Oma vanu töid sorteerides leidsin pildi, millega on seotud tĂ€htis pööre mu elus. Nimelt maalisin selle uute vĂ€rvidega, mis onu Einari pere mulle 9. klassi lĂ”petamise puhul kinkis. MĂ€letan, et mĂ”te oli maalida ĂŒles oma igatsus kaugustesse lennu ja helge tuleviku osas. Seadsin pildi uhkusega oma kirjutuslaua kohale. Olin ĂŒpris rahul. Praegu nĂ€en mitmeid asju, mis teisti teha – kĂ”ige hĂ€irivam on liigse nĂŒhkimisega karvaseks lĂ€inud paber.
Samal suvel (1995) lĂ€ksin Tartu Kunstikooli sisseastumiseksamitele ja … sain sisse! đ Ema ĂŒtles mulle hiljem, et kui ta seda pilti vaatas, siis ta kĂŒll ei uskunud, et sisse saan đ
