Enne ValentinipĂ€eva sai mul valmis pilt turteltuvidega, tĂ€psemalt on need kaelus-turteltuvid. See ilus lind (mulle meeldivad muidugi kĂ”iki liiki tuvid) on valitud selle aasta linnuks. Miks need linnukesed mu sĂŒdamele eriti armsad on, tuleb nende laulust. Nimelt ei turtelda nad (tavaliste turteltuvid hÀÀlitus on: “turr… turr… turr”), vaid laulavad hoopis omapĂ€raste hÀÀlikutega: “guguu-guk… guguu-guk”. LapsepĂ”lvest mĂ€letan seda kummalist huikamist vanaema maja lĂ€hedal suurtest puudest. Pidasin seda öökulli vĂ”i kodukaku huikamiseks. Kuid nĂŒĂŒd, tĂ€nu aasta linnu kohta lugemisele, sain teada, et lapsena laulsid mulle just need ilusad kaelus-turteltuvid! Nende hÀÀlt saate kuulata siit.
Pildi vanasĂ”naks valisin – “Love sees roses without thorns”, mille tĂ”lkisime ise eesti keelde, kuna meil sellist vanasĂ”na ei ole, kuigi mĂ”te on kĂŒll tuntud – “Armastus nĂ€eb vaid roose, mitte okkaid”.
Pilt valmis nii.
Ja ongi valmis.
