TĂ€na on ainult “TENET” mĂ”ttes ja silme ees. Vahetpidamata. Ja emotsioonid on laes! Tulime Tarieliga just esilinastuselt MustamĂ€e Keskuse Apollo kinos. See on sĂŒmboolne koht, sest sealt kĂ”ik algaski. 10. mai 2019 kĂ€isime just seal “Tenet`i” castingul. See teekond on olnud nagu tĂ”eline unistuste tĂ€itumine, meile kui filmigurmaanidele ja Nolani suurtele austajatele! Geniaalse reĆŸissööri hiigeleelarvega (205 miljonit dollarit) film tuli otse meie koduĂ”uele. Tallinn muutus kuuks ajaks Hollywoodi vĂ”ttepaigaks ja erinevates kohtades: Linnahallis, PĂ€rnu maanteel, Pirital ja Laagna teel hakkasid surisema IMAX`i kaamerad.

Ja kĂ”igil oli vĂ”imalus taustanĂ€itlejaks kandideerida. Selgus, et soovijaid oli vĂ€ga palju, rÀÀgiti 10 000 kandidaadist. Igal juhul oli eriline see pĂ€ev, mil mulle tuli kiri, et olen oodatud suurfilmi “Tenet” vĂ”ttele. Esmakordselt kuulsin siis filmi nime. Veel kirjutati, et vĂ”tted toimuvad kolmel pĂ€eval Tallinna kesklinnas. Seda, et kohaks on Linnahall, saime teada alles paar pĂ€eva enne vĂ”tet. Õnneks Nolan ei dubleeri inimesi massistseenides, seepĂ€rast pÀÀses Linnahalli vĂ”ttele 4000 inimest. Nolani filmidele on omane suur saladuskate. Range saladuse hoidmine pandi ka taustanĂ€itlejate lepingusse kirja. Ja me olemegi vaikinud, vaid Tarieliga vahetasime muljeid. See oli nii pĂ”nev, sest olime erinevatel vĂ”tetel. Tema valiti ta vÔÔrapĂ€rase vĂ€limuse tĂ”ttu MaarjamĂ€ele /Oslo/, kus ta mĂ€ngis giidi. Mina olin Linnahallis /Kiievi ooperiteater/ teatrikĂŒlastaja. Meil mĂ”lemal vedas, sest saime vĂ”ttel head kohad. Nii et reaalselt nĂ€gime ennast kaadris, kĂŒll kaugelt ja uduselt, aga ikkagi – oleme seal tĂ€iesti olemas! 😀 Tarieli kĂ”ndis otse John David Washingtoni ja Dimple Kapadia kĂ”rval ja jĂ€i kaadrisse siis kui tegelasi filmiti selja tagant. Kuid making off videos kĂ”nnib ta otse kaamera ees ja Nolani kĂ”rval. How cool is that!

Ja siis ja siis. LĂ”puks teavitati mulle vĂ”tete kellaajad ja dresscode. Olime Tarieli-Mikaga kamminud poode otsimaks juveelivĂ€rvides Ă”htukleiti. Leidsime topaasikarva maani kleidi, mis nĂŒĂŒd ripub kaunina, kuid kordagi kandmata mu riidekapis ja kannab nime Nolani-kleit. Sest viimasel hetkel tuli muudatus – naistel paluti tulla Ă”htukleidi asemel heledates vĂ”i juveelivĂ€rvi smart casual rĂ”ivastes. Seega haarasin kapist hoopis sinepikarva pĂŒksid, helehalli pluusi ja pintsaku ning jalga lĂ€ksid hĂ”bedased kingad.

