Enne Valentinipäeva sai mul valmis pilt turteltuvidega, täpsemalt on need kaelus-turteltuvid. See ilus lind (mulle meeldivad muidugi kõiki liiki tuvid) on valitud selle aasta linnuks. Miks need linnukesed mu südamele eriti armsad on, tuleb nende laulust. Nimelt ei turtelda nad (tavaliste turteltuvid häälitus on: “turr… turr… turr”), vaid laulavad hoopis omapäraste häälikutega: “guguu-guk… guguu-guk”. Lapsepõlvest mäletan seda kummalist huikamist vanaema maja lähedal suurtest puudest. Pidasin seda öökulli või kodukaku huikamiseks. Kuid nüüd, tänu aasta linnu kohta lugemisele, sain teada, et lapsena laulsid mulle just need ilusad kaelus-turteltuvid! Nende häält saate kuulata siit.
Pildi vanasõnaks valisin – “Love sees roses without thorns”, mille tõlkisime ise eesti keelde, kuna meil sellist vanasõna ei ole, kuigi mõte on küll tuntud – “Armastus näeb vaid roose, mitte okkaid”.
Pilt valmis nii.
Ja ongi valmis.
