Viimase nelja aasta jooksul oleme ette võtnud 8 pikemat reisi – alustasime 2021. aasta novembris ja praeguse seisuga sai viimane reis alguse 2026. aasta jaanuaris. Oleme nelja aasta jooksul olnud Eestist eemal enam kui 500 päeva ja reisinud 13 riiki. Oleme külastanud 30 linna ning lennanud üle 100 000 kilomeetri. Oleme elanud enam kui 50 erinevas hotellis ja airbnb korteris.
Meie reisiseiklus sai alguse koroona pandeemia teisel aastal – selleks ajaks oli meie pereäri saanud kõvasti räsida (ja ega ta pole 100% taastunud siiamaani) ja oli tekkinud tüdimus meie elukeskkonnast, rutiinist ja üldisest elustiilist – iga päev samad kohad, trajektoorid, tegevused, inimesed ning maitsed. Sai vastu võetud radikaalne otsus müüa maha meie korter ning kulutada osa sellest reisimisele. See on üks parimaid otsuseid minu elus ja ma pole kordagi seda kahetsenud. Vastupidi, olen väga tänulik, et otsustasime selle valiku kasuks ja julgen öelda, et need on olnud minu ja kogu meie pere parimad aastad.
Mida siis reisimine on meile andnud? Esiteks, muidugi võimaluse veeta koos aega. Ajades pereäri ning seda veel lisaks ka kodukontoris, on võimalik veeta oma perega väga palju aega, kuid see polnud siiski päris see. Reisil oleme tõesti enamuse ajast koos ja ma usun, et need on hindamatud hetked. Eriti arvestades seda, kui kiiresti aeg möödub – väga selgelt on seda näha lapse kasvamise pealt. Alles ta oli väike nööbike ja nüüd on juba peaaegu meie õlgadeni ulatumas.
Olgu kohe öeldud, et see on kahe teraga mõõk – iga inimene vajab ka omaette aega ja reisides on seda raske leida. Kuid kaalukaussidel on minu jaoks siiski koosveedetud aeg kõvasti olulisem, kui nn oma aeg. Mulle meeldib ka oma aeg, kuid kui olen Oliviast eemal, siis tahan juba peagi jagada temaga oma mõtteid, muljeid, emotsioone. Tahan temaga koos süüa ja jalutada, vaadata filme ja vaikides kaisutada. Viimased kaheksa ja pool aastat on meie vahel väike väät nimega Mika 🙂 Ta kasvab kiiresti ja kuna ta on meie ainus laps, siis on selge, et juba mõne aasta pärast oleme taas Oliviaga vaid kahekesi. Praegu koosveedetud aeg Mikaga on hindamatu ja ma loodan, et meil on veel mõned aastad kuni ta viitsib oma vanematega reisida.
Eelmises lõigus kirjutasin, et aeg lendab. See on tõsi ja mida vanemaks jääd, seda kiiremini see lendab. Aga siin on peidus üks kummaline paradoks – reisides aeg ühtlasi ka peatub. Põhimõtteliselt sa ostad endale aega juurde, sest ühe reisi vältel juhtub kõiksugu huvitavaid asju ja kui su reis kestab mitu kuud, siis nende sündmuste ja avastuste osakaal kuhjub ja sisaldab endas rohkem kui nö tavaline aeg kodumaal. Vahel mulle tundub, et meie esimene pikem reis oli ammu-ammu, aga tegelikult oli see vaid neli aastat tagasi. Selle aja sisse on mahtunud nii palju ja tundub, et on möödunud mitte neli, vaid vähemalt kümme aastat.
Ilmselgelt on reisimine meeletult avardanud meie maailma – oleme näinud paiku, millest varem lugesime vaid raamatutes ja nägime filmides; oleme saanud tuttavaks paljude uute inimestega, mõned neist on saanud meie sõpradeks; oleme kogenud uusi asju; oleme maitsnud uusi toite – mõnest neist polnud me varem kuulnudki. Paljusid nendest asjadest oleks olnud võimatu kogeda ja näha Eestis. Kui isegi neid saaks kogeda Eestis, siis reisil uue asja kogemine on hoopis teine uba. Nagu öeldakse “I don’t want to learn french in class. I want to learn it in France.”
Kogu selle maailma avastamine on lahe meie, kui täiskasvanute jaoks, kuid teeme seda kindlasti ka Mika pärast – kindlalt usume, et need reisid jätavad temasse jälje ja arendavad teda. Mika on hetkel vaid kaheksa aastat vana ja ta on juba kogenud ning näinud asju, mida meie Oliviaga kogesime/nägime esmakordselt koos temaga. See ei tee mind kadedaks – vastupidi, tunnen suurt heameelt, et Mika on vaatamata oma noorele eale näinud nii palju. Kui ma vaid saaksin (ja siin tulevad mängu finantsvõimalused), siis me reisiks veelgi rohkem.