VĂ”ttepĂ€evad olid pikad, varahommikust hilisĂ”htuni. Kuid olen ka varem, kunstnikuna filmitegemise juures olnud, seega teadsin, kui kaua kĂ”ik aega vĂ”tab. Nii et ma olin selleks valmis. Mu pĂ€ev algas kl 5 paiku. Pesin juuksed ja tegin meigi ning lĂ€ksin varajasele trammile. Hommikusööki ja kohvi pakuti juba vĂ”tteplatsil, mis nĂ€gi vĂ€lja tĂ€pselt nagu filmides Hollywoodi suured vĂ”tteplatse olen nĂ€inud. Hiiglaslikud telgid, pruunides paberkottides jagatavad eined, kus omakorda olid vĂ€iksed snĂ€kid pakitud mustadesse kilekottidesse, et need vĂ”ttepaigal vĂ”imalikult nĂ€htamatuks jÀÀksid kui inimesed need saali kaasa vĂ”tavad. Telefonid olid vĂ”ttel keelatud, osad vĂ”tsid need siiski kaasa ja jĂ€tsid hoiule toidutelkide juurde hoiukappidesse, kuid mina jĂ€tsin telefoni hoopis koju. SĂŒrreaalne kogemus tĂ€napĂ€eva nutimaailmas. Kui parasjagu vĂ”ttel midagi ei toimunud, ja tavaolukorras oleksid inimesed niisama surfanud vĂ”i tĆĄĂ€ttinud, siis nĂŒĂŒd nad lihtalt istusid, vaatasid ringi vĂ”i ajasid omavahel juttu. Oli veidi vana aja tunne. Mul oli kaasas vĂ€ike Eesti haikude raamat, mida vahel lugesin. Minu sektoriks sai F, mis paiknes Linnahalli saali keskel. Algul paigutati mind ĂŒsna tagaritta. Kuid Ă”nneks suunati mingil hetkel, kui palju rahvast korraga tualetti lĂ€ks, hoopis ette. Nii saangi hea koha 10. reas, otse keldrisse viiva trepi juures, kus oli palju ruumi jalgu sirutada ja vahel isegi seista. VĂ”te kestis peaaegu kella 21ni. Peale igat vĂ”ttepĂ€eva loositi kĂ”igi osalejate vahel vĂ€lja auhindu, nĂ€iteks oli valikus telekas, roller, Ipad jne. Sellisel vĂ”ttel viibimine ja selle eest isegi tasu saamine oli nagunii boonus ja nĂŒĂŒd veel auhinnad ka 😉 Lisaks jagati Ă”htul vĂ€ravas kĂ”igile veel hiiglaslikke vĂ”ileibu ja jooke. ÜhesĂ”naga kogu mass sai tunda end kui VIP.

Meid juhendas vĂ”ttel hea huumorimeelega koordinaator, kelle jutt tĂ”lgiti nii eesti kui ka vene keelde. Tema kaudu saime teada, et meie nĂ€itlejatööga oldi rahul ja kiideti korduvalt meie kannatlikust (!), eestlaste suurim voorus 😉 ja koostöövalmidust.

Sain vĂ€ga vĂ”imsa kogemuse suurte inimmasside ĂŒlisujuvast liigutamisest ja sama sujuvast tiimitööst. BMF-i tudengid said tĂ”elise jackpoti – sellist praktikakogemust ei ole tavaliselt ju kuskilt vĂ”tta. Nolani vĂ”ttegrupp oli vĂ€ga proff. Iga liige iga hetk Ă”iges kohas, tegemas asju vĂ€lgukiirusel. NĂ€iteks teipimas pĂ”randavĂ€rviga ideaalselt sobivat vĂ€rvi teibiga siledaks ĂŒhe pĂ”randas paiknevat luuki, et sellest ĂŒle jooksev nĂ€itleja ei komistaks. Walkie-talkie`st kĂŒsiti: “How long it takes?” teipiv mees, vastas: “30 seconds”. Nii ruttu kĂ”ik kĂ€iski.

Samas suhtlesid taustanĂ€itlejaid koordineerivad inimesed meiega nii pingevabalt ja lĂ”busalt nagu oleks see jalutuskĂ€ik pargis, tegid nalja nii omavahel kui meiega nii et kĂ”igi meeleolu oli vaatamata pikkadele töötundidele lĂ”bus ja ergas. Meie, statistide, nĂ€itlemine seisnes pĂ”hiliselt oma kohal istumises. Kui esimesel pĂ€eval inimesi veel liigutati ja ĂŒmber paigutati, siis jĂ€rgnevatel pĂ€evadel pidid kĂ”ik pĂŒsima oma positsioonidel ja enamus aega lihtsalt “magama”. Saime aru, et meid “uimastatakse”. Enne uimastamist oli veel terroristide tungimine saali ning meie pidime tegema hirmunud kisa, see oli meie suurim aktiivsus vĂ”ttel. Edasi me ainult magasime. Uinusime sektor sektori haaval, pidime jĂ€lgima, kuna naaber uinub ja siis ka ise uneasendisse vajuma. Sellest pidi tekkima suure unelaine mulje. Ja just siis lĂ€ks action lahti. Meile anti kĂ”rvatropid, sest paugutamist oli meie magamise ajal ĂŒsna palju. Üks aknaklaas “lĂ”huti” Ă€ra ja saali kĂ€sipuu “lasti Ă”hku”, aga kĂ”ik toimus minust kaugemal. Arvasin juba, et koht, kus ma istun, jÀÀb tegevusest vĂ€lja, kuid ma Ă”nneks eksisin 😀 Viimasel pĂ€eval kogunesid inimesed ja kaamerad meie sektori juurde ja John David Washington hakkas harjutama jooksu mööda meie ees laiuvat vahekĂ€iku. Need oli sĂŒdant kĂ”ige kiiremini pĂ”ksuma panevad hetked. Meist jookseb mööda mees, kelle isa suur fĂ€nn olen olnud aastaid. NĂŒĂŒd filmi nĂ€inuna vallutas mu sĂŒdame ka poeg. Tema energia, liikumine ja muidugi ka suur sarnasus isaga. John Davidis on mingi pinge ja lĂ”dvestumus ĂŒheaegselt. Ja huvitav oli nĂ€ha kuidas ta endise ameerika jalgpallurina endas enne stseeni energiat tekitab hĂŒpates ja lĂŒĂŒes endale vastu rinda.

