Tahaksin kÀia veel sinuga koos mÔne sammu,
enne kui laguneb tee …
… enne kui Ă”ied on mullale loovutand ammu
karikais lĂ”hnanud mee …
Kunagi kordasin seda Artur Alliksaare lootuse-luuletust mĂ”ttes sadu kordi. Kunagi kui mu sĂŒda oli murdunud, siis need read lohutasid mind, sest ma mĂ”istsin, et keegi on veel just samamoodi tundnud.
TĂ€na mĂ”tlesin, et kuidas ometi saaksin ma tagasi hoida maikuu möödumist. Veel vaid ĂŒks pĂ€ev ja ta ongi jĂ€lle lĂ€inud, tema, minu lemmikkuu … Nii hiilisidki mĂ”ttesse need Alliksaare read: “Tahaksin kĂ€ia veel sinuga koos mĂ”ne sammu …” Oh kui vĂ€ga ma tahaksin!
Ma olen mais alati veidi pöörane – jooksen ringi ja imetlen kĂ”iki puhkevaid Ă”isi ja muidugi nuusutan, nuusutan neid. Piibelehed, sirelid, toomingad, tulbid … Mulle meeldib eriti aeg kui kastanite Ă”iekĂŒĂŒnlad pole veel sĂŒttinud – nii ilus kumisev ootus. Ja kui puulehed ei ole veel oma tĂ€ismÔÔtu saavutanud – nii ilus vĂ€rv. Olen sooja ilmaga nii kaua vĂ€ljas kui vĂ€hegi vĂ”imalik (Mikaga on hea kaua vĂ€ljas olla, sest talle meeldib seal ka). Ahmin endasse jahedate ilmade vĂ€rskust ja kevadvihma niisket rohelist (see pole vĂ”rreldav sĂŒgisvihmaga!) Ja muidugi valgus. Vaevalt saab pĂ€ike punastades loojuda kui juba kumab koht, kust peagi on nĂ€ha teda tĂ”usmas. Tunnen kuidas see mu kehasse imbub ja mind kosutab.
Kuid selle aasta maikuu kohal on vari. 2. mail pidime panema magama oma kalli Varivalge, meie Haiku. Oli nii sĂŒdantlĂ”hestav – terav valu. Pisarad ei lĂ”ppenud ja kodu tundus nii tĂŒhi. NĂŒĂŒd on sellest jÀÀnud vaikne nukrus ja igatsus. Kirjutan Haikust kunagi pikemalt. Praegu veel ei jaksa.
… siis mulle lĂ€mmatav-sĂŒgava, sumeda suike
tardumus nii palju valu ei tee …