Eraldi tooksin välja ka selle, et see, kuidas me riike avastame, erineb mõnevõrd sellest, kuidas enamus reisijaid riike avastavad. Meil on olnud õnne veeta igas riigis vähemalt kuu aega, mõnes isegi kaks kuud ja Mehhikos (kahe reisi peale) kokku lausa kuus kuud. Me reisimine pole otseselt puhkus, kus vedeletakse rannas või joostakse ühe vaatamisväärsuse juures teise juurde, vaid pigem väga aeglane kulgemine ja vaikne linna avastamine. Siinkohal ongi oluline mõista, et need on meil just reisid, mitte puhkused. Teeme ikka tööd, Mika teeb oma kooliasju – aga seda kõike teises keskkonnas.
Elame pikemalt ühes kohas ja õpime tundma põhjalikumalt selle piirkonna inimesi, kohalikke poode, turgusid ja kohvikuid, hoove ja väikseid tänavaid, mänguväljakuid ja parke. Airbnb korter muutub meie koduks ja elame enamvähem samasugust elu nagu kohalikud inimesed, mitte turistid. Siinkohal olgu kohe öeldud, et ma ei arva, et selline reisimisviis on parem kui teised variandid, aga meil on see selliseks kujunenud ja mulle väga meeldib see rütm, mille oleme leidnud. Samas kunagi tulevikus oleks lahe proovida ka teise reisimisviise, näiteks üks korralik Kariibimere kruiis või miks mitte hääletamine läbi Euroopa.
Ma julgen öelda, et reisides pole mul palju hirme, kuid mingid väikesed hirmud ja eelarvamused siiski on. Näiteks ma polnud kunagi varem olnud Kagu-Aasias ja polnud kindel, kuidas seal ennast tunnen. Hea meel oli avastada, et see on väga kena paik, kuhu kindlasti tahan naasta. Veidike pelgasin ka Aafrikat ja rõõm oli kogeda, et tegelikult pole seal midagi hirmsat, kuigi avastasime, et see on nagu iga maailma paik oma kommete, kultuuri ja taustaga ning nendega tuleb arvestada ja kohanduda.
Meie sugulaste jaoks on suurim hirm alati see, kas me reisides oleme terved. Kuigi välismaal viibides me kordagi väga tõsiselt haigeks ei jäänud, saime siiski korduvalt kogeda, et ega see kodust eemal haige olemine midagi hirmsat pole. Kaks korda covidisse haigestumine, neeru kivide liikumine, blefariit, närvipõletik, põskkoopapõletik, toidumürgitus, väiksemad kõhuhädad ja veel nipet-näpet 🙂 – kõikide nende hädadega saime hakkama kohalike arstide ja proviisorite abil ning seda sama hästi, kui Eestis. Vahepeal isegi paremini kui Eestis, sest kuigi traditsiooniline meditsiin on maailmas üldjoontes universaalne, on sellel siiski lokaalsed omapärad ja need võivad olla abiks.
Seega reisimine vaid kinnitas minu põhimõtet, et pole vaja karta asju. Hirm on enamasti ebaratsionaalne ja ei realiseeru ning need saatuselöögid, mis meid tabavad, hiilivad reeglina ligi väga vaikselt ja ootamatult. Ja üks asi veel: hirme on vähem, kui sul on korralik reisikindlustus tehtud 😉
Ühine reisimine on loonud meie jaoks ja meie vahel mingi täiesti eraldi kihistuse. Kõik see, kuidas me reisiks valmistume, kuidas me lendame, mida me teeme esimesena majutuskohas, kuidas me sööme esimest sööki uues riigis – need väikesed seigad, meie pere uued rituaalid, tsitaatid, mälestused, maitsed, huumor – kõik see, mis on selle nelja aastaga tulnud meie ellu, et jääda sinna kauaks ajaks. Seda kõike enne ei olnud ja nüüd on see meie elude lahutamatu osa, meie keel, meie kood, meie inside joke.
