KĂ€es on suve kĂ”ige ilusam aeg ja mu sĂŒda laulab : )
“NĂŒĂŒd Ă”itsvad kodus valged ristiheinad,
tuul mĂ€ngib lillelĂ”hnaga …”
Need Ernst Enno luuleread meenuvad mulle ikka kui hakkab Ôitsema valge ristikhein. Ja nende luuleridadega meenub mulle omakorda mu armas vanaema, kes ikka mulle seda ja paljusid teisi Enno luuletusi luges.
Minu kallid suveööst und nÀgemas.
Meie maja juures elutsev udusulis kajakapoeg.