ÜhesĂ”naga, meie magasime rahulikult ja meist jooksis mööda John David Washington ning tema taga jooksis steadicamiga operaator ja kaugemal sĂ”itis kaasa ka rööbastel kaamera. IMAX`i filmikaamera surin pole kunagi olnud nii lĂ€hedal. Ahhh, ma olin nii Ă”iges kohas kui veel olla saab ja tĂ€ielikus filmimaailma lummuses. Sain osaks unenĂ€eost nagu armastas filmi kohta öelda minu kallis lahkunud filmireĆŸii Ă”petaja, JĂŒri Sillart. Ja kirsiks tordile, tuli meie sektori juurde John Davidile nĂ€punĂ€iteid jagama ka Nolan ise. Nii et nĂ€gin teda ja sain jĂ€lgida tema tööd nĂ€itlejaga ĂŒlilĂ€hedalt. Nad “paigutasid pommi” otse meie rea algusesse.

NĂŒĂŒd lĂ”puks filmist ka. “Tenet” nagu varasemadki Nolani filmid, ei ava end tĂ€ielikult esimesel vaatamisel. Nii et meil on Tarieliga plaan minna seda veelkord kinno vaatama, ootame vaid kui suurem rahvamass möödub, et siseneda taas sellesse tagurpidi maailma. Aga mida kohe esimesel vaatamisel saab öelda, on see, et taas on Nolan suurejoonelise filmi teinud. Seekord spioonifilmi. Enim haaras mind muusika. HĂ€sti lihtne, isegi monotoonne heli, millega noor Rootsi helilooja Ludwig Göransson meisterlikult pinget kruvib ja mis mĂ”jub lausa hĂŒpnootiliselt. Nagu Interstellari puhulgi, seda muusikat ei saaks filmist lahutada – nii ideaalse terviku loob see. Filmi pinge ei lahtunud hetkekski, tempo oli kohe algusest peal ja niimoodi lĂ”puni vĂ€lja. VĂ”ib-olla oli osa ka sellel, et pĂ€ris palju tegevust toimus Tallinnas ja ma ootasin ja vaatasin pingsalt, kus mĂ”ni tuttav koht on. Oli ĂŒlilahe nĂ€ha, et kuigi filmiti seitsmes erinevad riigis, sealhulgas Indias, Itaalias, oli just Eesti paik, kus toimusid vĂ”tmestseenid.

Ja muidugi ajaga mĂ€ngimine. Ja tagurpidi liikumine. Ülicool on see, et Nolan teeb kĂ”ik trikid oma filmides vĂ”imalikult pĂ€riselt. Ühes intervjuus on ta öelnud, et mingil tasandil vaataja tajub seda, mis on rohelisel ekraanil tehtud ja mis tĂ”eliselt. Nii et kui reisilennuk plahvatab, siis see tĂ”esti plahvatab ja kui John Daivid liigub, kaasaarvatud vĂ”itlussteenides liikumine, ta tĂ”esti teebki kĂ”ik liigutused tagurpidi. Making off videot vaadates oli see nagu tants. VĂ€ga lummav!

John Davidi kĂ”rval muutus just suurel ekraanil mĂ”juvaks Robert Pattisoni stoiliselt pöörasusega harjunud tegelaskuju. Üks on nĂ€ha teda oma arvutiekraanil ja teine suurel kinoekraanil. See tĂ”esti sobib talle.

Kolmas, kes mulle filmis muljet avaldas, oli Dimple Kapadia. Kaunilt vananenud ja huvitavat karakterit kehastav Bollywoodi nÀitlejanna.

Superlahe oli see kĂ”ik. Kuidas me istusime Apollo kino kĂ”ige suuremas saalis. Saal lĂ€ks pimedaks, ekraan jooksis vaikselt sobivasse suurusesse ja korraks oli mul tunne, ma tean kĂŒll, et kohe peaks film algama, aga enne seda vĂ”iks ekraani ette astuda Nolan. Ja just seda ta tegigi. Ekraanile ilmus hiigelsuur Nolani nĂ€gu, kes tervitas ja tĂ€nas Eesti publikut, ĂŒtles, et ta nautis vĂ€ga filmivĂ”tteid meie riigis ja soovis meile: “Enjoy “TENET”!”

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. NÔutavad vÀljad on tÀhistatud *-ga