Lõpuks tulen tagasi selle postituse pealkirja juurde. Reisimine on tegelikult nooruse eliksiir. Kusjuures see pole mingi metafoor, vaid reaalne teaduslik fakt. Kuidas siis reisimine nooremaks teeb? Esiteks muidugi rutiini lõhkumine. Meie aju on väga laisk ja paljusid asju me teeme autopiloodil. See on aju väga oluline mehhanism, sest kui peaksime kõike uuesti avastama iga päev, siis oleks see väga väsitav. Seega me vajame rutiini. Samas on rutiinil ka varjukülg – see nüristab ja teeb meid mugavaks. Kui me tuleme aga välja oma käitumismustritest ja tuttavast keskkonnast, siis aju peab kõvasti pingutama ja see mõjub talle hästi. Kõige lihtsam näide on poes käimine. Kui me läheme oma tavapärasesse Selverisse või Rimisse, siis me teame üsna täpselt, kus mis asub, mida endast kujutab ja kui palju maksab. Välismaa poes võib juhtuda nii, et pole tuttavaid brände, pole tuttavaid tooteid, hinnad on võõras valuutas ja vähe sellest, mõnikord pole ka tootesilte üheski tuttavas keeles. Vaatad seda kaktusemaitselist jogurtit Mehhikos või söögisavi Keenia poes ja üritad välja nuputada, kas see võiks olla maitsev 🙂
Reisimine äratab sinu sisemist last. Jällegi see uss nimega rutiin vaikselt tapab seda rõõmsat poissi või tüdrukut, kes vaatas kunagi maailma suu ammuli. Nüüd sa tead kõike ja oled kogenud kõike. Aga tegelikult pole. Reisil avastad ruttu, et maailmas on veel nii palju avastada. Need on väikesed asjad ja need on suured asjad. See teeb sind rõõmsaks ja uudishimulikuks.
Muu maailma nägemine paneb teise perspektiivi oma päris kodu. Reisides sa avastad palju asju, mis on välismaal paremini kui meil, kuid samas leiad ka palju asju, mis tunduvad olevat viletsamad, kui kodumaal. Tulles tagasi õpid hindama neid asju ja mitte virisema (väga eestlastele omane nähtus) ja kritiseerima nii palju meie oma olu- ja kodukorda.
Samuti on reisimine tunduvalt vähendanud mu huvi uudistesse. Kuna meedia vajab pidevalt “kütet” (eriti häiriv on minu jaoks ameeriklaste komme iga uudise juurde kleepida silt “BREAKING NEWS”), siis ärevuse ja hirmu foon on üsna kõrge. Negatiivsete uudiste osakaal on väga suur ja see väsitab inimest. Alates meie reisi algusest võtan ma kõiki uudiseid kraadi või paari võrra jahedamalt. Arvestades kogu seda paska, mis on alates covidi tulekust juhtunud, oleks ma selles mullis elades oluliselt õnnetum. Ma jätkuvalt jälgin regulaarselt maailma uudiseid, kuid mitte nii pingselt kui vanasti ja rohkem selekteerin seda voogu. Eesti oma uudiste osas olen ma veelgi ükskõiksem. Ma tahan head oma riigile ja seal elavatale inimestele, tahan, et meil oleks kaasaegne ja inimesest hooliv linnakeskkond ning piisavalt kaunist metsikut Eesti loodust, kuid mind tõesti ei huvita enam need pidevad lokaalsed “sõjad”, mida meie riigis peetakse. Meid on üks miljon eestlast ja samas käib üks pidev ärapanemine. Ma ei jälgi enam nii palju uudised kohaliku omavalitsuse tasandilt ning valitsuse ja riigikogu jägelemisi ei viitsi ma enam ammugi jälgida. Mul on oma poliitiline eelistus, ma käin valimas, aga mind ajab oksele kogu see meie kohalike parteide ja nende rääkivate peade asjaajamine. Seega olen selle osa uudistest praktiliselt välja lõiganud oma elust ja see on teinud mind palju õnnelikumaks.
Reisimine on õppimine ja see on kõige lihtsam viis õppida midagi uut. Noorena sa jõuad käia koolis ja teha pikemaid ja kurnavamaid õppeperioode, kuid minu eas on juba keeruline (võibolla ma lihtsalt liiga laisk) minna kooli ja pühenduda mingi uue asja sihikindlale õppimisele. Eks elu ja eriti tänapäeva kiire tempoga elu ongi üks pidev õppimine, aga reisil sa õpid uusi asju väga lihtsalt ja pingevabalt. Seega on see kerge, samas ajule stimuleeriv ja hea.
Uuringud on näidanud, et reisimine tekitab inimeses head tunnet ja hoiab “vaimu noorena”. Reisimine ei suuda muuta su keha füüsiliselt nooremaks, kuid vaimne “nooremine” on reisimise kindel ja äärmiselt positiivne kõrvalnähtus.
Praeguseks oleme seoses Mika kooliskäimisega vähendanud meie reisimisperioodi kahe kuu peale aastas. Kui Mika saab koduõppes hakkama ja tal on huvi meiega reisida, me kõik oleme piisavalt terved ning meil on rahaliselt võimalik, siis loodan, et mingi hetk saame suurendada seda kolme-nelja kuu peale. Elagu reisimine! 🙂