Mika ja sireenid

Viimasel ajal huvitub Mika meremütoloogiast. Kuskil multikas oli juttu sireenidest ja Mika soovis neist rohkem teada. Rääkisin talle, et imeilusate sireenide kaunist ja hukutavat laulu kuulama jäänud meremehed unustasid laevajuhtimise ja sõitsid karile. Seega tuli kõrvad sulgeda, et mitte nende laulu lummusse sattuda.

Esimesena meenus “Kariibimere piraadis: Võõrastel vetel”, kus mereröövlid püüavad saada endale merineitsi pisarat, et sellega omakorda üks aare kätte saada. Seal olid sireenidena kujutatud kauneid näkineiusid, kes meremehi meelitavad ja vee alla kisuvad. Vee all avaldub nende tõeline pale – hambad muutuvad kihvadeks ja silmad põlevad külmalt. Minu jaoks oli see päris hirmutav, kuigi väga kaunis vaatepilt. Mika vaatas aga ahnelt ja kui küsisin, kas ta kardab, siis ütles ta: “Ei karda, emme! Mulle meeldib!”

Filmilõiku päris lõpuni ei vaadanud, sest seal läks lõpuks ikka liiga karmiks madinaks, kuid kuulasime ära selle lummava laulu.

Mõni nädal hiljem tundis Mika taas sireenide vastu huvi, kuna olime vaadanud lõiku Arieli multikast. Et mitte end Kariibimere sireenidega korrata, hakkasin nüüd juba sügavamale minema. Näitasin talle, kuidas sireene Kreeka mütoloogias kujutati. Need olid tollases mütoloogias linnu keha ja naise peaga olendid, kes meremehi oma laulu ja kummaliselt lummava välimusega kursilt kõrvale juhtisid. Nii et Odüsseus selle vastuabinõuna endal ja oma meeskonnal kõrvad vahaga täitis ja end masti külge sidus.

Kasutus tarbekunstis.

Vot selliseid pilte ja videosid müstilistest tegelastest vaatab Mika huvi ja rõõmuga. Ja mul on nii hea meel ja uhke tunne, et mul on selline vapper väike tütar, sest mina olin temaealisena ja kohati ka nüüd, üsna kartlik selliste salapäraste tegelaste suhtes. Kartsin pimedust, Mika ei karda. Kartsin kolle, Mika ütleb, et kolle pole olemaski. Ja eriti kartsin ma minna vetsu läbi hämara koridori, mille esikukapi ülemisele riiulile oli vanaema pannud vanapagana pildiga raamatu. Kusjuures minu palvel, sest veel hullem oleks olnud kui see oleks magamistoas olnud. Seega jooksin sealt vanapagana alt alati kiiruga läbi. Hea, et ma siis sireenidest pilte ei näinud 😉