Olukord on tõsine. Aasta aega on kestnud võitlus koroonaga. Ja Eestis on asi halvim kui kunagi varem. Mingid sõnad, mida muidu nii sageli ei kasutanud on saanud käibefraasideks: pandeemia, mask, vaktsineerimine, käte pesemine, distantsi hoidmine, nakatumiskordaja … Meie sõda selle nähtamatu vaenlasega. Vaenlasega, kes pole isegi elus, kuid jahib meie kehasid, et elada ja levida. Püüame teha selle talle võimalikult raskeks.
Meil endil on kõik üsna hubane ja rahulik. Oleme, töötame, mängime ja puhkame kodus. Tellime toitu koju ja Tarieli ema, Helgiga, nüüd enam ei kohtu. Ehk edaspidi ja õues … Nagu eelmisel märtsikuulgi oleme ka seekord tõbised – Mika on veidi nohune, Tarielil silma-, minul kõrvahäda, millega arstilt abi saime. Ja nüüd ravime vaikselt. Kuid võrreldes eelmise märtsiga, oleme kindlasti rahulikumad, kuigi üldine olukord on palju hullem ja ebakindlus sama suur. Eks inimene harjub kõigega – kevad tuleb samamoodi, valgus liigub tubades kindla rütmi järgi …
Selline on meie rahulik reaalsus. Kuid kahjuks kõigil sel keerulisel ajal nii ei ole. Need on inimesed, kes peavad hommikust õhtuni otsest võitlust viirusega. Palju jõudu, jaksu ja vastupidavust meie arstidele, õdedele ja hooldajatele!