Kingitused Mikale

Mikas on midagi, mis väga paljudele inimestele mõjub. Oleme juba harjunud, et inimesed teda heldinult vaatavad ja temaga juttu tahavad ajada. Meie sõprade puhul on see ootuspärane, aga seda teevad ka täiesti võõrad inimesed! Viimasel ajal on inimesed hakanud Mikale ka kingitusi tegema. Kui me elaksime Portugalis, olen sellest siin blogis kirjutanud, kuidas seal lapsi jumaldatakse, siis oleks seda lihtsam mõista. Kuid me elame siiski põhjamaiselt kinnises Eestis. Me Tarieliga oleme nendest väikestest tähelepanuavaldustest meie lapse vastu alati rõõmsalt üllatunud ja ütleme teineteisele sosinal silmi pööritades: “Mulle küll keegi niiviisi asju ei kinkinud!”

Mõned näited.

Oleme Balta turul, et Meie Gruusiast mõned hatšapurid kaasa osta. Mika tantsib energiliselt müügikohast kostva muusika saatel. Meist möödub sünge olekuga müüja, võtab tellimuse vastu, pakib kuumad hatšapurid meile kaasa ning küsib Tarielilt asjalikult: “Kas võin teie lapsele piruka kinkida?” Loomulikult võib 🙂 Süngus on kadunud ja päike särab!

Kalamaja Pagariäri – nagu näha meie pere armastab küpsetisi 😀 Tarieli ostab Mikale peale tantsutrenni porgandipiruka. Teenindaja küsib temalt: “Kas ma võin lapsele ühe suhkruküpsise anda?” Muidugi võib!

Mardilaat (2019) – oleme Lucky Laika asjadega väljas ja meie kõrval müüb oma tooteid SUVA. Kaks naismüüjat ei suhtle palju, kuid on sõbralikud. Tulen Mikaga laadale Tarielit vaatama, Mika ütleb naabritele kenasti “Tere!” ja sukeldub koos minuga laadamellu, tulles tagasi värskest puidust laastude, lambavillanutsaku ja väikse riidest nukuga. Kõik need asjad kingiti talle võõraste inimeste poolt, lihtsalt niisama. Ma isegi püüdsin tõrjuda või tasuda (nuku eest eriti), aga see ei tulnud kõne allagi. Mikale laat muidugi väga meeldib ja tuleme ka järgmisel päeval. Täna on SUVA müüjad kohe Mika juures, esitavad talle küsimusi ja imetlevad teda. Eelmisel päeval ostsime talle neilt mõnusad paksud piparkoogimustriga sokid. Nüüd kingivad müüjad talle veel ühe paari ja keelduvad igasugusest rahast.

Sokkidega on Mika eriti hästi varustatud – seda suuresti tänu Kaisale, kes on Lucky Laika fänn, meie peretuttav ja üldse armas inimene. Kuid kes kindlasti ei peaks kuduma meie lapsele sokke. Nuuh, Kaisast pole üldse midagi rääkida. Tal on Mika jaoks pea alati mingi kingitus kaasas, kui ta meie majast möödub. Küll on selleks vikerkaarevärviline vannivaht, kaneelirull, laste värvi- või laulusõnade raamat, mullitaja või õhupallid.

Mänguasjamuuseumis. Kui läksin Margega tema raamatu piltide osas rääkima, Mika ja Tarieli ka kaasas, sai Mika Margelt kingiks karuga seljakoti, karu kõhust leidis Mika mullitaja.

Balti jaam – saadame onu Varpot rongile ja lähme ka ise korraks vagunisse. Mika proovib, kuidas on rongiistmel istuda. Tuleb piletimüüja ja küsib, et kuhu me sõidame. Selgitame, et tegelikult oleme vaid saatmas. Tädi hakkab kohe Mikaga rõõmsalt kudrutama ja ütleb, et annab talle pileti niisama, siis on ikka nagu päris 🙂 Ja lasebki oma masinast välja tasuta pileti. Mika tänab ja jälle on tükk aega tore tunne kõigi südames.

Põhjala tehas – Mika kõnnib vanaema Helgiga kasvuhoonete vahel, nad käivad seal tihti õues peetavaid kanu vaatamas. Neile tuleb kasvuhoonete juures vastu naine, nad vestlevad veidi ja naine kingib Mikale tomati. Enamasti oleme Mikaga koos kui ta neid väikseid kinke saab, kuid sellest tomatist räägib ta meile ise. Taas vahetame me Tarieliga oma ümmargute-silmade-pilgu, kuid Mika ei tee teist nägugi. Tema jaoks on see tavaline, et ta teretab ja naeratab alati ning talle naeratatakse vastu ja enamgi veel!

Järelikult meie Mika tõesti ON ERILINE, ja seda mitte ainult meie meelest 😀 Ja kindlasti ON ka EESTLASED palju lahkemad ja spontaansemad kui ma arvata oskasin.