17. septembril, aasta aega tagasi, sain ma tädiks : ) Dianal ja Veikol, minu õel ja ta mehel, sündis imearmas tütreke, kellele nad panid nimeks Ricarda.
See uus ja vahva tädi roll on mulle nii palju õnne ja rõõmu toonud. Olen alati väikeste laste seltsis kohmetu ja kartlik olnud. Kuid Ricarda aitas mu sellest tundest üle. Kahjuks pole ma teda piisavalt hoida saanud, sest me elama õega eri linnades. Kuid piisas ühest õhtust Ricaga ja ma olin võidetud! Kui ta oma uneraske pea esimest korda usaldavalt mu õlale toetas, siis … jah, suur ja soe armastus täitis mu südame.
Kui pole Ricakest ammu näinud, siis leian end ikka ja jälle temale mõtlemas ning tahaks juba taas teda süles hoida ja kallistada!
Selle aasta septembris tähistasime Rica esimest sünnipäeva. Joonistasin talle temast ja muinasjutuhobust pildi (Rica sündis hobuse aastal).
Sünnipäev toimus mängumaal ja suured külalised väsisid arusaadavalt enne kui väiksed. Aga kõige väsimatum oli sünnipäevalaps ise – Rica on väga rõõmsameelne, naerulohkudega (emalt päritud) laps. Ka oma sünnipäevapeol ta muudkui naeris ja naeratas ning vahepeal hüüdis hoogsalt kätega vehkides: “Koju-koju-koju!!!” Kuid see ei tähendanud seda nagu oleks ta kangesti koju minna tahtnud. Lihtsalt see on üks sõna, mida talle korrata meeldib : )
Siin ta parasjagu hüüabki (tänaseks on lisanudnud sõnad “emme” ja “kohuke”)!
Ja mõlemad vanaemad meeldivad talle ka väga. Siin on Ricarda minu emaga, kes talle vahetpidamata erinevaid laule laulab.
Rica oma külalistega suhtlemas …
… ja tädi käest põgenemas.
Ah, oli üks armas suhkrust ja jahust ja maasikavahust olemine.
