samuti oluline puuvili hiina uusaastapidustustel). Arusaadavalt toob kinnipüütud mandariin õnne nagu ka see kui saad lõvile pai teha. Meil seekord kumbki ei õnnestunud, aga pidu kestab veel 🙂
Lisaks Hiina lõvitantsule on erinevates Aasia riikides erinevad tantsud nii Vientnamis, Jaapanis, Koreas, Tiibetis, Indoneesias ja Ida-Aafrikas. Vot selline ilus ja mänguline õnnetoov traditsioon.
Veel luusib legendi järgi vana-aastaõhtul ringi koletis Sui, kel on kombeks magavaid lapsi kiusata. Seetõttu püüavad vanemad lapsi võimalikult kaua ärkvel hoida. Kui laps siiski magama jääb, kaitsevad teda Sui eest talle kingitud kuldmündid, sest need pimestavad deemoni. Ka Mikale kingiti täna kolm kuldsesse paberisse keeratud šokolaadimünti.
Ja viimaks veel need imeilusad punased laternad, miks neid hiina uusaasta ja muude oluliste pidustuste ajal alati kõikjale riputatakse? Vastus on lihtne – et peletada eemale halba ning tuua edu ja õnne! Selline esimene kultuuri õppetund. Minu jaoks väga-väga huvitav, loodan, et teile ka 🙂
