Mika on meie reisi jooksul üsna tubli laps olnud (eriti lendudel ja bussisõitudel ning isegi pikkadel jalakäimistel, mis on tegelikult rasked). Aga vahel tuleb, just igapäevases olemises ja rutiinis, ette ka jonnituju ja mitte sõnakuulamist. Meie Tarieliga vastame sellele siis mingite tema hüvede ärajätmise või edasilükkamisega (magustoit, multikad).
Peale üht tõsisemat pahandust, kui Mika meie sõna ei kuulanud ja ei olnud valmis meiega koostööd tegema ehk tegema, mida palusime, oleme kõik veidi okkalised ja tusased ning igaüks oma nurgas. Lähen Mika tuppa mingit asja võtma, kui ta mulle äkki kaissu poeb ja siiralt ning teotahteliselt ütleb: “Emme, ma teen nii, et olen homme valmis, armas ja tubli!”